Eraelu puutumatus
Eraelu puutumatus on inimõigustega seotud mõiste, millele päris ühest definitsiooni pole suudetud anda, kuna tegemist on laia kontseptsiooniga, mis hõlmab mitmeid aspekte isiku füüsilisest ja sotsiaalsest identiteedist. Eraelu puutumatuse kui õiguse tähendust ja ulatust määratakse muuseas läbi Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) kohtupraktika. Lisaks siseringile hõlmab eraelu puutumatus ka mitmeid väliselu aspekte. Kaitse alla ei kuulu avaliku iseloomuga tegevused. Isiklik areng ja isiku autonoomia on kaitstud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni[1] (edaspidi EIÕK) artikliga 8. Nii kaasinimestega lävimine avalikus kontekstis kui ka inimestele lähenemine suhete loomiseks kuuluvad eraelu puutumatuse kui õiguse kaitsealasse.[2]
EIKi praktikast lähtuvalt kuulub eraelu kaitsealasse ka füüsiline ja vaimne puutumatus, sooline identifitseerimine, nimi ja sooline sättumus, seksuaalelu, õigus identiteedile, eutanaasia, katseklaasiviljastamine, professionaalsed ja ärilise iseloomuga tegevused, võimude poolt isiku kohta avaliku informatsiooni kogumine ja talletamine teabetoimikutes. Üldistatult saab öelda, et EIÕK artikkel 8 tagab personaalautonoomia, identiteedi, isikupuutumatuse, privaatsuse, isiku arengu, isiku identifitseerimise ja isiksuse muude kvaliteetide kaitse.[3]
Kodifikatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Eraelu puutumatus on esitatud järgmistes rahvusvahelise õiguse aktides:
- ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon[4] artikkel 12,
- Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon artikkel 8,
- Euroopa Liidu põhiõiguste harta[5] artikkel 7.
Eesti Vabariigi õigusaktidest on õigus eraelule sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse[6] §-s 26.
Näited kohtupraktikast
[muuda | muuda lähteteksti]Copland vs. UK[7] (3. aprill 2007)
[muuda | muuda lähteteksti]Hagi sisuks on hageja rahulolematus jälgimisega töökohal. Nimelt kui ta töötas Carmarthenshire’i Ülikoolis, jälgiti tema telefoni, meili ja internetikasutust. Kaasus näitlikustab legaalsuse põhimõtet – esiteks legaalsuse põhimõtte kohaldumist eraisikute poolt toime pandud sekkumistele eraellu, mis antud kaasuses seisneb selles, kuidas eraülikool on töötajaid jälginud ning teiseks illustreerides legaalsuse põhimõtte lisaväärtust. Nimelt tuuakse kaasuses välja, et indiviidid teostavad oma õigusi vähem, kui puudub eraellu sekkumiste selge ja kättesaadav reeglistik.[8] Kuna eraelu puutumatus on sätestatud rahvusvahelise õiguse aktides, tähendab see seda, et seaduste puudumisel, mis sekkumist eraellu reguleeriksid, ei ole indiviidid piisavalt informeeritud, kuidas oma eraelu kaitsta ning astuvad selleks ka vähem samme.
