Mine sisu juurde

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Allikas: Vikipeedia
Saksa Riigi okupatsioon Eestis teise maailmasõja ajal
Osa Saksa vägede okupatsioonist Euroopas ja NSV Liidu territooriumil teise maailmasõja ajal
Toimumisaeg 7. juuli 1941 – 19. detsember 1944
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
Osalised
Saksa Riigi
Eesti kindralkomissariaat
Väegrupp Nord		 Eesti Omavalitsus
Väejuhid või liidrid
Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann
Generalfeldmarschall Georg von Küchler		 Hjalmar Mäe

Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa vägede poolt teise maailmasõja käigus. Saksa okupatsioon Eestis kestis 1941. aasta septembrist 1944. aasta oktoobrini.

Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941 ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944.

Välja arvatud Viru Ingeri, mis jäi väegrupi Nord sõjalisse haldusse, liideti Eesti alad Eesti kindralkomissariaadi nime all Ida-alade Riigikomissariaadi koosseisu.

Suvesõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Suvesõda

8. juulil 1941 jõudsid Saksa üksused Pärnusse. Kõrgeim Eesti sõjaväelane kolonel Viktor Koern moodustas ajutise maavalitsuse ja määras ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määrati kohale linnapead ja vallavanemad. Korrakaitseks loodi Pärnumaa Omakaitse.

16. juulil 1941 organiseeris Hjalmar Mäe Riias tulevast Eesti omavalitsust.

6. detsember 1941 hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud.

Okupatsiooniaegne elukorraldus[1]

[muuda | muuda lähteteksti]
Generalplan Ost

Eesti kindralkomissariaat

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti kindralkomissariaat

Saksa sisejulgeolekuasutused

[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta suvel-sügisel SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud erikomando Sonderkommando 1a osakomandod (Teilkommando) asutati kõigis Eesti piirkondades: 12. juulil 1941 Pärnus, 15. juulil Tartus, 17. augustil Narva, 28. august Tallinnas ja 21. septembril Kuressaares.

Seoses Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941 reorganiseeriti ka territooriumi sisejulgeolekuasutused. Ümberkorralduste aluseks kogu Ida-alade Riigikomissariaadis Ostlandis oli Saksa politsei juhi Heinrich Himmleri ja Ida-alade riigikomissari Alfred Rosenbergi ühine korraldus 19. novembrist 1941: "Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten". Saksa politsei allus SS-Reichsführer Heinrich Himmlerile. Riigikomissariaatides juhtisid politseivaldkonda kõrgemad SS-i ja politseijuhid (Höherer SS- und Polizeiführer), kellele kindralkomissariaatides allusid SS-i ja politseijuhid. Nii riigi- kui ka kindralkomissariaatides olid oma ülemad ka julgeolekupolitsei ja SD valdkonna ning korrapolitsei jaoks. Eesti korrapolitsei ülem (Kommandeur der Ordnungspolizei beim SS- und Polizeiführer Estland) allus paralleelselt SS-i ja politseijuhile Eestis ja Ostlandi korrapolitsei ülemale. Ordnungspolitzei Estland staap asus Tallinnas Toompeal Kohtu tänav 6.

1941. aasta lõpust tegutsesid tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) kõrval Eestis Saksa Riigi Siseministeeriumi SS-i Korrapolitsei Peaameti Ostlandi riigikomissariaadi korrapolitsei ülema (Befehlshaber der Ordnungspolizei für das Ostland) politseiasutused, mis allusid Eesti kindralkomissariaadi aladel kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis: SS-Brigadeführer Hinrich Möllerile (1941–1943) ja hiljem (aastal 1944) SS-Brigadeführer Walther Schröderile (26. november 1902 – 1973 Lübeck),[2].

Kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis allusid mõlemad Saksa politseiteenistusharud:

Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja Sisedir. Politsei ja Omakaitse Valitsus – omakaitsemalevate ja piiriomakaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi.

 Pikemalt artiklis Politsei ja Omakaitse Valitsus, Eesti Julgeolekupolitsei ja SD, Politseipataljonid, Eesti kaitsepataljonid, Omakaitse

1942/43 läbi viidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile, läbi Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissari aparaadi.

Saksa okupatsiooniväed

[muuda | muuda lähteteksti]

Tagalajulgestus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis paiknes Saksa väegrupi Nord tagalapiirkonna staap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta märtsi lõpuni Võrus.

