Mine sisu juurde

8. Eesti Laskurkorpus

Allikas: Vikipeedia
8. Eesti Laskurkorpus
Tegev 25.08.1942–28.06.1945
Riik NSV Liit
Kuuluvus Punaarmee
Suurus korpus
32 463, 10.10.1942
12 356, 01.02.1943
19 461, 01.03.1943
21 784, 01.07.1943
27 421, 01.08.1944
Osa 11. 1942 – Kalinini rinne 3. löögiarmee
1.4.1943 – Kalinini rinne
1.1.1944 – 2. Balti rinne
1.4.1944 – Leningradi rinne
1.10.1944 – Leningradi rinne
1.4.1945 – Leningradi rinde Kuramaa väegrupp
Garnison/staap 7. Eesti Laskurdiviis
249. Eesti Laskurdiviis
1. Eesti Üksik Tagavara Laskurpolk
Punaarmee 9. diviis
Tähtpäevad 25. august
Lahingud Teine maailmasõda Idarinne
Velikije Luki operatsioon
Sõjategevus Eestis (1944)
Tallinna pealetungioperatsioon
Emajõe forsseerimine
Kuramaa lahingud
Ülemad
Võtmeisikud kindralmajor Lembit Pärn

8. Eesti Laskurkorpus ehk 8. Eesti Tallinna laskurkorpus (s/o 61409) oli Punaarmee rahvuslik väekoondis, mis asutati 25. augustil 1942[1].

Korpus koosnes 7. Eesti Laskurdiviisist, 249. Eesti Laskurdiviisist ja 1. Üksikust Eesti Tagavara Laskurpolgust ning mitte-eestlastest komplekteeritud Punaarmee 9. diviisist.

Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse formeerimise aluseks oli 25. septembril 1942 antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee (GKO) käskkiri Uurali Sõjaväeringkonnas Eesti Laskurkorpuse moodustamiseks.

Korpus osales lahinguis 125 päeva, neist Velikije Lukis 39, Eesti vallutamisel 69 ja 17 päeva Kuramaal.

28. juunil 1945 reorganiseeriti 8. ELK NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi käskkirjaga 41. Kaardiväe Tallinna Laskurkorpuseks (41-й гвардейский эстонский стрелковый Таллиннский корпус) ning ka korpuse koosseisu kuulunud 7. ELD – 118. KvD, 249. ELD – 122. KvD.

Korpuse juhtkond

[muuda | muuda lähteteksti]
Korpuse komandör
Korpuse staabiülem
Korpuse komissar, korpuse komandöri asetäitja poliitalal
  • polgukomissar ja hiljem polkovnik August Pusta, 1942 – , korpuse komandöri asetäitja poliitalal
    • vanem pataljonikomissar Hendrik Allik, korpuse staabi Poliitosakonna ülem, 1942–1943
Korpuse komandöri asetäitja

Koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

8. Eesti Laskurkorpus koosnes 1941. aastal Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest, Eestis formeeritud hävituspataljonide liikmeist, NSV Liidus enne Teist maailmasõda elanud eestlastest[2] ja endistest Eesti sõjaväe ja Punaarmee ohvitseridest.

Lisaks NSV Liidust mobiliseeritud 5000 Venemaa eestlase ja 30 000 Eesti kodanikust mehe kuulus sellesse ka 900 Eesti endist sõjaväelast territoriaalkorpuse ridadest (500 rindelt kõrvaldatut pluss tervenenud haavatut), kuid seoses lahingus langenute suure arvu, eestlaste nappusega ning hoidmaks ära rahvusliku vaimuga väeosa tekkimist hakati järgnevate lahingute jooksul korpusesse järjest rohkem üle viima ka venelasi. Septembris 1944 kuulus umbes 40% korpuse koosseisust Kommunistlikku Parteisse ning korpuses, diviisides, polkudes ja roodudes moodustati parteikomiteed.