Kaasuses kinnitab kohus, et siseriiklikus õiguses peab olema õiguskaitse meede, mis ei lase riigil omavoliliselt sekkuda inimese eraellu. Oluline ei ole mitte ainult vastavus siseriiklikule õigusele, vaid ka õiguse kvaliteet, mis peab olema kooskõlas õigusriigi printsiibiga. Piisavalt selge seadus, mis väljendab adekvaatselt milliste olude esinemisel ja millistel tingimustel võivad võimud eraelu puutumatust kui õigust piirata, aitab täita ettenähtavuse printsiipi.[9]
Kohus leidis, et töötajate jälgimine ei ole kooskõlas kohustusega, mis ülikoolile seadusest tuleneb – teha kõik endast võimalik, et anda kõrg- ja edasist haridust. Samuti märgitakse, et intsidendi ajal ei olnud töötajate jälgimisega seonduv seaduses sätestatud.[9]
Seega ei olnud eraellu sekkumine selles kaasuses EIÕK artikli 8 § 2 järgi seadusega kooskõlas, kuna siseriiklikult ei olnud töötajate jälgimine seaduses reguleeritud. Kohus ei välista, et legitiimse eesmärgi olemasolul võib demokraatlikus ühiskonnas osutuda vajalikuks õigust eraelu kaitsele piirata, jälgides töökohal töötajate telefoni, meili või internetikasutust.[9]
Chapman vs. UK[10] (18. jaanuar 2001)
[muuda | muuda lähteteksti]Kaasuses on hagejaks mustlasrahvusest proua Sally Chapman, kes oli pikka aega harrastanud rändavat eluviisi, millest loobudes ostis ta tüki maad. Maatüki kasutust piiras kohaliku omavalitsuse keeldumine loa andmisest paigutada sellele karavane, kuna see oleks vastuolus planeeringu nõuetega. Tegemist oli rohealaga, kus karavanide hoidmine ei vastanud keskkonnanõuetele.[11]
EIKi arvates peegeldab hageja karavanikasutus tema mustlasidentiteeti, seondudes vähemuse traditsioonilise reisiva eluviisiga. EIK leidis, et lisaks õigusele kodule on mõjutatud ka hageja eraelu puutumatus, sest karavanikasutus on seotud traditsioonilist eluviisi järgiva mustlasidentiteedi hoidmisega. Selles kaasuses leidis EIK, et riik ei olnud oma kaalutlusõigust ületanud ning EIÕK artiklit 8 rikkunud, tehes valiku keskkonnamõjude ja eraelu vahel.[12]
Haas vs. Šveits[13] (20. jaanuar 2011)
[muuda | muuda lähteteksti]Hageja kaebuse sisuks on psühhiaatriline läbivaatus ja retseptitingimus, mis on eelduseks enesetapuks vajaliku rohu ostmisele. Hageja leidis, et tingimustega piiratakse valikut surma aja ja viisi osas. Kaasuses on oluline, et hageja ei olnud ravimatu haiguse ravimatus faasis ning ta soovis sooritada enesetappu üksinda.[14]
EIK leidis, et indiviidi õigus otsustada elu lõpu viisi ja ajahetke üle eeldusel, et on olemas vaba otsustusvõime, kuulub eraelu puutumatuse kui õiguse ulatusse EIÕK artikli 8 tähenduses. EIK leidis, et retsepti muretsemise tingimus võib omada õiguslikku eesmärki kaitsta indiviide rutakate otsuste eest, ennetada õiguse kuritarvitamist ning kindlustada, et patsient, kellel arusaamist napib, ei soeta endale surmavat ravimit.[14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – RT II 2010, 14, 54.
- ↑ "Guide on Article 8 of the European Convention on Human Rights. Right to respect for private and family life, home and correspondence. Council of Europe. European Court of Human Rights 2020" (PDF). Vaadatud 25.10.2020.
- ↑ "Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2017". Vaadatud 25.10.2020.
- ↑ "ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon". Vaadatud 25.10.2020.
- ↑ Euroopa Liidu põhiõiguste harta. – 2010/C 83/02.
- ↑ Eesti Vabariigi Põhiseadus. - RT I, 15.05.2015, 2.
- ↑ EIKo 62617/00, Copland vs. UK.
- ↑ De Schutter, O. (2019). International human rights law: cases, materials, commentary. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 361.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 De Schutter, O. (2019). International human rights law: cases, materials, commentary. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 362.
- ↑ EIKo 27238/95, Chapman vs. UK.
- ↑ De Schutter, O. (2019). International human rights law: cases, materials, commentary. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 382.
- ↑ De Schutter, O. (2019). International human rights law: cases, materials, commentary. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 382-383.
- ↑ EIKo 31322/07, Haas vs. Šveits.
- ↑ 14,0 14,1 De Schutter, O. (2019). International human rights law: cases, materials, commentary. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 505.