Rotermanni kvartal

Rotermanni kvartal on piirkond Tallinna keskosas vanalinna, Mere puiestee, Tallinna reidi sadamate ja Viru väljaku vahel.

Piirkond on Tallinna ajaloos olulist rolli mänginud, sest seal ristusid 19. sajandil Tartusse, Narvasse ja Pärnusse minevad teed^[1]. Piirkonnas oli suuri tööstusettevõtteid.

Arendaja Rotermann City OÜ (ettevõtte asutaja on Urmas Sõõrumaa) koostööpartneriteks on aastate jooksul olnud arhitektuuribürood Kosmos (Mihkel Tüür, Villem Tomiste, Ott Kadarik), KOKO Arhitektid (Andrus Kõresaar, Raivo Kotov), Alver Arhitektid (Andres Alver, Indrek Rünkla), Teigar Sova Arhitektid (Vahur Sova), HG Arhitektuur (Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi) ja Emil Urbeli Arhitektuuribüroo.^[2]

Renoveeritud on kruubiveski, nisu- ja rukkiveski, prooviveski, katlamaja, jõujaam, 2009. aasta Euroopa Liidu arhitektuuriauhinna finalistide hulka valiti kolme tehno-futuristliku välisilmega torniga laudsepatöökoda. Vana jahulaoga ühendati aatriumi kaudu Uus jahuladu. Elevaatorihoone, mida peetakse Eesti tööstusmaastiku kroonimata sümboliks, pälvis Muinsuskaitseametilt 2016. aasta parima restaureeritud hoone preemia. Renoveerimisel on veel viimane Rotermanni ajalooline tööstushoone – leivavabrik.

Ajaloole avaldavad au kvartali eksklusiivsed uusehitised: Oranž, Pruun, Valge, Must, Kuldne ja Punane maja.

Tänavad on saanud uued nimed: Rotermanni tänav ja Roseni tänav ning Stalkeri käik. Kvartali südameks on kujunenud Rotermanni väljak.

Hoonete kogupindala on üle 50 000 m², kvartalis on üle 370 korteri ning maa-aluses parklas on umbes 600 parkimiskohta.

Ajalugu

Määrav roll kompaktse tööstusrajooni kujunemisel 19. sajandil oli ettevõttel Rotermanni Tehased, firma asutas 1829. aastal Christian Abraham Rotermann. Firma esimeseks äriks oli kaubahoov, mis valmistas ehitustarbeid ning tegeles nende sisse- ja väljaveoga. Algselt asusid Rotermanni kaubamaja maavaldused mitmel pool üle linna, C. A. Rotermanni poja Christian Barthold Rotermanni juhtimisel koondus ettevõte hiljem Rotermanni kvartalisse. 1850. aastal valmis Viru väljaku ja Mere puiestee nurgal asuv Rotermanni kaubamaja. Krundi merepoolsesse ossa kerkis tärklisevabrik, mis 1880. aastal põlema süttis. 1879. aastal valmis Rotermannidel aurusae hoone.

Kvartalis tegutses ka teisi ettevõtteid. 1875. aastal ehitati Mere puiestee äärde piiritusevabrik, millest sai vendade Arved ja Alexander Rosenite juhtimisel üks edukamaid ettevõtteid. Rosen & Co kõrgekvaliteedilist piiritust müüdi üle kogu Venemaa ja mitmel pool Euroopas. 1887. aastal asutas C. B. Rotermann Hobujaama tänavale makaronivabriku, aasta hiljem ehitati arhitekt Rudolf Knüpfferi projekti järgi Mere puiestee äärde uus kaubahoone ja jahuveski. 1890. aastatel kerkisid Rotermanni kaubamaja taha kolm tellissillutistega paeehitist: uus hoone lauavabrikule, villatööstusele ja veskimasinate tootmiseks.

1900–1918

20. sajandi alguses laienes Rotermannide ettevõte hoogsalt. 1902 kerkis kõrge korsten, mis on tänapäevani Rotermanni kvartali „majakaks“. 1904 valmisid viljaelevaator ja jahuveski, 1905 moodne viiekorruseline kruubiveski hoone. 1908 valmis baltisaksa inseneri Ernst Boustedti projekti järgi soolaladu, mis on üks omapärasemaid säilinud paeehitisi Eestis. 1910–1911 ehitati Mere puiestee alguses asunud Rotermanni puust elumaja asemele punastest tellistest juugendstiilis elamu. Hoone arhitektiks loojaks peetakse kuulsat Soome arhitekti Eliel Saarineni. 1911 valmis ka uus juugendstiilis väravahoone. 1912. aastal avati leivatehas, mis oli kaasaegseim leivatööstus kogu Venemaa Keisririigis.

