Emajõe forsseerimine Kastre suunal
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2018) |
| Emajõe forseerimine Kavastus | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Teise maailmasõja Idarindest ja sõjategevusest Eestis 1944. aastal. | |||
| Toimumisaeg | 17. september 1944 | ||
| Toimumiskoht | telg Kavastust Kastresse | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]1944. aasta 17.–26. septembril viisid Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee ellu Tallinna pealetungioperatsiooni. 2. armee tungis Emajõe joonelt Tapa-Rakvere suunas ja 8. armee tungis peale Narva suunas. Eesmärk oli Kirde-Eestis paiknevatel Saksa väeüksustel taganemistee ära lõigata ning 2. ja 8. armee koostöös hävitada Kirde-Eestis paiknevad Saksa üksused.
2. löögiarmee koosnes neljast laskurkorpusest (11 diviisi): 107 814 tääki, 600 tanki ja liikursuurtükki, 3085 miinipildujat ja suurtükki. Koosseisu kuulus ka 8. laskurkorpus ehk 8. Eesti laskurkorpus, mille ülesandeks oli armee paremal tiival forsseerida ühe diviisiga Emajõge Kastre lõigus ja liikuda piki Peipsi järve ning hõivata Mustvee-Vaimastvere joon operatsiooni viiendaks päevaks. Laiendatud eesmärk oli vallutada Tallinn.
Emajõe forsseerimine Kavastu suunal
[muuda | muuda lähteteksti]Üksused
[muuda | muuda lähteteksti]8. Eesti laskurkorpus
[muuda | muuda lähteteksti]11.–13. septembril koondati 8. Eesti laskurkorpus Kastre piirkonda. Korpust toetati suurtükiväe, miinipildujate, reaktiivmiinipildujate, tankide ja liikursuurtükkidega. Vasakul tiival oli 30. kaardiväe laskurkorpus ja paremal tiival viieteistkümnest kaatrist koosnev 25. jõelaevade brigaad, mis tegutses Peipsi järvel.
8. Eesti laskurkorpuse plaan oli ületada Emajõgi Kastre lõigus 7. laskurdiviisi ehk nelja pataljoniga. Diviisil kästi sooritada läbimurre Koosa-Alatskivi suunal. Temale järgnev 249. diviis pidi asuma 7. diviisi vasakule tiivale.
Pealetungi lõigus oli korpusel rõhuv ülekaal sakslaste ees. Tehnikas valitses täielik ülekaal nii maal kui õhus.
90% korpuse meestest olid eestlased.
1. piirikaitserügement
[muuda | muuda lähteteksti]1. Eesti Piirikaitserügement oli mobiliseeritud eelneval kuul Põhja-Eesti meestest. Piirikaitserügemendile oli operatiivselt allutatud ka tema vasakul tiival paiknev Eesti 42. pioneeri-politseipataljon. Rügement oli laial lõigul ja tal puudusid varud/vahendid vasturünnakuks. Toetuseks olid paarkümmend suurtükki, mis toetasid ka naabreid. Soomusmasinad puudusid täielikult.
Lahingu algus
[muuda | muuda lähteteksti]17. septembril kell 07:30 tabas tugev ettevalmistav suurtükituli Emajõe põhjakallast, kus oli kaitsele asunud 1. Eesti Piirikaitserügement.
Punaarmeelane Fjodor Paulman kirjeldab võimsat tulelööki niimoodi: "Vastase eesliinil lõhkesid tuhanded mürsud. Kõik oli suitsu ja tuld täis. Traattõkked lendasid tükkideks, hävisid tulepunktid, mürskudega lõhutud kivimüüridest tõusis punane telliskivitolm.”[1]
Vastaspoolelt on Hamilkar Mengel kirjeldanud, kuidas turmtuli piirikaitserügementi tabas: "…Õhk võngub ja vabiseb, mattes kõik hääled enda alla nagu oleks orkaan lahti pääsenud… Tuhanded granaadid, mis langevad minutis, rammivad eesliinil 1. rügemendi vastupanu-positsioone."[1]
Korpuse mehed on kirjeldanud, et sakslaste suurtükivägi vastas Punaarmee tulelöögile väga nõrgalt.
