Migrantide tagasipöördumine: faktid, numbrid ja ELi poliitikad (infograafikud)
Parlamendiliikmed soovivad, et ELi tulevane tagasipöördujate poliitika tagaks põhiõigused ja toetaks vabatahtlikku tagasipöördumist.
ELi tagasipöördumise poliitikas on teatud lünki ja puudujääke, väidavad parlamendiliikmed tagasisaatmisdirektiivi rakendamist käsitlevas resolutsioonis, milles on sätestatud ühised reeglid kolmandate riikide kodanike tagasipöördumiseks, kellel pole õigust jääda Euroopasse. Resolutsioon võeti vastu 16. detsembril 2020.
Tõhus tagasipöördumine
2020. aastal ei lubatud Euroopa Liitu siseneda 137 840 inimesel - selle peamisteks põhjusteks olid riigis viibimise eesmärki ja tingimusi selgitavate dokumentide puudumine (41%), ohtlik olemine (18%) või kehtiva viisa või elamisloa puudumine (9%). Samal aastal paluti Euroopa Liidust lahkuda 396 435 inimesel, mis on madalaim tase 2013. aastast saadik.
2020. aastal andsid ELi riigid välja enam kui 396 400 tagasipöördumise otsust. Kuid vähem kui veerand kolmandate riikide kodanikest saadeti tegelikult väljaspool ELi asuvasse riikidesse. Parlamendiliikmed märkisid, et vabatahtliku lahkumise lühikesed tähtajad ning sissesõidukeeldude kehtestamine võivad lahkumist täielikult takistada. Nad kutsusid ELi riike üles toetama paindlikumaid lahkumise tähtaegasid.
Selle teema eest vastutav Euroopa Parlamendi saadik Hollandi Roheliste/EFA liige Tineke Strik ütles, et tõhus tagasisaatmispoliitika ei peaks põhinema mitte ainult tagasipöördumise määral, vaid peaks arvesse võtma ka tagasi saadetud isikute saatust pärast sihtriiki saabumist.
Rahvused, kellel 2020. aastal kõige rohkem lahkuda paluti, olid Alžeeria, Maroko, Albaania, Ukraina, Pakistan.
Vabatahtlike lahkumiste prioritiseerimine
Tagasisaatmise eeskirjad seavad esikohale vabatahtliku tagasipöördumise, mille kaudu inimestel on võimalus lahkuda EList omal soovil. Frontexi andmetel olid 2020. aastal toimunud tagasipöördumistest 59% vabatahtlikud.
Mõni ELi riik keeldub vabatahtliku lahkumise perioodist või lühendab seda regulaarselt, näiteks kui sisserändaja on kinni või kui on põhjust arvata, et tagasipöörduja põgeneb.
Euroopa Parlament kutsub liikmesriike üles investeerima abistatud vabatahtliku tagasipöördumise programmidesse, mis moodustasid 2020. aasta naasmistest 27,5% ja prioritiseerima vabatahtlikke tagasipöördumisi, sest need on jätkusuutlikumad ja kergemini korraldatavad. Üks peamistest põhjustest, mis tagasipöördumisprotsessi takistavad, on migrantide tuvastamine ja vajalike dokumentide kättesaamine ELi mitte kuuluvate riikide võimudelt.
Põhiõiguste kaitsmine
Parlament rõhutab tagasisaatmist käsitlevate ELi õigusaktide kohaldamisel põhiõiguste ja menetluslike tagatiste austamise tähtsust. Ühtlasi kutsutakse ELi riike üles tagama tagasisaatmisotsuse edasikaebamiseks piisavalt aega ning pakkuma taotluse korral tasuta õigusabi.
2021. aasta mais hääletatud raportis mõistis parlament hukka ELi ja mõnede liikmesriikide vahel tehtud mitteametlikud kokkulepped, mis sisaldavad minimaalseid viiteid põhiõigustele. Raportöör Tineke Strik kutsus Euroopa Komisjoni üles allkirjastama ametlikud tagasivõtulepingud kolmandate riikidega ning nõudis paremat järelevalvet ja läbipaistvust ELi vahendite kasutamisel rändealase koostöö rahastamiseks.
Taustainfot
Tagasisaatmisdirektiivi aruanne on vastus Euroopa Komisjoni 2018. aasta ELi tagasisaatmispoliitika läbivaatamise ettepanekule, mille eesmärk on luua tõhusam Euroopa tagasisaatmispoliitika ning mis on uue rände- ja varjupaigastrateegia nurgakivi.
Eraldi 16. detsembril vastu võetud resolutsioonis varjupaiga kohta nõudsid parlamendiliikmed suuremat solidaarsust liikmesriikide vahel ja rohkem rahalisi ressursse riikidele, kuhu enamik sisserändajatest esimest korda saabub.