 Pikemalt artiklis Väegrupi Nord tagalapiirkond

Tagalaülem teostas talle alluva territooriumi üle kontrolli läbi armeegrupile Põhi ja armeegruppi kuuluvate 16. ja 18. armeede tagalateenistuste (Korück (Kommandeur rückwärtiges Armeegebiet) Korück 584 ja Korück 586 ning neile alluvate julgestusväeosadega (julgestusdiviiside - Sicherungs-Division ja julgestusrügementidega Sicherungs-Regiment).

Välikomandantuur Tartu ülikooli peahoones (1941)

Väegrupp Põhi tagalastaabile allusid Tartus asunud 207. julgestusdiviis, Põltsamaal asunud 281. julgestusdiviis ja Viljandis asunud 285. julgestusdiviis ning piirkondlikud välikomandantuurid.

Rannakaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rannakaitse juhataja oli väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):

1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:
  • Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
  • Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
  • Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
  • Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.
2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.
3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,
  • Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
  • Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
  • Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.
4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:
  • Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).
Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga.
1942. aastal oli Juminda neemel: kolm 150 mm ja neli 105 mm, Aegnal kolm 130 mm, Naissaarel kaks 105 mm, Paldiskis kaks 100 mm, Osmussaarel kolm 100 mm, Tahkunas kolm 130 mm ja Sõrves kolm 130 mm rannakaitsepatareid.

Rannakaitsepatareid viidi hiljem Läänerindele ja asendati 1944. aasta alguseks Haljalas asunud Seekommandant Estlandile[3],[4] allunud Saksa mereväe rannakaitse suurtükipataljonide divisjonidega (Marine-Artillerie-Abteilung) 530, 531[5], 532[6] (Aseri piirkonnas)[7], mereväe õhutõrjepataljoni 239[8] patareidega, 711 ja armeesuurtükiväega[9]. 1944. aasta suveks rajati Eesti põhjarannikule rannikukaitse süsteem, mille keskseks osaks olid statsionaarsed rannapatareid. Rannapatareide suurtükid paiknesid avatult raudbetoonalustel, kaitseks pinnasevallid, meeskondi ja laskemoona kaitsesid kaevikud ja puit-muldpunkrid, võimaliku rünnaku vastu maismaalt okastraattõkked ja miiniväljad.

1944. aasta mai alguseks oli Narva-Jõesuust Pärispea poolsaareni kokku 13 suurtükipatareid. Suurtükipatareide relvastuses kasutati nii Saksa kui ka Nõukogude päritolu trofeesuurtükke. Merekülas mereväe 532. suurtükipataljoni 2. suurtükipatarei (2./532) (130 mm suurtükid), Mereküla kiriku juures 921. maaväe rannikusuurtükiväepatarei (H.K.B.921) IV-105 mm suurtükipatarei, Mummassaares 509. maaväe rannikusuurtükiväepatarei (H.K.B.509) suurtükipatarei, Sillamäel mereväe 532. suurtükipataljoni 5. suurtükipatarei (5./532) suurtükid, Künnapuul mereväe 532. suurtükipataljoni 11. suurtükipatarei (11./532) (150 mm suurtükid), Valastel mereväe 532. suurtükipataljoni 3. suurtükipatarei[10], (59° 26′ 37″ N, 27° 19′ 37″ E[11]) (3./532) (III-105 mm suurtükipatarei ja Würzburg-Riese radar), Moldoval mereväe 532. suurtükipataljoni 12. suurtükipatarei (12./532) (105 mm K18 suurtükipatarei), Aseris I mereväe 532. suurtükipataljoni 6. suurtükipatarei (6./532) (105 mm UT suurtükipatarei) ja II mereväe 239. õhutõrjepataljoni (Marine-Flak-Abteilung 239) 4. õhutõrjepatarei (4./239) (105 mm õhutõrjepatarei), Kundas mereväe 532. suurtükipataljoni 7. suurtükipatarei (7./532) (152mm suurtükipatarei), Natturil mereväe 532. suurtükipataljoni 10. suurtükipatarei (10./532) (88 mm suurtükipatarei), Pärispeal mereväe 532. suurtükipataljoni 8. suurtükipatarei (8./532) (7,62 mm suurtükipatarei), Loksal mereväe 532. suurtükipataljoni 8. suurtükipatarei (8./532) poolpatarei.