Emajõe ületamine
[muuda | muuda lähteteksti]Juba ettevalmistava tule ajal kandsid Punaarmee sõdurid Emajõe kaldale forsseerimisvahendid, mis olid eelnevatel õhtutel metsa all valmistatud. Näiteks 7. laskurdiviis valmistas ette 340 parve inimeste ja 20 parve suurtükkide üleveoks; 8 paati, millest igaüks mahutas 25 sõdurit ja 4 ründesilda.[2]
Kell 8.20 alustasid 7. diviisi 27. ja 354. laskurpolk paatide, parvede ja ründesildadega Emajõe ületamist. Üks ründesild suudeti üle jõe tõmmata 15 minutiga. 1. piirikaitserügemendi positsioonid olid suures osas juba raskerelvade tulega hävitatud ja korpuslased kohtasid jõe ületamisel vähest vastupanu. Nii kandis 27. laskurpolk jõe ületamisel väikseid kaotusi: kõigest 3 surnut ja 37 haavatut (Punaarmee andmed). 354. laskurpolgu 6. rood sattus lõunakaldal miiniväljale ning vastaskaldal oma miinipilduja tule alla ning kandis kaotusi. 4. rood, nähes 6. roodu saatust, ei tahtnud rünnakule asuda. Lõpuks ületas rood siiski jõe ja seda ilma kaotusteta. Kell 9.20 oli üle jõe jõudnud 7. laskurdiviisi 2 polku ja kell 10.30 olid kõik 3 polku üle jõe. Seejärel ületas jõe ka 249. Eesti Laskurdiviis. Pontoonsillal toodi üle jõe suurtükid ja tankid.
Läbimurre ja edundamine
[muuda | muuda lähteteksti]27. laskurpolgule jõudsid järele Emajõe ületanud 152. üksiku tankibrigaadi tankid, mis transportisid 27. laskurpolgu mehed Koosa teedesõlme vallutama. Koosa teeristis osutas neile vastupanu 200–400-meheline Saksa üksus. Hetkeks rünnak seiskus, kuni 152. üksiku tankibrigaadi tankid Koosa ees hargnesid ning ründasid 1. piirikaitserügemendi saatekahurite patareid, mis koosnes viiest kahurist. Punaarmee üksuseid toetas ka lennuvägi. Ellu jäänud saksa sõdurid eemaldusid Alatskivisse. Koosa juurest liikus 27. laskurpolk üle Varnja Nina suunas, astudes Varnjast läänes lahingusse Tartu Omakaitse üksustega, kes tegelesid parajasti Peipsi ranna kaitsmisega. Ka nemad suruti tagasi Alatskivi kanti. Õhtul, kui 300. laskurpolk koos 152. tankibrigaadi pataljoniga Alatskivi ründas, oli seal umbes 170 saksa võitlejat.
Hamilkar Mengel iseloomustab piirikaitserügemendi tegevust ja laiali hajumist järgmiselt: „Esimese ja Teise pataljoni riismed taanduvad võideldes tahapoole. Metsadest väljuvad punased eestlased karjuvad taanduvaile väeriismetele: „Kuradid, andke alla!““
18. septembril jätkas 2. löögiarmee esimesel lahingupäeval saavutatud edu arendamist kogu rindel. 8. Eesti laskurkorpus sundis sakslasi järjepanu taanduma. Keskpäeva paiku vallutas piki Peipsi läänekallast liikuv 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolk Kallaste. Omedu ja Kääpa jõele lähenedes tekkis 8. Eesti laskurkorpusel uuesti tõsisemaid kokkupõrkeid Saksa katteosadega. Päeva lõpuks jõudsid nad Mustvee joonele.
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]
Kiire ja eduka pealetungiga aitas 8. Eesti laskurkorpus luua eeldused Tallinna vallutamiseks Punaarmee poolt.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ojalo, H. (2015) Laskurkorpuse kojutulek. Tallinn: Printon Trükikoda AS
- Laar, M. (2005) Emajõgi 1944. Tartu: Trükikoda OÜ Greif
| |||||||||||||||