Korpuse sõjamehed said üle 20 000 ordeni ja medali [3] ning lahinguis langes üle 8000 ja sai haavata 20 000 sõjaväelast.

Kronoloogia: 1942–1945

[muuda | muuda lähteteksti]

7. laskurdiviisi loomine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 7. Eesti Laskurdiviis

7. novembril 1942 anti 8. Eesti Laskurkorpus Punaarmee tegevarmee koosseisu. 10. detsembril 1942 oli korpuse nimekirjas 32 463 meest, sealhulgas korpusele allutatud 19. kaardiväediviis ja 85. suurtükipolk, kus ei olnud eestlasi. Korpus allutati Kalinini rindele ja saadeti 3. Löögiarmee koosseisus Velikije Luki all rindele. Sel ajal oli korpuse komandör kindralmajor Lembit Pärn, 7. Eesti Laskurdiviisi ülem polkovnik August Vassil ja 249. Eesti Laskurdiviisi ülem polkovnik Artur Saueselg.

249. laskurdiviisi loomine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 249. Eesti Laskurdiviis

Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid

Sõjategevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Velikije Luki operatsioon, 1942–1943

[muuda | muuda lähteteksti]
Situatsioon 15. detsembril, peale Velikije Luki sissepiiramist Punaarmee poolt

Esimesed lahingud, kus osalesid laskurkorpuse väeosad olid Punaarmee tagalas rindejoone taga asuvas Velikije Luki piirkonnas piiramisrõngasse võetud Saksa vägede vastu, mida on nimetatud ka Velikije Luki operatsiooniks, võitles Eesti Laskurkorpus 9. detsembrist 1942 kuni 16. jaanuarini 1943. Alates 9. detsembrist osales lahingus 8. Eesti Laskurkorpus, enne seda asusid nad reservis Toropetsi piirkonnas. Ajavahemikul 9. detsembrist kuni 23. detsembrini oli 8. ELK 249. LD allutud 5. kaardiväe laskurkorpusele, teises kaitseliiniešelonis linna piiramisrõnga välisrindel, Zaretšje-Kisloje järve liinil. 8. ELK 7. LD asus aga linna piiramisrõnga siserindel 18 km pikkusel lõigul, linna kirde-, edela- ja lõunasuunal. Punaarmee 257. asus piiramisrõnga loodesuunal, 357. diviis aga linna edelasuunal.

24. detsembrist 1942 kuni 7. jaanuarini 1943 olid aga mõlemad 8. ELK laskurdiviisid Velikije Luki linna piiramisrõnga siserindel. 8. jaanuarist kuni 17. jaanuarini osalesid eesti laskurdiviisid linnalahingutes Velikije Lukis ja 18. jaanuarist kuni 26. jaanuarini linna kaitselahingutes läänepool Velikije Luki linna.

Korpus kandis raskeid kaotusi: korpuse enda andmetel langenutena 2247, haavatutena 6220 ja teadmata kadunutena 2020[viide?]. Enamik teadmata kadunutest olid Saksa poolele üle läinud mehed (900 neist andsid end seejuures vangi piiramisrõngasse võetud Saksa vägedele), kes saadeti Polotski sõjavangilaagri kaudu Viljandi sõjavangilaagrisse, kus nad vabastati ja lubati kuuks ajaks koju kohustusega pärast seda Saksa sõjaväkke astuda. Eestlastel õnnestus võtta vangi 1554 sakslast (sealhulgas Saksa garnisoni ülem ooberstleitnant parun Eduard von Sass). Pärast Velikije Luki lahingut tagandati mõlemad diviisiülemad, kes olid endised Eesti sõjaväe ohvitserid, ja asendati Venemaa eestlastega: 7. Eesti Laskurdiviisi ülemaks määrati Karl Allikas ja 249. Eesti Laskurdiviisi ülemaks Johan Lombak.

