Keila-Joa mõis

Mõisa peahoone (september 2018)

Droonivideo Keila joast, mõisast ja ümbruskonnast (juuni 2022)

Keila-Joa mõis (saksa keeles Schloß Fall) oli rüütlimõis (1844. aastast fideikomiss) Keila kihelkonnas Harjumaal.

Nüüdisajal jäävad kunagise mõisa maad Lääne-Harju ja Harku valla territooriumile Harju maakonnas. Mõisasüda asus Keila-Joal.

Mõisa teke ja ajalugu

Hilisemad mõisaalad kuulusid varem Saksa Ordu Tallinna komtuurkonna koosseisu. Ordu rajas oma Keila ametkonda vesiveski (Mühle zum Falle), mille ordumeister Heinrich von Galen läänistas 1555. aastal Hans Nykerckile (Neukirchen). 1586. aastal kuulus veski koos viie adramaaga Hinrich ja Hans Nykirckele.

Keila-Joa mõis (1840)

Keila-Joa mõis (1840)

Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellide Kohila harule. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen, kes pantis selle 1764. aastal Tallinna raehärra ja justiitsnõunik Arnold von Dehnile (1712–1798). Seejärel vahetusid mõisa pandiomanikud tihti. Lühikest aega, aastail 1794–1804, oli pandiomanik major Karl Gustav von Wrangell, vahemikus 1804–1805 Tallinna garnisoni komandant krahv Paul von Tiesenhausen ja aastail 1806–1809 kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Pohlmanni minia paruness Anna Christine von Pohlmann (snd Fersen). Tema eksabikaasalt, Kodila mõisnikult Otto von Pohlmannilt ostis 1809. aastal pandi rüütelkonna pealik Jakob Georg von Berg. Viimane loovutas pandi 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele, peatsele krahvile (alates 8. novembrist 1832) Alexander von Benckendorffile, kellele mõis veel samal aastal kinnistati pärusomandina.

Benckendorff lasi ehitada esindusliku mõisakeskuse. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel 27. mail viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga. Senati ukaasiga 21. oktoobrist 1837 asutati Keila-Joa majoraatvaldus, mille koosseisu kuulusid lisaks Keila-Joa mõisale alates 1844. aastast ka naabruses asuvad Meremõisa ja Käesalu rüütlimõis.

Parun Alexander Benckendorff oli keiser Nikolai I ajal Vene riigi salateenistustalituse juht, kes oli saanud baltisaksa kasvatuse. Keila-Joa mõisa miljöö kuulus baltisaksa kultuuriareaali. Omal ajal ilustas lossiuste pronkskäepidemeid Benckendorffide deviis "Perseverance" ('püsivus'). Lossi jõepoolse fassaadi sammaste all asus pronksbareljeef, mis kujutas allegooriliselt Amsterdami vabastamist Napoleoni vägedest 1813. aastal Benckendorffi juhtimisel. Benckendorffi juhitud salateenistuse kõige märkimisväärsemaks episoodiks kujunes poeet Aleksandr Puškini kümmekond aastat kestnud ja traagilise duelliga päädinud tagakiusamine.

12. detsembril 1869 läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria (1820–1881) ja tema abikaasa vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882) omandusse. 1881. aastal päris fideikomissi nende poeg vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski.

Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1870–1940).

Arhitektuur

Keila-Joa mõis (juuni 2022)

Neogootika oli historitsismi ajajärgul kõige rohkem seotud nn uute ruumiseaduste tekkega. Keila-Joa oli üks esimesi mõisaansambleid, mille arhitektuurilises lahenduses ilmnes uus suhtumine gootikasse.

Pööre klassitsismilt historitsismile hõlmas kõike – üldistest ansambli planeerimise põhimõtetest tubade mööblipaigutuseni välja. Uus ettekujutus interjööri ilust pidi väljenduma selle rikkalikkuses. Neogootikast kujunes 19. sajandi arhitektuuri olulisim suund, mis vastandus klassitsismile, sümboliseeris püüdu kammerlikuma, individualiseerituma arhitektuurikeskkonna järele.

Alexander von Benckendorffile, kes oli selle valduse ostnud 1827. aastal, oli Keila-Joa omandamisel määrav selle paiga ilu. Madame Benckendorff on tunnistanud, et eriti ilusa vaate saavutamiseks rajasid nad elamu täiesti uude kohta, kuigi oli võimalus kasutada olemasolevaid hooneid. Sellest pidi tulema bellevue – kaunis maamärk ja parima vaatega koht. Maaliline maastik nõudis romantilist arhitektuuri. Seega nägi uus loss välja kui keskaegne rüütlilinnus. Tolle aja moodsate arhitektuurikäsiraamatute järgi tuli hoone stiili valida just nimelt maastiku järgi.

