Leppetrahv
Leppetrahv (inglise keeles contractual penalty) on lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele rahasumma. Kohustus maksta leppetrahvi on kokku lepitud lepingus.[1] Sätteid, mis käivad leppetrahvi kohta, saab kohaldada ka teole. Sellise kokkuleppe korral peab kohustust rikkunud pool tegema mingi teo, mis oleks kahjustatud lepingupoole huvides.[1] Tegu võib olla näiteks asja üle andmine.[2]
Leppetrahv on aktsessoorne ehk põhikohustusega seotud kõrvalkohustus. Põhikohustuse kehtetus toob kaasa leppetrahvi maksmise kokkuleppe kehtetuse.[2] Leppetrahv eeldab kohustuse rikkumist ning selle eesmärk on kõrvaldada rikkumise tagajärjed.[3]
Leppetrahvi kokkuleppe olemasolul saab võlausaldaja avaldada võlgnikule survet, et ta täidaks oma kohustust nõuetekohaselt. Vastasel juhul saab võlausaldaja esitada leppetrahvinõude. Lisaks saab võlausaldaja olukorras, kus lepingut ei täideta nõuetekohaselt, nõuda leppetrahvi, ilma et talle oleks vaja tõendada tekitatud kahju.[2]
Eesti õiguses reguleerib leppetrahvi võlaõigusseaduse 8. peatüki ("Kõrvalkohustused") 3. jagu (§-d 158–163).
Leppetrahvi maksmise eeldused
muudaEt nõuda leppetrahvi maksmist, peavad olema täidetud järgmised tingimused:
- poolte vahel on kehtiv leping, milles on kokku lepitud leppetrahvi maksmise tingimustes;
- võlgnik on rikkunud lepingus kokku lepitud kohustust;
- võlgnik vastutab lepingulise kohustuse rikkumise eest, v.a kui pooled on lepingus kokku leppinud teistmoodi;
- võlausaldaja on lepingulise kohustuse rikkumise avastanud ning annab leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul teada.[4]
Oluline on, et poolte vahel oleks lepingus leppetrahvis (kindel summa või protsent summast) kokku lepitud. Kui sellist kokkulepet ei ole, ei saa kahjustatud pool leppetrahvi nõuda.[3] Kahjustatud poolel on üldjuhul õigus nõuda leppetrahvi üksnes juhul, kui rikkumine ei ole vabandatav.[5]
Leppetrahvi nõudmiseks peab kahjustatud pool esitama lepingut rikkunud poolele teate leppetrahvi tasumise nõudega.[6] Teates ei pea sisalduma täpne leppetrahvi suurus.[7] Teatada tuleb mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise.[6] Mõistlikku aega hakatakse lugema päevast, mil võlausaldaja sai rikkumisest teada.[7] Kui teade esitatakse pärast mõistliku aja möödumist, kaotab kahjustatud lepingupool õiguse nõuda leppetrahvi.[6]
Mõistliku aja määramisel tuleb arvesse võtta, milline on võlausaldaja ja võlgniku võlasuhe, millistes tingimustes nad on lepingus kokku leppinud ning missugune oli kummagi poole käitumine lepingu vältel ja sellele järgneval ajal.[8] Üldjuhul aegub õigus nõuda leppetrahvi kolme aasta jooksul alates ajast, mil see muutus sissenõutavaks.[9]
Kahjustatud poolel on lisaks leppetrahvi nõudele õigus nõuda lepingulise kohustuse täitmist.[6] Seda võib nõuda, kui poolte vahel on kokkulepe, et leppetrahv peab tagama kohustuse täitmist. Sõltuvalt kokkuleppest võib võlausaldajal puududa õigus täitmisnõudeks pärast leppetrahvi nõude esitamist.[3]
Leppetrahv ja kahju
muudaKahjustatud lepingupool võib nõuda leppetrahvi olenemata tegelikust tekkinud kahjust ja selle suurusest. Juhul, kui võlausaldaja otsustab nõuda võlgnikult ka kahju hüvitamist, peab võlgnik hüvitama selle osas, mida leppetrahv ei katnud.[10]
Leppetrahvi vähendamine
muudaLepingut rikkunud poolel on õigus nõuda leppetrahvi vähendamist, kui see on tema jaoks ebamõistlikult suur. Selline leppetrahvi vähendamise õigus on kohtul. Kohus võib seda vähendada mõistliku suuruseni, arvestades seejuures kolme asjaoluga:
- millises ulatuses lepingut rikkunud pool oma kohustust täitis;
- milline on kahjustatud lepingupoole õigustatud huvi;
- millises majanduslikus seisundis on mõlemad pooled.[11]
Leppetrahvi vähendamine loob võimaluse tagada proportsionaalsus lepingulise kohustuse rikkumise ja selle tagajärje vahel.[2] Pooltevahelised kokkulepped leppetrahvi vähendamise kohta, mis ei järgi seaduses sätestatut, on tühised. Õigus nõuda leppetrahvi vähendamist kaob, kui trahv on kahjustatud poolele juba tasutud.[11] Kohus ei vähenda leppetrahvi, kui see on väiksem kui tõendatud tekkinud kahju.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Võlaõigusseadus (VÕS) § 158 lg 1–2. – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. (2004). Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 378–380, 382.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. (koost) (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 810–811, 814, 820, 823, 827.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3‑2‑1‑36‑17, p 11.
- ↑ Võlaõigusseadus (VÕS) § 160. – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Võlaõigusseadus (VÕS) § 159 lg 1–2. – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19.
- ↑ 7,0 7,1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-15-08, p 11, 12.
- ↑ Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-128-09, p 11.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1. – Riigi Teataja, RT I, 22.03.2021, 8
- ↑ Võlaõigusseadus (VÕS) § 161 lg 1–2. – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19.
- ↑ 11,0 11,1 Võlaõigusseadus (VÕS) § 162 lg 1–3. – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19.