Kuni 1943. aasta oktoobrini oli korpus Kalinini rinde reservis, Velikije Luki piirkonnas kaitsetöödel ja arvati seejärel 12. oktoobril 2. Balti rinde koosseisu. Ka siin korpust eesliinile ei saadetud, välja arvatud korpuse suurtükivägi (23,. 779. ja 85. suurtükiväepolk), mis oli lahingus Novosokolniki piirkonnas 6. kaardiväearmee 26. laskurkorpuse 52. kaardiväediviisi alluvuses Pihkva taga Nevelis ja hiljem 1944. aastal Narva rindel.

Neveli rindel alustasid Punaarmee Kalinini rinde väed 1943. aasta oktoobris pealetungi Neveli pealetungioperatsiooni Väegrupp Nord positsioonidele. Kalinini rinde parema tiiva 3. ja 4. löögiarmee vägedega teostati 6.–10. oktoobrini Neveli pealetungioperatsioon väegrupi Nord 3. tankiarmee ja 16. armee positsioonidele ja hõivati 7. oktoobril Nevel. Nevel oli strateegiline transpordisõlm, Dno–Vitebski raudteel, väegrupi Nord ja väegrupi Mitte vägede vahel. Punaarmee 3. löögiarmee murdis läbi Saksa vägede kaitseliinist, Neveli-Bolšoje Suravino liinil ning kiilus 12 km sügavusele Zabelje raudteejaamast. Saksa vägede vastupealetungi tõrjumisel osales 3. löögiarmee 52. kv diviisiga 8. ELK suurtükivägi. 8. ELK suurtükivägi osales ka 1944. aasta alguses 22. armee alluvuses lahingutes Novosokolniki linna vabastamises, linn vabastati 29. jaanuaril.

Lahingud Eestis, 1944

[muuda | muuda lähteteksti]

8. ELK suurtükivägi suunati 2. märtsil 1944 2. LA toetuseks Narva all, asudes Narvast põhja pool, kus nad võitlesid kuni 1944. aasta aprillini.

1944. aastal anti korpus Leningradi rinde koosseisu, Narva jõe lähedale Kingisseppa, kus see oli Igor Fedjuninski poolt juhitava 2. löögiarmee tagalas kaitsetöödel. 1944. aasta veebruaris-mais asus 8. ELK staap Aleksejevka küla piirkonnas, 249. ld Vojnosolovo küla ja 7. ld Kerstovo küla piirkonnas, Kotlõ-Veimarni raudteeharu joonel. 1944. aasta juulis asusid 8. ELK 249. ld 917., 925. ja 921. lp Võsselki ja Kurõvitsõ piirkonnas, Luga jõe joonel. 779. srtkp asus 2. LA, 131. ld ja 23. srtkp 2. LA 191. ld idasuunal, nende Tõrvala ja Popovka vahelisel rindelõigul Narva jõe idakaldal. 8. ELK 85. srtkp asus nende taga Luga jõest läänes, Kostino ja Mannovka piirkonnas.

Lahingud Narvas, 1944

[muuda | muuda lähteteksti]

11. veebruaril 1944 alustas Punaarmee suurrünnakut Narva vallutamiseks, mille aga Saksa-Eesti ühisjõud peatasid. Teisel pool jõge asusid kaitsel 20. Eesti diviisi allüksused. Narva lahingust võttis osa ka selleks ajaks uuesti komplekteeritud ja täiendatud 8. Eesti Laskurkorpus. Esmajoones siiski korpuse kahurvägi, 17. märtsil, toetades tulega 1256. laskurpolgu üksusi, forsseerisid koos jalaväega Narva jõe 8. Eesti laskurkorpuse patareikomandörid vanemleitnant Harry Kiik, leitnant Leopold Saar, divisjoni luureülem vanemleitnant Gustav Teder, rühmakomandör leitnant Ilmar Leesment ja radist Aleksander Lõssov. Olukord hõivatud platsdarmil muutus kriitiliseks. Patareikomandörid Harry Kiik ja Leopold Saar aitasid oma patareide tulega vaenlase vasturünnakuid tagasi lüüa.

