Brentano tees

Brentano tees on Franz Brentano raamatus "Psychologie vom empirischen Standpunkte" ("Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist", 1874) esitatud tees: "...intentsionaalne ineksistents on omane eksklusiivselt psüühilistele nähtustele. Ükski füüsiline nähtus ei ilmuta midagi sarnast. Ja nõnda saame psüühilisi nähtusi defineerida, öeldes, et nad on niisugused nähtused, mis sisaldavad intentsionaalselt mingit eset."

Psüühiliste nähtuste all mõistab vaimuseisundeid ja vaimusündmusi, füüsiliste nähtuste all ei mõtle ta mitte ajuprotsesse, vaid põhiliselt tajutavaid omadusi, näiteks värvus, heli ja soojus.

Analüütilises filosoofias tõlgendatakse Brentano teesi kahe teesina:

1. intentsionaalsuse füsikalistlik ega naturalistlik reduktsioon ei ole võimalik;
2. vaimuseisundid ja vaimusündmused ning ainult need on intentsionaalsed.

Kas Brentano tees peab paika?

Tänapäeval enamasti ei peeta Brentano teesi paikapidavaks, sest intentsionaalsust võidakse omistada ka näiteks lausetele.

Chisholmi modifikatsioon

Roderick Chisholmi mõjul on Brentano teesi all hakatud mõistma teesi, et intentsionaalsus ei ole redutseeritav füüsikalistele protsessidele (füsikalismi mõttes). Intentsionaalse kõnepruugi biheivioristlikus vaimus analüüsi vastustades püüdis Chisholm esitada "Brentano teesiga sarnase teesi" psühholoogia keeles ning sõnastas selle intentsionaalsete kontekstide (intensionaalsete lausete) kõrvaldamatusena teadusliku psühholoogia keelest: "...et mittepsühholoogilisi nähtusi kirjeldades ei ole tarvis kasutada intentsionaalset kõnepruuki; kõiki uskumusi selle kohta, mis on pelgalt "füüsiline", saab väljendada lausetega, mis ei ole intentsionaalsed. Aga (...) kui me soovime kirjeldada tajumist, eeldamist, uskumist, teadmist, soovimist, lootmist ja muid selliseid hoiakuid, siis kas a) peab kasutama kõnepruuki, mis on intentsionaalne, või b) peab kasutama termineid, mida pole tarvis kasutada mittepsühholoogilisi nähtusi kirjeldades."(Robert Chisholm Perceiving: A Philosophical Study, Ithaca: Cornell University Press, 1957, lk 172–173).

Williard Van Orman Quine (1960) leidis, et reduktsiooni võimatus on vastuolus intentsionaalsete vaimuseisundite reaalse olemasoluga. Tema tõlgenduses "Brentano teesi võib aktsepteerida kas intentsionaalsete keelepruukide möödapääsmatust ja autonoomse intentsiooniteaduse tähtsust näitavana või intentsionaalsete keelepruukide alusetust (baselessness) ja intentsiooniteaduse tühjust näitavana. Minu hoiak on erinevalt Brentano omast viimane."

Intentsionaalsust on siiski püütud kas füsikalistlikult või naturalistlikult redutseerida.

Kirjandus

• Franz Brentano. Psychologie vom empirischen Standpunkte, 1. kd, Verlag von Duncker & Humblot: Leipzig 1874. Eesti keeles: Psüühiliste ning füüsiliste nähtumuste eristusest (Von dem Unterschiede der psychischen und physischen Phänomene). – Franz Brentano. Akadeemia, 2006, nr 1, lk 58–77, tlk Bruno Mölder.
• Williard Van Orman Quine. Word and Object, Cambridge, MA: MIT Press 1960.
• Dermot Moran. Brentano's Thesis. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volume, 1996): 1-27.
• Alex Byrne. Intentionality. – Jessica Pfeifer, Sahotra Sarkar. Philosophy of Science: An Encyclopedia, 2006. Veebiversioon