Merevägi

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas asus Kriegsmarine Ostlandi mereväe juhataja viitseadmiral Theodor Burchardi peakorter, kellele allusid mereväe kaldaüksused, aga ka 9. mereväe julgestusdiviis, mille väikesed laevad julgestasid Läänemere idaosa.

Saksa tsiviilhaldusasutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis väegrupi Nord tagalaülem kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule. Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944.

Eesti Omavalitsus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti Omavalitsus

15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal Nachumsiedlungi käigus Saksamaale ümber asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasnud Hjalmar Mäe. 18. septembril määras Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude anneksiooni Eestis kehtinud riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse.

Riigikaitseasutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud Eesti Omavalitsuse Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane Johannes Soodla. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate Relva SS üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning propagandaaktsioonide läbiviimine. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mis asus Toompeal Riigikogu hoones Toompea lossis[12]. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri ülemaks – kindralinspektoriks määrati Johannes Soodla.

Punaarmeesse mobiliseeritud

[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud 22. Territoriaalse Laskurkorpuse, endised Eesti kaitseväelased kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal Porhovi, Hilovo ja Dno ja 1942. aasta lahingutes Velikije Luki piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole.

Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse Ida-Preisimaal Stalag I-A harulaagrisse Ebenrodes ning 1941. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle Königsbergist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki Stalag I-A sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad (600–672[küsitav] meest) ZEVi kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati.

Nõukogude okupatsioonieelse elukorralduse taastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsioonivõimude loal taastati Eestis tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud, võttes aluseks enne Eesti Vabariigis kehtinud struktuure ja korraldust. 14. oktoobril 1941. aastal kehtestas Sisedirektor Oskar Angelus, Põhja Tagala Sõjavägede Juhataja nimel ja nõusolekul, et Eestis kehtivad seadused ja määrused, mis olid kehtivusel kuni 21. juunini 1940, kuivõrd nad ei ole vastuolus kehtiva korraga või kuivõrd neid ei muudeta erimäärustega. Kõik enamlaste võimu ajal rajatud õigussuhted ja omandatud õigused jäävad püsima, kuivõrd neid sõnaselgelt ei kaotata või ei piirata määruste või korraldustega[13]

Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

4. septembril 1941 loodi Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui ZEV, mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta; anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu ning moodustati linnade, maakondade ja valdade Sõjakahjude Hindamise Ametid.

Saksa sõjaväeteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsiooni ajal Eestis moodustatud väeosad komplekteeriti erinevatel alusel:

1944. aastal läbi viidud mobilisatsiooni käigus oli 14. veebruariks Saksa sõjaväkke kutsutud 28 000 meest, kellest 2000 saadeti III Germaani soomuskorpusele, 7500 kindral Kuno-Hans von Bothile kolme esimese piirikaitserügemendi formeerimiseks, 9000 anti 20. Eesti SS-diviisile ja ülejäänud kavatseti formeerida 2500-mehelisteks SS-piirikaitserügementideks. Saksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja[14] alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.
 Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎

Saksa tööteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1942. aasta jaanuaris avati vabatahtlik Saksamaale Saksa tööteenistusse astumise võimalus, 1920–1922. aastatel sündinud noormeestele[16][17]
  • 1943 16. veebruaril kuulutas Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissar Hinrich Lohse välja töömobilisatsioon aastatel 1919–1924 sündinud meestele[18].
  • 1944. aasta 3. maist Saksa tööteenistusse võetud noored, 1944. aastalalas (pool)sunniviisilist vabatahtlike värbamist 3. mail, kui Eesti Noorte peastaabi ülem Gustav Kalkun saatis ringkirja noortemalevate juhtidele, milles teatas, et lennuväe abiteenistusse on vaja 3000 poissi ja 200 tüdrukut aastakäikudest 1927 ja 1928.
  • 1944 3. augustil andis Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe määruse «1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumisest»[19].