Teisi üksusi eelistati pigem hoida reservis, kus sekka juhtus üksikuid luure- ja häirimisretki. Laskurkorpuse kahurvägi asus Narva jõe idakaldal natuke Narvast põhja pool ning pommitas Narvat pidevalt, mille tagajärjel hävis suur osa ajaloolisest linnast. Juuli lõpus alustati uut pealetungilainet ja Punaarmeel õnnestus täielikult purustatud Narva vallutada.

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid Leningradi rinde väed – 2. löögiarmee ja 8. armee – pärast tunniajast turmtuld Auvere – Sirgala ruumis pealetungi väegrupile Narva. Narva lahingute käigus 8. Eesti laskurkorpust tervikuna võitlusse ei tõmmatud, ent mitmed väeosad täitsid eriülesandeid (354. ja 917. laskurpolk ning 28., 36. ja 417. sapööripataljon). Pealetungioperatsioonist võtsid vahetult osa korpuse suurtükiväe üksused : 85. korpuse-, 23. ja 779. suurtükiväepolk, 282. ja 307. tankihävitusdivisjon, samuti laskurpolkude suurtükipatareid ja miinipildujaroodud. 45. ja 221. tankipolk, lennueskadrill «Tasuja», kaks keemiakaitse roodu ning korpuse rünnakrood. Korpuse suurtükivägi toets 2. löögiarmee (8. Eesti korpus allutati sellele 3. juulist ning toodi ööl vastu 6. juulit rindejoonele lähemale) esimese ešeloni diviiside pealetungi. 249. Eesti laskurdiviisi suurtükivägi anti 131. laskurdiviisi juurde ja 7. Eesti laskurdiviisi suurtükivägi 191. laskurdiviisi juurde.

Lahingud Emajõe joonel, 1944

[muuda | muuda lähteteksti]

5.–14. septembrini 1944 viidi korpus üle Lämmijärve Võnnu piirkonda ja ta osales 17. septembril Punaarmee pealetungis Emajõel. Seejärel osalesid korpuse diviisid Mandri-Eesti, Muhu- ja Saaremaa vallutamisel.

 Pikemalt artiklites Emajõe forsseerimine Kastre suunal ja Tartu lahing (1944)

Lahingud Avinurme-Porkuni ruumis, 1944

[muuda | muuda lähteteksti]

Septembris toimunud suuremates lahingutes pani korpus toime sõjakuritegusid[viide?], näiteks Avinurme lahingus haavatute tapmine Avinurme kirikus, Kadrina teeristil, kus sõideti Kadrina kiriku juures pärast lahingut teele veetud haavatutest tankiroomikutega üle, ja Porkuni lahingus, mis toimus 21. septembril 1944.

 Pikemalt artiklites Avinurme lahing ja Porkuni lahing

Tallinna hõivamine, 1944

[muuda | muuda lähteteksti]

354. laskurpolgu eelsalk eesotsas polguülema Vassili Võrguga jõudis 22. septembril sakslastest maha jäetud Tallinna. Eesti Vabariigi trikoloor asendati uue punasega leitnant Johannes Lumiste ja jefreitor Elmar Nagelmani poolt. Vassili Võrk oli kolm päeva Tallinna komandant. 22. septembril anti korpus Leningradi rinde 8. armee koosseisu.

 Pikemalt artiklis Tallinna hõivamine

Pärast Saksa väeosade taganemist jõudis korpus Tallinnasse, kuid Pääskülas panid Saksa vormis Eesti sõdurid selle edasitungi paariks päevaks seisma.

17.–23. septembrini 1944 langes Mandri-Eestis 201, haavata sai 763 ja teadmata kadunuks jäi 17 meest.