1918–1940

Sõdade ja segaduste aeg 1918–1920 ei jätnud puutumata ka Rotermanni kvartalit, mitmed peremeheta jäänud hooned lammutati. Esimese Eesti Vabariigi ajal elas Rotermanni kvartal koos riigiga üle kõik tõusud ja mõõnad. 1921. aastal asus Rotermanni Tehaseid juhtima C. B. Rotermanni poeg Christian Ernst August Rotermann, kelle eestvedamisel rajati kvartalisse ka üks Eesti esimesi automüügiesindusi. 1920. aastad olid AS-i Rotermanni Tehased jaoks üliedukad. Kuid suureks tagasilöögiks oli 1930. aasta hiigeltulekahju, kus hävis suurem osa ettevõtte viljatagavaradest. Põlengut kustutati kaks nädalat. Suur tulekahju ei murdnud siiski aktsiaseltsi. 1920.–1930. aastatel asus Rotermanni kvartalis lisaks jahu- ja leivatööstusele veel puutööstus, katusepapivabrik, lauavabrik, villavabrik, toorelina puhastusvabrik, portselani ja klaasi dekoortöökoda, kudumistöökoda, külmetusmaja ning Rosen & CO „Tallinna Viinavabrik“. Esimesel iseseisvusajal valmistati ette suuri projekte seoses Viru Väljaku esinduslikumaks muutmisega, paraku jäid need II maailmasõja puhkemise tõttu katki.

1940–1991

Nõukogude okupatsioon tõi suured ümberkorraldused ka Rotermanni kvartalis. Kõik eraettevõtted natsionaliseeriti. Rosen & Co piiritusevabrikust sai Tallinna Piirituse Puhastamise Vabrik, Rotermanni Tehased nimetati Viktor Kingissepa nimeliseks Teraviljakombinaadiks. Saksa ajal 1941–1944 tagastati nii mõnigi ettevõte endistele omanikele, taastati ka Rotermanni Tehased, kuid tootmisvõimalused olid sõjatingimustes väga piiratud. Tallinna pommitamistest ei jäänud puutumata ka Rotermanni kvartal ja selle ümbrus, muuhulgas hävis Narva maantee alguses asunud Kunstimuuseum ja Mere puiestee ääres asunud kino Grand Marina. 1944 jätkus Nõukogude okupatsioon, Rotermanni kvartali olulisemaid ettevõtteid okupatsiooni ajal oli leivatööstus. Tootmiskoondis Leibur kasutas Hobujaama hoonet leivatööstusena veel 1980. aastate teisel poolel.

1970. aastate alguses loodi Tallinna kesklinna radikaalne ümberehituskava, mille järgi pidi Viru hotelli juurest sadamasse suunduma erakordselt lai jalakäijate bulvar – sisuliselt oleks see Rotermanni kvartali likvideerinud. Detailplaneering jäeti tänu arhitektide vastuseisule 1981. aastal kinnitamata. 1980. aastal lisandus kvartalisse ruudukujulise põhiplaaniga Tallinna Peapostkontori hoone. Rotermanni kvartali nõukogudeaegsed miljöömuutused on igavesti talletatud ka maailma kultuurilukku. Lagunevas tööstusrajoonis toimus suur osa Andrei Tarkovski filmi „Stalker” võtteid. Väärikad vanad tööstushooned koos hoopis teisest maailmast pärit ladestustega tekitavad konflikti, mis loovad Tarkovski filosoofilise üldistusjõuga filmile ilmeka raami.

1991–2006

Eesti arengut pärast iseseisvuse taastamist sümboliseerivad hästi muutused Tallinna kesklinnas. Puutumata ei jäänud ka Rotermanni kvartal. Nõukogude aeg oli kvartali ehitistele mõjunud laastavalt, sellele järgnenud määramatuse ajal lagunesid hooned sedavõrd, et nende remonditöid peeti ebareaalseks. Ahtri tänava rekonstrueerimistööde käigus lõigati uue sõidusuuna rajamisega Rotermanni kvartalist läbi sadamapoolne osa, kuhu jääb Rotermanni soolaladu. 1996. aastal soolaladu rekonstrueeriti, tänapäeval asub hoones Eesti Arhitektuurimuuseum. 2001 avati kvartalis 11 saaliga kobarkino Coca-Cola Plaza. Samal aastal nimetati Rotermanni kvartal miljööväärtuslikuks piirkonnaks. Muinsuskaitsjate nägemuse järgi pidi vanas tööstuskvartalis sõbralikult koos eksisteerima uue funktsiooni leidnud vanad tööstusehitised ja kvaliteetne kaasaegne arhitektuur. Uute hoonete kõrgusepiiranguks määrati viljaelevaatori harjakõrgus (24 m). Piirang vastas igati arendusfirmade tingimustele ja peagi elavnes Rotermanni kvartalis ehitustegevus.