Mine sisu juurde

Valdur Mikita

Allikas: Vikipeedia
Valdur Mikita 10. veebruaril 2014 esinemas üritusel "teater/keel" Eesti Draamateatri maalisaalis
Valdur Mikita 2016. aastal logopeedia raamatu esitlusel Koidula hotellis Tartus.

Valdur Mikita (sündinud 28. jaanuaril 1970 Suislepas) on eesti kirjanik ja semiootik.

Tema tuntuimad teosed on "Metsik lingvistika" (2008), "Lingvistiline mets" (2013) ja "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" (2015), kus ta arutleb eesti kultuuri, eestlaste psühholoogia ja eestluse eripära teemadel.

Elu ja looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikita on pärit Suislepast ja käinud sealses mõisakoolis[1], mille lõpetas 1985. aastal[2], jätkates haridusteed Ülenurme Keskkoolis[3]. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal.[4]

1994. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja "Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks" (juhendaja Igor Černov) ja 2000. aastal doktoritöö "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" (oponendid Peeter Tulviste ja Arne Merilai). Seejärel on ta töötanud õppejõuna ja ravimifirmades turunduse alal.[5]

Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile. Tema jutukogu "Teoreem" arvustades kirjutas kriitik Marek Tamm: "Lugeja püüab ikka kummalist teksti enda jaoks kodustada, minul hakkas peas vilkuma Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega."[6] Berk Vaher väitis "Metsiku lingvistika" arvustuses: "Valdur Mikita on tõepoolest olnud eesti postmodernistliku kirjasõna vembuvana par excellence."[7] Tiit Hennoste hinnangul on Mikita "Metsik lingvistika" üks puhtamaid esseistika näiteid Eesti nullindate kirjanduses.[8] Nagu mõni teinegi kriitik, tõstab ka Aare Pilv esile Mikita kahetisust: ühelt poolt kuulub osa ta loomingust eksperimentaalkirjandusse, teisalt on ta aga teoreetik. "Mikita "tegevusraamistik" on palju laiem kui mingite loomepraktikate teostamine, ta on pigem loovuse teoreetik ja metaluuletaja," nendib Pilv. "Mikita haardeulatus keele, kirja, maastiku ja erinevate sünesteesiate kokkupõimimisel ning nende kultuuri arenguvõimaluste perspektiivi asetamisel on vähemasti eesti kirjaruumis minu meelest ainulaadne." Veel 2013. aastal pidas Pilv Mikitat "retseptsiooniliselt ka üheks alahinnatumaks kirjutajaks uuemas eesti kirjanduses".[5]

Laiema publiku teadvusse jõudis Mikita 2013. aastal ilmunud raamatuga "Lingvistiline mets", mis pälvis mitmeid auhindu.[1] "Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laia spektriga lugejaskonna nõnda üksmeelse, kuid mitmehäälse tunnustuse," kirjutas selle kohta kriitik Mihkel Kunnus. "Veebruari keskpaigaks oli LMi müüdud üle kolme tuhande eksemplari ja poodidesse ilmus neljas trükk. /---/ Kuigi tuumakam osa LMist on vahest paras pureda semiootika ja kultuuriteaduste kraadiõppuritele, on Mikita osanud kirjutada nii humoorikalt ja lustlikult ning nõnda mitmekihiliselt, et nauditav on see ka neile, kes vähesema haridustaustaga. Võib öelda, et Mikita on osanud pealiskihil luua midagi, mida on tavapärase üldhumanistliku meelelaadiga haritlasel tihti raske ettegi kujutada: läbinisti positiivse rahvusluse, mis ei vastandu, ei ole rassistlik, ksenofoobne jms, vaid konstruktiivne ja süstib eneseusku ja eneseväärikust."[9] Mikita raamat andis teema 2014. aasta emakeelepäeval Rahvusraamatukogus toimunud konverentsile "Keele vägi ja metsa vaim. Valdur Mikita "Lingvistilise metsa" ainetel"[10].

2015. aasta detsembri algul ilmunud teost "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" nimetas autor kolmandaks osaks ulguvate rehade triloogiast: ""Metsik Lingvistika" astus väikse reha otsa, "Lingvistiline mets" kargas suure reha otsa ja "Lindvistika" lennutab reha päris kuuse otsa."[11]

2016. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.[12]

  1. 1,0 1,1 Vahur Afanasjev "Valdur Mikita, metsik isekirjutaja"[alaline kõdulink] Eesti Ekspress, 24. jaanuar 2014
  2. Heili Sibrits "Mees müüti toomas" Postimees, 15. märts 2014
  3. Raimu Hanson, "Metsa poole mõte tõi kaasa tipptiitli", Postimees, 19. veebruar 2014 (vaadatud 03.09.2023)
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 24. jaanuaril 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. 5,0 5,1 Aare Pilv "Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta" Methis. Studia humaniora Estonica 2013, nr 11, lk 22–47
  6. Marek Tamm "Head eesti jutud" Varraku raamatublogi, 27. september 2011 (vaadatud 28. septembril 2011)
  7. Berk Vaher Trikster ja trikster. Vanapaganatosin ülestähendust" Sirp, 25.07.2008 (vaadatud 15. juunil 2011)
  8. Tiit Hennoste "Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses" Looming 9/2009
  9. Mihkel Kunnus "Geniaalne, Watson!"[alaline kõdulink] Sirp, Mihkel Kunnus 13.03.2014
  10. Valner Valme "Rahvusraamatukogu peab emakeelepäeva Valdur Mikita ainetel" ERR, 07.03.2014
  11. Valner Valme Valdur Mikita lennutab reha kuuse otsa ERR 04.12.2015
  12. Vabade kunstide professuur. Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide teaduskonna veebileht. Vaadatud 24.09.2020.
  13. Raimu Hanson "Metsa poole mõte tõi kaasa tipptiitli" Postimees, 19. veebruar 2014
  14. Ago Gaškov "Virumaa kirjandusauhind tõi esile ehmatavalt sarnased raamatud. Ja Mikita sai veelgi kuulsamaks" ERR, 21.03.2014
  15. Jaanus Kulli "Valdur Mikita: "Mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Mind kasvatasid koerad, lambad ja suured puud."" Õhtuleht, 15. märts 2014
  • Pilv, Aare "Sünesteesia ehk Paabeli-eelne keel. Pseudoteoloogiline Mikita-tõlgendus" Vikerkaar, nr 10–11/2006, lk 155–161
  • Salar, Salmo "Mikita homöopaatiline käsiapteek" Vikerkaar, nr 10–11/2008, lk 197–201
  • Krull, Hasso "Vaikus, mille keskpunkt asub pöidlas. Valdur Mikita impamppoeetika" – Hasso Krull. Paljusus ja ainulisus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 137–143.
  • Vabar, Sven [Arvustus Valdur Mikita raamatule „Metsik lingvistika“] Eesti Ekspress, Areen, 18. november 2010
  • Vaher, Berk "Suurväike Mikita: ulmad, krutsikud ja nukrusjõud" Vikerkaar, nr 6/2012, lk 107–114

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]