Virtsu langemisega 26. septembril 1944 oli Mandri-Eesti okupeeritud, kuid saared veel okupeerimata.

Lahingud saartel, 1944

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tallinna vallutamist suunati korpus lahingusse Saaremaa hõivamiseks. Korpus osales Muhu dessandis. Punaarmee mitmekordse jõudude ülekaalu tõttu löödi peagi Saksa vägede kaitse segi ja nad taandusid üle Väikese Väina tammi, mille nad enda järel õhkisid. Mõne päeva pärast osales korpus dessandis Saaremaale. Maabumine oli raskem, kui eelmises dessandis, kuid korpuse kaotused jäid siiski väikeseks. Saksa väed alustasid väikseid taandumislahinguid, pidades üksusi Sõrve säärele tõmbama. Salme piirkonnas olid neil osaliselt ette valmistatud kaitsepositsioonid.

Laskurkorpus liikus suuremaid lahinguid pidamata edasi, vallutati Kuressaare, mida kaitses vaid väiksem julgestussalk. Kiirelt andis 249. Eesti Laskurdiviisi ülem käsu moodustada motoriseeritud eelsalk, mis koosnes 14–20 tankist, märkimisväärsest osast kahuritest ning jalaväest (370 meest), kelle ülesandeks oli välja murda Sõrve poolsaare algusse. Tehumardi juures põrkusid nad Saksa vägede positsioonidele. Puuduliku luureinfo põhjal polnud üksusel aimugi, et nende poole liigub 2 pataljoni Saksa-Eesti segaüksusi, kes olid oma väeosadest maha jäänud. Enne Saksa üksuste kohalejõudmist saabus korpusele appi Punaarmee üksus, mis jäi eelsalga selja taha. Nõukogude väed ootasid Kuressaarest veel paari üksust. Enne jõudis nendeni pataljoni suurune vaenlaste üksus, teine liikus mööda mere äärt. Pidades seda Kuressaarest saabuvaks Nõukogude väeosaks, lasi korpus vastasel vabalt edasi liikuda. Kui Saksa üksus oli juba täielikult Nõukogude väeosad ümbritsenud, avati selle pihta tuli kõigist kaasasolevatest torudest ja Nõukogude väeosad purustati. Seejärel liikusid võitjad edasi kuni eelsalgani, mis algul on ka segaduses, kas tegemist on omade või vaenlastega, ja enne kui nad arugi said, oli juba lahing alanud. Tehumardi lahing oligi oma hoo sisse saanud, lisaks käsitulirelvadele, soomukitele, kahuritele läksid käiku ka täägid ja sapöörilabidad, lahing paisus üle peamiselt käsivõitluseks, sest mõlemad pooled kartsid üldises segaduses omasid tabada, paljudele jäi see lahingutanner viimaseks puhkepaigaks siinses elus. Osadel Eesti-Saksa ühisüksuse meestel õnnestus ka omade juurde välja murda, pilt mis järgmisel päeval lahingupaigas avanes, oli vägagi kohutav: terve karjamaa oli moondunud laipu täis. Hinnanguliselt jättis oma elu sinna 750 meest.

Järgnevatel päevadel üritasid korpuse mehed veel Saksa peakaitseliini läbi murda, kuid tulutult, siis tekkis Nõukogude väejuhatusel idee proovida dessanti vastase tagalasse. Peagi sai korpuse 300. Laskurpolk käsu ette valmistada Vintri dessant. Dessant algas juba suurte raskustega, lisaks kadus üllatusmoment, saksa kuulipildujate tules paisati mehed 400 meetri kaugusel rannast vette, kus oli kohati vesi üle pea. Dessant luhtus täielikult, pooled mehed hukkusid juba enne kaldale jõudmist, hiljem said sakslased merest kätte 450 mehest 250 vangidena ja 200 laipa.

