Töölepingu seadus

Töölepingu seadus (ka töölepinguseadus) on Eesti Vabariigi seadus, mis korraldab töölepingute sõlmimist.

1. juulist 2009 kehtima hakanud uus töölepinguseadus muutis töösuhteid paindlikumaks tööandja seisukohalt. Kuigi Euroopa finantskriisile eelnenud läbirääkimiste vältel tasakaalustati seadusesätteid kolmepoolsetel läbirääkimistel ametiühingute, tööandjate keskliidu ja valitsuse vahel, loobus valitsus suurest osast töövõtjaid kaitsnud sätetest majanduskriisi survel. Seetõttu pälvis töölepinguseaduse (TLS) uus versioon ka ohtralt kriitikat.

TLS-i järgi on kõigil töötajatel õigus saada puhkust seaduses ettenähtud korras. Eraldi on välja toodud ja reguleeritud eristaatusega töötajad, nagu alaealised, osalise või puuduva töövõimega töötajad, ning haridus- ja teadustöötajate puhkamise reeglid.

Töö- ja puhkeaega käsitlevas jaos (kolmas jagu) reguleeritakse puhkusega seoses peamiselt vaba aja andmisega seotut, tööaega ja tööaja korraldamisega seotut, ületunnitööd, igapäevast ja iganädalast puhkeaja ning tööaja lühendamisega seotut. Töötaja õiguste seisukohast on rõhku pandud töötaja kui töösuhte nõrgema poole tervise hoidmisele. Sellistes olulisemaid reegleid hõlmavates sätetes lähtutakse põhimõttest, et kokkulepped, mis on kokku lepitud töötaja jaoks ebasoodsamalt, ei ole lubatud ja on seega tühised.

Puhkust käsitletakse täpsemalt seaduse neljandas jaos, milles reguleeritakse õigust puhkusele, põhipuhkust ja selle andmist, puhkusetasu hüvitamist riigieelarvest, puhkuse ajakava, puhkusetasu ja kasutamata puhkuse hüvitamisega seotut.

TLS-i järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane põhipuhkus on 28 kalendripäeva, kuid nagu direktiivi artiklis 15 on märgitud, on töötajal ja tööandjal võimalik kokku leppida ka pikemas põhipuhkuses. Töötaja tervist silmas pidades tuleks põhipuhkus välja võtta korraga. Küll aga on pooltele antud õigus seda kokkuleppe korras teha osade kaupa tingimusel, et vähemalt 14 kalendripäeva puhkust kasutatakse ära järjest (TLS § 68 lg 5). Põhipuhkust antakse töötatud aja eest, mille hulka arvestatakse lisaks töötatud ajale ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg ning samuti aeg, kui töötajal on seaduse alusel õigus tööst keelduda. Iga töötatud kalendriaasta eest on töötajal õigus saada põhipuhkust täies ulatuses (28 kalendripäeva). Oluline on, et põhipuhkus tuleb ära kasutada aasta jooksul. Kasutamata põhipuhkuse osa viiakse üle järgmisse kalendriaastasse ja põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul. Töölepingu lõppedes on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkust rahas (TLS § 71 lg 1).

Tööandjal on kohustus koostada iga kalendriaasta kohta puhkuse ajakava (TLS § 69 lg 2). Puhkuste ajakava määrab tööandja, arvestades töötaja mõistlike ja tööandja huvidega ühilduvate soovidega (TLS § 69 lg 1). Nii töötajal kui ka tööandjal on seaduses ettenähtud juhtudel poolte kokkuleppel õigus ajakava muuta ja ka puhkust katkestada (TLS § 69 lg 6). Töötajal on seadusega ettenähtud õigus saada puhkusetasu (TLS §70 lg 2), mis üldjuhul makstakse välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Igasugune kokkulepe puhkuse hüvitamiseks raha või muude hüvedega töölepingu kestvuse ajal on tühine (TLS § 70 lg 3).

Välislingid

• eRT, Töölepingu seadus, (vaadatud 27. märts 2019)
• eRT, Avaliku teenistuse seadus, (vaadatud 27. märts 2019)