Mõisaansambel

Härrastemaja

Keila-Joa puhul tundub minevikuarhitektuuri jäljendamine olevat omaette eesmärk. Nii välis- kui ka siselahendustes on ühendatud võimalikult palju gooti detaile: sakmelise ülaäärega kaheksatahuline torn, värviliste ruutudega teravkaaraknad, uste kohal kantslibaldahhiini meenutavad malmräästad, frontoonidel suguvõsavapid jne. Hoone üldsiluett on rahutu, kõrge torn lõhub tasakaalu. Siiski on hoone põhiplaanilt sümmeetriline, klassitsistliku kehandiga. Ajalooliste prototüüpide kasutamise viis peegeldas tollase arhitektuuri taset, jäljendused sündisid meelevaldsetena. Arhitekt oli läbi mõelnud kõikide ruumide uksed, valgustid, seinapaneelid. Ka mööbel oli põhjalikult ja stiilipuhtalt valitud, isegi klaver oli uusgooti stiilis. Tulemuseks oli rahutu ja mitmekihiline, kuid maaliline kooslus, kus valitses kõikide maitsete segu.

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Andrei Ivanovitš Stackenschneider. Hoone ehitati Keila jõe paremale kaldale joa kõrvale, nii et tagafassaad jäi jõe poole. Härrastemaja oli üks esimesi uusgooti stiilis hooneid Eestis ning valmis 1833. aasta kevadel. Stackenschneider oli 1831. aastal mõisat projekteerima asudes noor ja tundmatu, olles ainult paar aastat Peterburi Iisaku katedraali ehituskomitees ametis olnud. Hiljem sai temast üks 19. sajandi Venemaa teenekamaid arhitekte. 1835. aastal ehitati Keila-Joa vastse lossi kõrvale viimase suurema hoonena külalistemaja.

Härrastemaja on lameda katusega kahekorruseline kivihoone, mida iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, milles kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahhiinkatused. Tagafassaadi vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Prototüüpe Keila-Joa puhul on raske leida, kuigi gootikast olid paljud selleaegsed autorid inspireeritud. Tähtis osa oli Briti arhitektidel, kuid lähedasim eeskuju oli 1829. aastal Peterhofis valminud tsaari suvemaja, mille oli projekteerinud britt Adam Menelaws. Keila-Joa sarnanes sellega lausa detailideni, ka näiteks pitsilise stukkdekoori poolest. Suvemaja eesmärk oligi uusgootika aristokratiseerimine ja populariseerimine.

• 
  Sisevaade (2015)
• 
  Sisevaade (2015)
• 
  Von Benckendorffi kabinet (2015)
• 
  Härrastemaja tagakülg (2015)

Kõrvalhooned

Ka kõrvalehitiste puhul järgiti uusgooti joont. Näiteks sakmelise ülaäärega ja kahuritega varustatud karjatallid meenutasid kindlusehitisi ning sepikoda pidi jätma mulje keskaegsest tornlinnusest, mistõttu kujundati see väljastpoolt murenenud varemena. Ka varasemaid ehitisi täiendati teravkaarakende ja peenetipuliste tornidega.

Kõrvalhoonete kompleks oli suurejooneline. Mõisasüdamesse viis 400-meetrine tee, mis suundus Rannamõisa–Laulasmaa–Klooga teelt otse härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Talli ja karjakastelli vahelisele sihiteele ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisa härrastemaja ees asus auring.

Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast põhja ja lõuna poole. Neist üks silmapaistvamaid on omapärane haritorniga köögihoone joa kõrval, uusgooti stiilis kasvuhoone ja külalistemaja. Keskaegset kindlust meenutav sepikoda jäi härrastemajast 350 meetri kaugusele. Territooriumil asus ka Sakariase ja Eliisabeti kirik (vene keeles Св. Праведныхъ Захарія и Елисаветы).

Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed.

• 
  Töölistemaja
• 
  Külalistemaja, kabel
• 
  Mõisa köök
• 
  Kasvuhoone
• 
  Mõisa sepikoja varemed
• 
  Meremõisa mõisa peahoone varemed
• 
  Keila-Joa mõisa härrastemaja (juuni 2022)

Park

Keila-Joa mõisa park on alates 5. juunist 1959 looduskaitse all kui "looduslikult kaunis park Keila jõe kaldal, kus esineb rida huvitavaid eksoote". Pargi territooriumile jääb looduskaitseobjekt Keila juga. 2021. aastal viidi lõpule mõisapargi külastustaristu rekonstrueerimine, mille käigus valgustati ka Keila juga ning renoveeriti Meremõisa mõisa peahoone varemed. Meremõisa mõisa peahoonet ei ehitatudki valmis. Üheks põhjuseks peetakse selle asukohta kõrgel Keila jõe kaldal. Kuna erosiooni tõttu jõe looked aja jooksul nihkuvad, sattus ehitamisel olnud Meremõisa mõisa peahoone ohtu. Varemeid külastades on näha, et osa varemetest on juba varisenud.

