Aposterioorne õigustus
Aposterioorne õigustus ehk empiiriline õigustus on teadmise või uskumuse õigustus, mis sõltub meeltekogemusest (või üldisemalt kogemusest[1]).
Aposterioorset õigustust vastandatakse aprioorsele õigustusele, mis ei põhine kogemusel.
Epistemoloogia püüab kindlaks määrata, milliseid protsesse (näiteks nägemine, mälu, introspektsioon, järeldamine) empiiriline õigustamine võib sisaldada või tavaliselt sisaldab. Empiirilise õigustuse teooria peab täpselt kirjeldama meeltekogemuse rolli selles, et erinevus aprioorsest õigustusest ei ähmastuks.[2]
Tavaliselt eeldatakse, et empiiriliselt õigustatud kontingentne uskumus võib olla väär (fallibilism). Õigustus on seda laadi, et õigustatav uskumus ei järeldu õigustusest, õigustus põhineb induktsioonil ja on tõenäosusliku iseloomuga. Õigustus võib tõendite lisandumisel õigustavuse kaotada (tühistatavus).[2]
Empiirilise õigustuse koherentism ja fundatsionism
[muuda | muuda lähteteksti]Empiirilise õigustuse koherentism
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Koherentism- Pikemalt artiklis Episteemiline holism
Koherentistliku vaate järgi moodustavad empiirilise õigustuse uskumustevahelised koherentsussuhted, näiteks järeldumissuhted, seletussuhted ning mitmesugused induktsioonisuhted (tõenäesuslikud suhted). Koherentistlik teooria peab näitama, millist osa etendab empiirilises õigustuses meeltekogemus.[3]
Koherentism ei võta tõsiselt võimalust, et empiiriline õigustus ei pruugi olla uskumustega vahendatud, vaid empiirilised tõendid võivad tulla meeltekogemusest, mis ei nõua seda kirjeldavate uskumuste olemasolu, näiteks mitteuskumuslike meeleliste teadvusseisundite (näiteks mitteuskumuslike nägemisseisundite) mittepropositsionaalsetest sisudest (näiteks nägemissisudest).[3]
Williard Van Orman Quine'i episteemiline holism nõuab lahtiütlemist analüütiliste ja sünteetiliste otsustuste eristamisest ja vaatest, mille kohaselt iga uskumust eraldi kontrollitakse meeltekogemuste andmete peal, ("Two Dogmas of Empiricism"). Kontrollitakse uskumuste kogumit; iga üksikut uskumust saab kõigest hoolimata tõeseks pidada, kui teisi uskumusi oluliselt muuta; kõik uskumused on revideeritavad. Nii ei saa ka eristada aprioorset ja aposterioorset selle järgi, et aprioorsed uskumused on revideeritamatud[4].[3]
Empiirilise õigustuse fundatsionism
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Fundatsionism
Fundatsionistliku vaate järgi on empiiriline õigustus mõnel juhul mittejärelduslik ning teistel juhtudel järelduslik, kuid mittejärelduslikust õigustusest sõltuv. Seda vaate mõjukad pooldajad on olnud René Descartes, Bertrand Russell, Alfred Ayer ja Clarence Irving Lewis.
Fundatsionismi eri variantides on erinevad seisukohad selle kohta, milles mittejärelduslik õigustus seisneb ja kuidas ta kandub üle järelduslikule õigustusele.
Tavaliselt[5] ei omista fundatsionistid mittejärelduslikele baasuskumustele kindlust (tõsikindlust) ega eelda, et järelduslikult õigustatud uskumused neist deduktiivselt järelduvad. Baasuskumus on lihtsalt õigustatud mittejärelduslikult, st selle õigustus ei tugine teistele uskumustele. Clarence Irving Lewis jt on olnud seisukohal, et empiirilisi baasuskumusi saab õigustada mitteuskumuslike meeltekogemustega, mis neid kuidagi toetavad (näiteks parima seletuse järeldamisena). Protsessireliabilistliku vaate järgi tuleneb mittejärelduslik empiiriline õigustus sellest, et uskumus pärineb mitteuskumuslikust uskumise moodustumise protsessist (näiteks taju, introspektsioon), millel on kalduvus viia pigem tõeste kui väärade uskumusteni.[3]
Empiirilisele õigustusele on otsitud mittemõistelist alust sellepärast, et kontseptualiseeringud, otsustused, uskumused ja muud puhtmõistelised seisundid vajavad selleks, et mingeid uskumusi õigustada, omakorda õigustust. Meeltekogemus sobib selliseks aluseks juhul, kui tal on mittemõisteline komponent.[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kogemuse alla võidakse siin lugeda näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemine ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema,) kuid mitte kõik vaimunähtused ja vaimuprotsessid, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest".
- ↑ 2,0 2,1 Moser 1998
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Moser 1998.
- ↑ See argument jätab puutumata eristuse selle põhjal, et aposterioorsete uskumuste õigustus sõltub meeltekogemusest.
- ↑ Tuntud erand on Descartes.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- A. J. Ayer. Language, Truth, and Logic, New York: Dover, 2. trükk 1946.
- C. I. Lewis. An Analysis of Knowledge and Valuation, LaSalle, IL: Open Court 1946.
- W. V. Quine. Two Dogmas of Empiricism. – W. V. Quine. From a Logical Point of View, Cambridge, MA: Harvard University Press 1953, 2. trükk 1961.
- John W. Yolton. Perceptual Acquaintance from Descartes to Reid, Oxford: Blackwell 1984.
- L. BonJour. The Structure of Empirical Knowledge, Cambridge, MA: Harvard University Press 1985.
- A. I. Goldman. Epistemology and Cognition, Cambridge, MA: Harvard University Press 1986.
- P. K. Moser, A. vander Nat (toim). Human Knowledge: Classical and Contemporary Approaches, New York: Oxford University Press 1987, 2. trükk 1995.
- P. K. Moser. Knowledge and Evidence, Cambridge: Cambridge University Press 1989.
- P. Carruthers. Human Knowledge and Human Nature, Oxford: Oxford University Press 1992.
- P. K. Moser. Philosophy After Objectivity, New York: Oxford University Press 1993.
- Paul K. Moser. A posteriori. – Routledge Encyclopedia of Philosophy, kd 1, 1998.