Jätkusid veel mõningad ponnistatud rünnakud Eesti Laskurkorpuse poolt aga edu nendega ei saavutatud. Siis aga tõid Nõukogude väed juurde aga uusi väeosasid ja sakslased olid sunnitud suure surve tõttu aina Sõrve sääre tipu poole liikuma. Kuna olukord oli juba kriitiliseks muutunud, Saksa väeosad oli verest tühjaks jooksnud, kuid Nõukogude vägedel olid varud ammendamatud, otsustas kindralleitnant Schirmer, ootamata Adolf Hitleri korraldust, 23. novembril 1944 Sõrve sääre maha jätta.

1945

[muuda | muuda lähteteksti]

8.–18. detsembril 1944 võtsid korpuse väeosad teistelt väekoondistelt üle rannakaitse ja positsioonikindlustustööd Soome lahe rannikul Haapsalust Pudisooni. Detsembri lõpuks lõpetati esmajärgulised kindlustustööd. 1945. aasta jaanuari lõpuks oli seal korpuse väeosade poolt kaevatud kaevikuid ja jooksukraave 12 088 m, 1505 laskuripesa, rajatud 1351 meeskonnavarjet jpm insenerrajatisi (teisaldatud pinnast 207 210 m3 ja ära kasutatud 47 175 tm metsamaterjali). 4.–10. veebruaril 1945 andis korpus Soome lahe ranniku kaitse üle ja 22. veebruariks koondati korpus Leedusse Mažeikiai ümbrusse 2. Balti rinde 42. armee alluvusse, kus 1945. aasta 17. märtsist kuni 1945. aasta maini võitles Eesti Laskurkorpus Kuramaal väegrupi Nord vastu Kuramaa lahingutes.

234. tagavarapolk ja 263. tagavarapolk[küsitav][4] / 63. üksik Eesti tagavaralaskurpolk asus 8. augustist 1944 Narvas, algul Kreenholmi kasarmutes. Polgu õppepataljon kolis novembri keskpaigas Siivertsi kasarmusse. 18.–22. märtsil 1945 viidi polk Tartusse. Polgu staap asus praeguses Barclay hotellis, õppepataljon Tähtvere mõisas, laskurpataljonid jm allüksused Lembitu kasarmuis. 25. juunil 1945 alustas polgu kolonn Tartust jalgsirännakut oma uude asukohta Kloogale. Polgu naabruses asusid teised Eesti laskurkorpuse väeosad: 373. kaardiväe laskurpolk, suurtükiväe õppedivisjon. Juuli lõpus oli 63. polgu õppepataljoni isikkoosseis suurenenud 2011 meheni. Polk likvideeriti 10. oktoobril 1945.

Korpus ja selle 122. kaardiväe laskurdiviis likvideeriti 6. mail 1946, 118. kaardiväe laskurdiviis paiknes Eestis kuni laialisaatmiseni 1956. aasta suvel. Diviisis läbis ajateenistuse suurem osa Eestist Nõukogude armeesse sundaega teenima võetud meestest. Pärast diviisi likvideerimist saadeti eestlased sundaega teenima üle kogu Nõukogude Liidu.

Kogumiku „Korpusepoisid” hinnangul käis Punaarmee eesti rahvusväeosadest ja tööpataljonidest läbi 70 000 Eesti kodanikku ehk sama palju mehi nagu Vabadussõja lõpul oli mobiliseeritud Eesti rahvaväkke. Reaalselt relva käes hoida sai aga vähem kui 50 000 meest. Kokku hukkus 24 000 Punaarmeesse ja tööpataljonidesse sattunud Eesti kodanikku.

23. juunil 1945 NSV Liidu Ülemnõukogu seadusega demobiliseeriti tegevarmee vanemad aastakäigud. Juuli keskel läks Laskurkorpus üle rahuaegsele õppetööle, mis kestis pea aasta, Korpuse staap asus Tallinnas Aia (hilisem Ujula) 12.

28. juunil 1945 anti korpusele uus nimetus: 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. 7. diviis nimetati 118. ja 249. diviis 122. kaardiväe laskurdiviisiks.

Eesti rahvusväeosa likvideerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 23. juuni 1945 otsusele algas Punaarmee demobiliseerimine. Esimesed laskurkorpuslased (vanemad aastakäigud) lasti koju alates 16. juulist 1945. Kuni 1946. aasta lõpuni demobiliseeriti kokku 16 550 meest. Neist 3425 (20,7%) asus tööle otseselt kohalikku okupatsiooniaparaati kas valitsusasutustesse või kommunistliku partei, komsomoli või ametiühingu liinis. Näiteks oli 1947. aastal 83–95% asutuste partorgidest, täitevkomiteede esimeestest ja muudest sellistest ametipostidest endiste Laskurkorpuse sõjameeste käes. See tendents püsis 1960.–70. aastateni.

1946

[muuda | muuda lähteteksti]

6. mai 1946 NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi otsusega deformeeriti 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. Laskurkorpus, kui selline, lõpetas oma eksistentsi. Niinimetatud rahvusväeosad jäid Eesti pinnale kuni 1956. aastani, nendes teenisid aega kutsealused: 1946–1951 22. Kaardiväe Eesti Üksikus Laskurbrigaadis ja 1951–1956 118. Kaardiväe Eesti Laskurdiviisis.

1944. aasta jaanuaris muudeti NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat üleliidulis-liiduvabariiklikeks, see tähendab, ka liiduvabariikides moodustati vastavad rahvakomissariaadid. 1945. aastal määrati okupeeritud Eestis ENSV kaitse rahvakomissariks (1946 muudeti rahvakomissariaadid ministeeriumideks, siis Eesti NSV relvastatud jõudude ministriks ja Eesti NSV sõjakomissariks) Eesti laskurkorpuse juhataja kindralleitnant Lembit Pärn, kes jäi sellele ametikohale kuni NSV Liidu Kaitseministeeriumi taastamiseni liidulise NSV Liidu Kaitseministeeriumina 1951. aastal.