Pargiarhitektuur mängis mõisaansambli terviklikkuses tähtsat rolli. Romantiline suhestumine loodusega iseloomustas kogu 19. sajandit. Ideaalseks peeti parki, kus oleks näha nii inimkätega tehtut kui ka metsikut, kus kultuurimaailm peegelduks loodusmaailma taustale. Tolle aja kõige mõjukamad pargid on rajatud romantilisele maastikule. Keila-Joa 80,2 hektari suuruses pargis, mis oli orienteeritud korraga nii merele kui jõele, määrasid jõesängi kulg ning maastiku tõusud ja langused rohkete paviljonide, sildade ja monumentide asukoha. Kõik oli loomulik ja ühteaegu kunstlik. Romantiliste varemete rajamiseks oli ära kasutatud ka poolelijäänud Meremõisa härrastemaja müürid.

Kalmistu

Keila-Joa mõisa kalmistu jääb mõisasüdamest linnulennult umbes 0,9 kilomeetrit läände.

Sundvõõrandamisjärgne saatus

Mõisa peahoone (juuli 2011)

Mõisa peahoone (juuli 2012)

Pärast sundvõõrandamist kuulus osa mõisasüdamest Eesti välisministeeriumile ja osa vürst Grigori Petrovitš Volkonskile. 1940. aastast alates oli mõis sõjaväe kasutuses: esialgu Nõukogude sõjaväe kasutuses, siis Saksa armee luurekooli valduses ja lõpuks taas Nõukogude armee käes.

Taasiseseisvumise järel oli Keila-Joa kompleks jällegi välisministeeriumi valduses, kuid 2005. aasta oktoobris anti see üle Riigi Kinnisvara AS-ile. Kompleks oli mitu korda müügis, kuid enampakkumine nurjus iga kord. 2007. aastal plaaniti rajada Keila-Joale presidendi residentsi, kuid rahapuuduse pärast katkestati see plaan kuni riigi 2009.–2012. aasta eelarvestrateegia täpsustumiseni. Siiski sõlmiti juba 27. mail 2010 leping umbes viiele hektarile vähenenud mõisasüdame ja sinna juurde kuuluvate ehitiste müümiseks eraisikuile. Samal aastal asus uus omanik OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedaja on Andrei Dvorjaninov, ajahambast puretud ja unarusse jäetud mõisa taastama.

Praegusel viie hektari suurusel kinnistul on lisaks mõisa peahoonele väravahoone, tall, karjakastell, külalistemaja koos kabeliga, kelder, aia piirdemüür ja park. Paljud neist ehitistest on ümber ehitatud või rüüstatud, algupärast on säilinud väga vähe. Restaureerimisel on kasutatud ajaloolisi arhitekti jooniseid. Osa ruume on taastatud nende jooniste alusel, suurem osa aga ajalooliste eeskujude alusel. Mõisas asub majutusasutus ja restoran.

Vaata ka

• Keila-Joa mõisa vesiveski
• Keila-Joa kiigesild
• Keila-Joa rippsild

Kirjandus

• Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 75.
• Blankin-Salmin, Pilvi. Kadunud maailm. Tallinn: 2011. ISBN 978-9949219902.Lk. 14-18
• Keila-Joa mõisa viinaköögist sai kodu. − Eesti Ekspress. 14.03.2008 [1].
• Keila-Joa valitsuse liigete suvituskohana. − Vaba Maa. Nr 155. 4. juuli 1935. Lk 4.
• Kuuskema, Jüri. Keila-Joa belle vue : [lossihoonete rajamine]. − Aed. 1/2002. Lk 16–19.
• Mälestusi ja ülestähendusi Keila-Joa mõisa ajaloost. Koostaja Helgi Rõõmussaar. Tallinn: Mixi Kirjastus, 2006. lk.8-12
• Paucker, Carl Julius. Ehstlands Landgüter und deren Beziter zur Zeit der Schweden-Herrschaft. I. Harrien. Reval: Druck und Verlag der Gresselschen Buchdruckerei, 1847. Lk 43-44.
• Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930. Lk 46.
• Stavenhagen. Wilhelm Siegfried. Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTER Digitaalselt: kaadrid 10, 11, 110–122
• Särg, Alo. Harjumaa mõisad. Tallinn: Argo, 2006. Lk 53-59.
• Veetamm, Agu. Tallinnast Keila-Joale. Tallinn: Maalehe Raamat, 2001.Lk.28-34
• Волконский, С. М. Мои воспоминания. М. : Искусство, 1992.Lk.15-21

Välislingid

• Keila-Joa mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
• Keila-Joa mõisast Eesti mõisaportaalis
• Keila-Joa mõis Rahvusarhiivi kinnistute registris
• Фалль, дивный Фалль…
• Keila-Joa lossi taassünd
• Schlossfall.com
• Keila-Joa mõis. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaalid.