Covid-19 pandeemia mõju ELi majandusele: parlament tahab anda liikmesriikidele rohkem kontrolli

EL ajakohastas stabiilsuse ja kasvu pakti, et võimaldada ELi liikmesriikidele suuremat paindlikkust võla ja eelarvepuudujäägi haldamisel.

2024. aasta algusest kehtivad taas esialgsed eelarvereeglid, mis on reguleeritud ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga. EL leidis, et pakti peab ajakohastama, et rangemad eelarvenõuded ei tooks liikmesriikidele rohkem kahju.

Eelarvepoliitika ja euro


Sajandivahetusel kasutusele võetud ühisraha - euro - kinnitas vajadust ühtlustada liikmesriikide võla ja eelarvepuudujäägi haldamist.

Majandusstabiilsuse tagamiseks võeti vastu ELi stabiilsuse ja kasvu pakt. Komisjonile anti volitused jälgida, et liikmesriigid tagaksid riigi rahanduse usaldusväärsuse ning eelarvepoliitika oleks nõuetekohaselt koordineeritud.

Covid-19 pandeemia tagajärjed


Kui 2020. aasta alguses tabas Euroopat Covid-19 pandeemia, tuli Euroopa majanduse päästmiseks teha suuri investeeringuid. Tavapäraste stabiilsuse ja kasvu pakti reeglite raames oleks see olnud võimatu.

Seetõttu võttis EL kasutusele üldise vabastusklausli, mida saab kohaldada tervele euroalale. Vabastusklausel leevendab liikmesriikidele esitatud eelarvenõudeid, lubab suuremat eelarvepuudujääki ja toetab majanduskriisis olevaid riike.

2023. aasta lõpus, kui Covid-19 pandeemia lõppes, tühistati üldine vabastusklausel ning mitmed liikmesriigid sattusid võla tagasimaksmisel hätta. Kui riigid keskenduksid ainult võlgade tasumisele, tähendaks see investeeringute täielikku peatumist ning tõenäoliselt uut majanduslangust.

Ajakohastatud ELi stabiilsuse ja kasvu pakt


2024. aasta aprilli täiskogul andis parlament lõpliku heakskiidu ajakohastatud ELi stabiilsuse ja kasvu paktile. Uued reeglid muudavad pakti paindlikumaks ja annavad liikmesriikidele rohkem vabadust.

Uute reeglite sisu:

  • kõik ELi liikmesriigid peavad koostama keskmise tähtajaga investeerimis- ja kulukavad;
  • suurte võlgadega liikmesriigid saavad enne kavade elluviimist individuaalsed ELi suunised;
  • kui liikmesriigi võlg on üle 90% SKPst, peavad nad võlga vähendama 1% võrra aastas; kui võlg on vahemikus 60%-90%, peavad nad võlga vähendama 0,5% võrra aastas;
  • suurte võlgadega liikmesriikidel jääb võimalus riiklile projekte ja sotsiaalprobleeme rahastada.