Korpuse koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]
Korpus, allüksused Juhtkond pärast 1. oktoobrit 1942
Korpuse juhatus kindralmajor Lembit Pärn; polgukomissar August Pusta; korpuseülema asetäitja rivi alal, polkovnik Karl Kanger, hiljem 1944. aastal korpuseülema asetäitja polkovnik Martin Pusten
8. Eesti Laskurkorpuse staap staabiülem polkovnik Jaan Lukas
Staabi 1. (operatiiv)osakond ülem polkovnik Vassili Külaots
Staabi 2. (luure)osakond major Ilmar Paul
alampolkovnik August Õunapuu
Staabi eriosakond
riikliku julgeoleku leitnant Johannes Tipner (1.11.1942–1.03.1943)
Staabi poliitosakond ülem, alampolkovnik Hendrik Allik (1942–1943); poliitosakonna ülema asetäitja komsomolitöö alal Arnold Meri
korpuseülema asetäitja poliitalal polkovnik August Pusta (1944–)
Suurtükiväeülem polkovnik Nikolai Jefremenko
polkovnik Johann Mäe († langes rindel Narva lähedal 23.03.44)
polkovnik Karl Aru (03.1944-)
Suurtükiväe staabiülem polkovnik Fjodor Paulman
Tagalaülem alampolkovnik Jaan Luks, tagala staabiülem August Rebens
Sideosakond
ülem, alampolkovnik Viktor Tihhonov
Korpuseinsener
polkovnik Eduard Purro
Auto-tankiosakond
alampolkovnik Heimi Rosse
Riviosakond
ülem, major E. Bokfeld
Intendant M. Susi
Meditsiiniteenistus 1. järgu sõjaväearst Oskar Palu
Veterinaarteenistus 1. järgu veterinaararst Elmar Nõmm
Ehitusosakond kapten Pjotr Zahharov
8. Eesti Laskurkorpuse sõjaprokurör
8. Eesti Laskurkorpuse sõjatribunal (s/o 5617)
221. üksik tankipolk[5] "Nõukogude Eesti eest"
liideti 6. mai 1943 – suvi 1944 		alampolkovnik A. Marunitšev. Koosseisus vähemalt 23 T-34 ja 7 T-70 tanki
87. üksik lennueskadrill Tasuja öiste pommitajate lennueskadrillis 14 lennukit U-2, ülem major Dmitri Telegin
1. Eesti Üksik Tagavara Laskurpolk alampolkovnik Ralf Teiman, major Karl Vinkel
Suurtükiväe tagavara divisjon
49. üksik sidepataljon (s/o 73669)
28. üksik sapööripataljon (s/o 21408) alampolkovnik Nikolai Krivokonev
45. üksik tankipolk polkovnik I. Šestopalov Velikije Luki lahingute ajal Kalinini rindel. Umbes 25 tanki. 8. ELK koosseisu liidetud mitte-eestlastest moodustatud väeosa, arvati 20.07.1944 2. löögiarmee koosseisu
85. (korpuse) suurtükiväepolk major J. Mihhailenko / alampolkovnik Ivan Boiko, Velikije Luki lahingute ajal Kalinini rindel 8. ELK koosseisu liidetud mitte-eestlastest moodustatud väeosa. Varustatud 76 mm polgukahuritega
7. Eesti Laskurdiviis
249. Eesti Laskurdiviis
19. kaardiväe diviis Velikije Luki lahingute ajal Kalinini rindel 8. ELK koosseisu liidetud mitte-eestlastest moodustatud väeosa, kuni 23. detsembrini 1942.

41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus

[muuda | muuda lähteteksti]

28. juunil 1945 nimetati 8. Eesti Laskurkorpus kaardiväeväeosaks ja muudeti väeosade numeratsiooni. Laskurkorpuse uueks nimeks sai 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus (41-й гвардейский стрелковый Эстонский Таллинской корпус). 7. eesti laskurdiviis nimetati ümber 118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks Laskurdiviisiks, 249. laskurdiviis 122. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks Laskurdiviisiks.

45. üksik tankipolk „Nõukogude Eesti eest“ nimetati 126. üksikuks kaardiväe Tallinna Punatähe ordeniga tankipataljoniks, 49. üksik sidepataljon > 218. üksik kaardiväe sidepataljoniks, 28. üksik sapööripataljon > 153. üksikuks kaardiväe sapööripataljoniks.

1945–1946 demobiliseeriti Eesti rahvusväeosadest 16 550 inimest. 12. mail 1946 Punaarmee Kindralstaabi direktiivi alusel saadeti 1946. aasta augusti alguseks laiali 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpuse juhtkond ja 122. kaardiväe laskurdiviis. 6. mail 1946 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus likvideeriti.

Kuulsaid "korpusepoisse"

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "ENEKE" lk 158
  2. ↑ ГЕНЕРАЛ ЛЕМБИТ ПЭРН, «Луки.ру»
  3. ↑ Россия и СССР в войнах ХХ века: Статистическое исследование. М., 2001. С.238
  4. ↑ Ilmar Jaks, “Saaremaalt Leningradi”, Kirjastus “Eesti Raamat” Stockholm, 1949. Tööpataljonlase päevik 1944-1945
  5. ↑ Танковая колонна «За Советскую Эстонию», tankfront.ru
  6. ↑ Под огнём меж двух огней
  7. ↑ ДЛЯ А.Б. ЧАСТИ, ПОДЧИНЯВШИЕСЯ КОРПУСУ

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=8._Eesti_Laskurkorpus&oldid=6624505"