Gnoosis
Gnoosis (kr γνῶσις: gnō̂sis) on taipamine, teadmine. Gnoosis tähendab inimvaimu avanemist millegi uue mõistmiseks. Antiikses hellenistlikus maailmas oli gnoosis jumalike saladuste taipamine, tundmine. Gnoosis oli gnostitsismiks nimetatud usuliste suundumuste keskne mõiste.
Gnostitsism (kui "teadmise usund") tekkis Vahemereruumi idaosas ja levis meie ajaarvamise esimestel sajanditel Rooma impeeriumi erinevates piirkondades. Ühe oma haru, maniluse ehk manihheismi näol levis liikumine laialdaselt ka Sassaniidide (ehk Uus-Iraani) riigis, jõudes misjonäride kaudu Hiinasse. Gnoosisel on palju kokkupuutepunkte algkristluse, ja teiste Rooma keisririigis levinud usunditega (judaism, müsteeriumikultused) ja filosoofiasüsteemidega, eriti keskmise platonismiga.
Gnostiline suundumus on iseloomulik kõikidele religioonidele. Gnoosise esilekerkimine toimus pärast I maailmasõda, kui Euroopas tehti katseid levitada (hääbunud) idamaiseid usundeid. 20. sj. lõpus kasutasid gnoosist New Age jt sarnased liikumised.
Kirjandust eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- Kurt Rudolph "Gnoosis: Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu". Saksa keelest tõlkinud Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe, saatesõna Jaan Lahe. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2014. 552 lk; ISBN 9789985587911