Reichsarbeitsdienst oli ühendus, milles pidi pooleaastase riigitööteenistuse läbima iga Saksa noor enne sõjaväkke astumist. Teise maailmasõja ajal täitis RAD peamiselt Saksa Wehrmachti tööjõuvajadusi. 1942. aastal andis Adolf Hitlerkäsu alustada noorte värbamist lennuväe abiteenistusse. Meeskonnad värvati Saksamaal kesk- ja tööstuskoolidest ning paigutati kodulinnas õhutõrjepatareidesse. 1944. aastast hakati tööteenistustuslastest moodustama ka tankitõrjeüksusi. Ülesannete hulka kuulusid ka pommirünnakute tagajärgede likvideerimine, blindaažide ehitamine ja kaevikute kaevamised ning nendele ülesannetele lisandusid ka õhutõrjeülesanded. 1941–1944 läbis töömobilisatsiooniga Saksa Riigitööteenistuse umbes 1000 noormeest ja 100 neidu[20]. Saksa noortele oli Riigitööteenistuse läbimine kohustuslik. Okupeeritud Eesti abiturientidel tuli enne ülikooli astumist läbida kas pooleaastane sõjaväeteenistus või aastane riigitööteenistus[21]. Okupeeritud alade noortele (sh eestlastele) oli see formaalselt vabatahtlik, kuid ilma Riigitööteenistust läbimata oli võimatu edasi ülikooli astuda. 31. märtsil 1944 sõlmisid Saksamaa Idaalade riigiminister Alfred Rosenberg, SS-riigifüürer Heinrich Himmler, õhujõudude ülemjuhataja Hermann Göring ja Saksa riigi noortejuht Artur Axmann kokkuleppe, mille kohaselt tuli eesti, läti, leedu, vene, ukraina, valgevene ja tatari noorukitele vanuses 15–20 leida rakendus sõjalises abiteenistuses. Eestis toimetas värbamist organisatsioon Eesti Noored[22][23]. Riigitööteenistuse 1943. ja 1944. aastakäigu poisid viidi automaatselt üle sõjaväkke; tüdrukud peamiselt õppima sõjaõdedeks.

Majanduspoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslikult ajas Saksa okupatsioonivõim Eestis kurnamise poliitikat, nagu ka Nõukogude Liidu okupatsioonivõim[24]. Eesti territooriumi majandusettevõtete ülevõtmiseks ja valitsemiseks loodi juba augusti algul 1941 Berliinis asunud Ida Majandusstaabi (Wirtschaftsstab Ost) alluvuses Tallinna Majanduskomando (saksa keeles Wirtschaftskommando Reval). Esialgu asus see Viljandis, komando ülesanne oli Saksamaa majanduslike huvide esindamine Eestis. 1941. aasta septembrist töötas see Tallinnas, majanduskomandot juhtis fregatikapten ja komandör, dr, Alfred Kunath.[25] Tegeles varustusküsimustega, jälgis maareformi tühistamist ja tööstuse reprivatiseerimist, kooskõlastas sellealaseid teiste ametkondade otsuseid. Kindralkomissari ametissenimetamise järel kooskõlastas oma tegevust selle ametkonnaga. Tallinna Majanduskomando lõpetas tegevuse 1944. aastal.

Ühiskondlikud organisatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti Noored, Eesti Rahva Ühisabi, Eesti Kutsekogude Keskliit, Põllumajanduslike Ühistute Keskliit,

Nürnbergi kohtu hinnang koostööle Saksa armeega

[muuda | muuda lähteteksti]

1946. aastal tunnistas Nürnbergi sõjakuritegude protsess SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsiooni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud inimsusvastaseid kuritegusid. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest[viide?].

Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944
 Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Okupatsioonivõimu kuriteod

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Holokaust Eestis

Suvesõja ajal hukati paljud nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud ilma kohtuta.[viide?] See toimus ka pärast okupatsiooni algust Saksa okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul, kuna võimaldas vabaneda ka Saksa võimu potentsiaalsetest vastastest kohalike elanike käe läbi. Okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange.[viide?] Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid.Holokaustis mõrvati 960 Eesti juuti.https://museum.jewish.ee/history/Holocaust/Holo.pdf

1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a / Einsatzgruppe A korraldusel väidetavalt veerand Eesti juudi kogukonnast. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel.[viide?] Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus.

Esimesed Pärnu juudid hukati 13. juulil, neli päeva pärast saksa vägede tulekut.[viide?]

11. septembril 1941 andis Saksa Julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus 2100–2200 vangi, kellest 1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse."

1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast[26] ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944)[27], mille komandantuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogalt Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad[28].

Ajaloouurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri ligikaudu pool 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist, nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.

Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.

1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid.[viide?] Osa nendest lasti maha Leedus.[viide?] Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.[viide?]

Hukkunute arv

[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimuorganite poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle arvu sisse ka enda toime pandud kuriteod.[29]

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni (nn Max Jakobsoni komisjoni) andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke 8000–9000) ja ligi 15 000 sõjavangi.

Kaitserajatised

[muuda | muuda lähteteksti]
Tannenbergi liin (vasakul) ja rinne 1944. aasta juulis Narva all

12. augustil 1943 alustati Panther-liini (Pantherstellung) ehitust, mida juhtis väegrupi Nord kõrgem pioneeriüksuste ülem kindralmajor Erich Abberger. Panther-liin oli Saksa riikliku organisatsiooni Organisation Todt ja Wehrmachti pioneeriüksuste kavandatud ja osaliselt ka rajatud 500 kilomeetri pikkune Soome lahest Musta mereni ulatuv kaitseliin, mis oli osa Idavallist. Liin algas Mustalt merelt Krimmi poolsaarelt Kertšist. Väegrupi Nord põhjaosas jätkus liin Velikaja jõe vasakul (lääne-) kaldal kuni Pihkva järveni, sealt Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järve läänekallast pidi kuni Narva jõeni ja selle vasakut (lääne-) kallast pidi kuni Soome laheni. 1944. aasta jaanuaris alanud Punaarmee suurpealetungiks kaitseliin valmis ei saanud.

Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon Organisation Todt ehitas aastatel 1943–1944 Tannenbergi kaitseliini. Liini võti olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed. Soome lahest kuni Peipsi järveni olid täisprofiilis kaevikud, mis vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikuid ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Tannenbergi liinil olid ka relsside ja 4–8 palgikihiga kaetud punkrid, lahtised, poolkinnised ja kinnised terasesest tulepunktid ("krabid"), kaevikute taga omakorda meeskonnavarjendid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked. Kaitseliinil ja eriti Sinimägedes oli ehitatud üles sügavuti. Esimene kaitseliin asus ida pool Sinimägede ees ja Lastekodumäel, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Grenaderimäe vahel ja Grenaderimäel ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.

 Pikemalt artiklites Panther-liin, Narva-2 ja Tannenbergi liin

Kagu-Eesti kaitseliini ehitamist alustati 1944. aasta juuni algul, selles rakendati vene sõjavange, vene naistest sundrakendatud tsiviilelanikkonda ja poola naisi, kes olid palgatöölised. Väike Emajõe – Koiva jõe joonele rajatud kaitseliin Walki põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Iigaste mõisani Väike Emajõe vasakkaldal. Kaitseliin Walk koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10–12 kilomeetrit, peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist. Sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (Pikasilla sild ja Jõgeveste sild õhiti aga alles 26. augusti keskpäeval), sillad kaitse sügavuses olid ette valmistatud õhkimiseks. Kaitseliini teine liin kulges piki Õhne jõge ja Pedeli jõge ning hõlmas vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.

 Pikemalt artiklis Valga liin

Okupatsiooni lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Okupatsioonivõimude vahetus

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) 		Saksa okupatsioon Eestis
1941–1944 		Järgnev
Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Eelnev
Inimsusvastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 		Inimsusvastased kuriteod ja Saksa okupatsioon Eestis
 Järgnev
Vastupanutegevus Eesti NSVs

