Leping
See artikkel räägib tsiviilõiguslikust lepingust; riikidevahelise lepingu kohta vaata artiklit Rahvusvaheline leping
Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (pacta sunt servanda). Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
Lepingu sisu peab olema vastavuses kehtiva seadusandluse, heade kommete ning isiku põhiõigustega.
Lepingu elemendid
Lepingu elemendid on:
- Tahe - poolte tahe muudab lepingud siduvateks.
- Tahteavaldus - tavapäraselt koosneb see element pakkumusest (ofert) ja nõustumusest (aktsept).
- Kokkulepe on tahete kooskõla, milleni on jõutud tahteavalduste vahetamisega.
- Vastutasu on lepingu element üldises õiguses.
Lepingutüübid võlaõigusseaduses
- Võõrandamislepingud
- Kasutuslepingud
- Kindlustusleping
- Toetamislepingud
- Teenuste osutamise lepingud
- Väärtpaberid
Lepingu täitmise tagatised
Lepingu täitmist võib tagada järgmiste vahenditega:
Kirjandus
- Kull, Irene. "Lepinguõigus I." (Tallinn: Juura 1999). ISBN 9985-75-014-4
- Volens, Urmas. "Müügileping." (Tallinn: Äripäeva Kirjastus, 2006). ISBN 9985-9690-1-4
- Kull, Irene, Käerdi, Martin, Kõve, Villu. "Võlaõigus. I. Üldosa." (Tallinn: Juura 2004) ISBN 9985-75-155-8
Välislingid
- Võlaõigusseadus
- Katrin Hendrikson. "Lepingute tõlgendamine." (Tartu Ülikooli õigusteaduskond, tsiviil- ja kaubandusõiguse õppetool, kursusetöö 1996. Juhendaja Irene Kull)
See artikkel vajab täiendamist, et anda teemast piisavat ülevaadet. |