Käsundusleping
|
See artikkel räägib tänapäeva mõistest; Rooma õiguse mõiste kohta vaata artiklit Käsundusleping Vana-Roomas |
Käsundusleping on võlaõigusseaduse (VÕS) §-i 619 kohaselt kahe osapoole vaheline leping, mille järgi üks isik (käsundisaaja) kohustub osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
Eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult. Käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi.[1]
Käsunduslepingu kohta kohalduvad VÕS §-id 619–634 (2017. aasta järgi).
Viited
muuda- ↑ "Võlaõigusseadus". Riigi Teataja. 2002. Vaadatud 26.03.2017.