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Tiit Noormets, Eesti elust-olust Saksa okupatsiooni all Teises maailmasõjas, Tuna 2002 nr 4, lk 59–66
  2. ↑ Territoriale Veränderungen in Deutschland und deutsch verwalteten Gebieten 1874–1945
  3. ↑ Seekommandant Reval/Seekommandant Estland, www.axishistory.com (vaadatud 29. juuni 2020)
  4. ↑ Kommandant der Seeverteidigung Estland, www.lexikon-der-wehrmacht.de (vaadatud 29. juuni 2020)
  5. ↑ Marineartillerieabteilung 531, www.axishistory.com (vaadatud 29. juuni 2020)
  6. ↑ Marineartillerieabteilung 532, www.axishistory.com (vaadatud 29. juuni 2020)
  7. ↑ Bernd Bölscher, Hitlers Marine im Landkriegseinsatz: Eine Dokumentation, seite 63
  8. ↑ Marineflakabteilung 239, www.axishistory.com, (vaadatud 8. juuli 2020)
  9. ↑ Toomas Hiio, EESTI KUI WEHRMACHT’I OPERATSIOONIPIIRKOND 1941–1944. VÄEGRUPI „NORD” TAGALAPIIRKOND JA 207. JULGESTUSDIVIIS. lk 141-143 LAIDONERI MUUSEUMI AASTARAAMAT, 2005, 5. ISSN 1406-7625
  10. ↑ Valaste 10,5 cm patarei, „Eesti sõjaajaloolise arhitektuuripärandi kaardistamine ja kasutusvõimaluste analüüs. 19. ja 20. sajand“, Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. November 2017
  11. ↑ Valaste 10,5 cm patarei, Kultuurimälestiste register
  12. ↑ Kes oli Eesti lipu viimane heiskaja? Kultuur ja Elu
  13. ↑ Ametlik Teataja. I/II osa = Amtlicher Anzeiger. I/II Teil ; 1941, Ametlik Teataja. I/II osa = Amtlicher Anzeiger. I/II Teil; 2 1941-10-18, Art. 8—9 14 Nr. 2.
  14. ↑ "Võitleja (Toronto), 1999, mai/juuni, nr. 3 lk 12". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2014. Vaadatud 11. aprillil 2020.
  15. ↑ "EESTI "LENNUVÄEPOISID" – KES NAD OLID?". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuni 2007. Vaadatud 30. augustil 2009.
  16. ↑ Tööteenistus Saksamaal, Järva Teataja (1926-1944), nr. 6, 15 jaanuar 1942
  17. ↑ Registreerige end Riigi tööteenistuseks Saksa riigis!, Postimees (1886-1946), nr. 16, 18 jaanuar 1942
  18. ↑ Triin Tark, Eesti elanikkonna reaktsioonid Saksa propagandale 1941–1944, TARTU ÜLIKOOL Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Eesti ajaloo osakond, Tartu 2013, lk 58
  19. ↑ Peeter Kaasik, 1944. aasta mais algas eesti poiste värbamine lennuväe abiteenistusse, Postimees, 29. mai 2024
  20. ↑ Jüri Kotšinev, Naised Reichi teenistuses, Kultuur ja Elu 3/2014
  21. ↑ Raul Paabo 16. XI 1923 – 27. IX 2023, Sirp, 06.10.2023
  22. ↑ Ilmus koguteos eestlastest Saksa riigitööteenistuses, www.eesti.ca, 21 Apr 2006
  23. ↑ Labida ja relvaga. Eestlastest tööl ja võitluses II maailmasõjas. Esto RADi Ajaloo toimkond, 2005, 487 lk, ISBN 9949406501
  24. ↑ Olaf Mertelsmann, "Enne nälg – siis viletsus" – 70 aastat, Sirp, 14.10.2010
  25. ↑ Tallinna Majanduskomando KORRALDUS, Linna Teataja, 20 september 1941
  26. ↑ Symposium Kuldiga introduction
  27. ↑ Камень скорби[alaline kõdulink]
  28. ↑ "Zur Geschichte der Deportation jüdischer Bürger nach Riga 1941/1942". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuni 2009. Vaadatud 30. jaanuaril 2009.
  29. ↑ Operation 1005< in Riga by Jens Hoffmann

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Eestist
Väliseesti
  • Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Koguteos. I–X osa. Toimetanud Richard Maasing.Kirjastus EMP, Stockholm 1954–1962
  • Oskar Angelus. Tuhande valitseja maa. Stockholm 1956;
  • Ants Oras. Viron kohtalonvuodet.. Viron kansan vaiheet vv. 1939–1944. Jyväskylä 1958 (Baltic Eclipse London 1948;
  • Johannes Klesment. The Estonian Soldiers in the Second World War. The Estonian National Council, Stockholm 1948;
Eesti NSV

Välismaalt

Saksa okupatsiooniaegne kirjandus
  • "Eesti vabastamise käik 1941". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 1, 3. jaanuar 1942, lk 4.
  • Dr. Friedrich Klau, "Ein Führer für deutsche Soldaten durch Reval mit Stadtplan, Strassenverzeichnis, 10 Bildern und kleinem deutsch-estnischen Wörterbuch", 1942

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Võitluste osapooled Lahingud Ohvitserid
Kolmas riik Saksamaa

 Soome

 Nõukogude Liit

Saksa riigi ja Soome poolel

NSV Liidu poolel

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Saksa_okupatsioon_Eestis_(1941–1944)&oldid=6696630"