Kuidas võtta globaliseerumisest maksimum? Selgitame ELi kaubanduspoliitikat
Mis on ELi kaubanduspoliitika? Miks on see globaliseerunud majanduses oluline? Kuidas see toimib? Õppige üht ELi kõige keerukamat poliitikavaldkonda paremini tundma.
Miks on ELi kaubanduspoliitika globaliseerunud majanduses oluline?
Majanduse globaliseerumist iseloomustab rahvusvahelise kaubavahetuse intensiivistumine ja riikide üha suurem vastastikune majanduslik sõltuvus. ELi kaubanduspoliitika on oluline vahend, mille abil globaliseerumisele reageerida ja selle võimalustest tegelikku kasu saada.
Riikliku tasandi asemel kogu ELi hõlmav kaubanduspoliitika suurendab meie kaalu kahepoolsetel läbirääkimistel ja sellistes mitmepoolsetes organisatsioonides nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). ELi kaubanduspoliitika peamine eesmärk on suurendada Euroopa ettevõtete kauplemisvõimalusi, kõrvaldades sellised tõkked nagu tollitariifid ja kvoodid ja tagades ausa konkurentsi.
Euroopa majanduse jaoks on see tähtis seetõttu, et mõjutab majanduskasvu ja tööhõivet. Enam kui 36 miljonit töökohta ELis sõltub ekspordist väljapoole Euroopa Liitu. Keskmiselt toetab iga ekspordist teenitud miljard ELis enam kui 13 000 töökohta.
Vt infograafikut ELi positsiooni kohta maailmakaubanduses.
ELi kaubanduspoliitika kaitseb eurooplasi sellega, et tagab importimisel tarbijakaitsenõuete järgimise.
Lisaks kaitseb EL kaubanduspoliitika kaudu inimõigusi, sotsiaalseid ja ohutusnõudeid, keskkonnasäästlikkust ja kestlikku arengut.
Kuidas ELi kaubanduspoliitika toimib?
ELi kaubanduspoliitika hõlmab kaupade ja teenustega kauplemist, välismaiseid otseinvesteeringuid, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte (nt patente) ja avalikke hankeid.
Selle kolm peamist osa on:
- kaubanduslepingud kolmandate riikidega, mille eesmärk on avada ELi ettevõtetele uusi turge ja suurendada nende kauplemisvõimalusi;
- kaubavahetuse reguleerimine, et kaitsta ELi tootjaid ebaausa konkurentsi eest;
- ELi liikmesus Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO), mis kehtestab eeskirju rahvusvahelisele kaubandusele. ELi liikmesriigid on samuti WTO liikmed, kuid Euroopa Komisjon peab läbirääkimisi kogu ELi nimel.
Kaubanduslepingud
Paremate kauplemisvõimaluste tagamiseks peetakse kolmandate riikidega läbirääkimisi kaubanduslepingute sõlmimiseks. Lepinguid on kolme liiki:
- majanduspartnerluslepingud Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega;
- vabakaubanduslepingud majanduslikult arenenud riikidega;
- assotsieerimislepingud, näiteks leping Tuneesiaga, mis toetavad Vahemere Liidu taolisi ulatuslikumaid poliitilisi kokkuleppeid.
Kõigis lepingutes on kesksel kohal tariifitõkete vähendamine ja investeeringute tagamine.
Lugege meie ülevaadet käimasolevatest kaubandusläbirääkimistest.
ELi kaubavahetuse reguleerimine
ELi eeskirjad kaitsevad Euroopa ettevõtteid ebaõiglaste kaubandustavade eest. Sellised tavad on näiteks dumping või subsiidiumid, millega viiakse hinnad Euroopa toodetega võrreldes kunstlikult madalaks. Euroopa toodete suhtes võidakse rakendada ka kvoote või tollitõkkeid. Kui erimeelsusi ei lahendata, võivad need viia kaubandussõjani.
Vt lisateavet ELi kaubanduse kaitsemeetmete kohta.
Reguleeritakse ka ELi tehtavaid välismaiseid otseinvesteeringuid. Euroopa Parlamendi liikmed võtsid 2019. aastal vastu uue kontrollimehhanismi, mis peab tagama, et strateegilise tähtsusega valdkondadesse tehtavad välisinvesteeringud ei kahjustaks Euroopa huve ja julgeolekut.
Vt täiendavat teavet välismaiste otseinvesteeringute kontrollimise kohta.
Euroopa Liit ja WTO
Maailma Kaubandusorganisatsioonil on üle 160 liikme, kelle arvele langeb 98% maailma kaubavahetusest. WTO eesmärk on maailma kaubandussüsteemi jätkuv õiglus ja prognoositavus, milleks tuleb kokku leppida riikidevahelise kaubavahetuse ühistes eeskirjades ja jälgida nende täitmist.
EL toetab jõuliselt WTOd ning tal on olnud rahvusvahelise kaubandussüsteemi arendamisel keskne koht.
Ta osaleb intensiivselt WTO mitmepoolsetel kaubandusläbirääkimistel. Euroopa Parlament jälgib neid läbirääkimisi tähelepanelikult ja koostab nende hetkeseisu hindamise aruandeid.
Praegune WTO läbirääkimistevoor – Doha voor (2001) – on takerdunud erimeelsuste tõttu mitmetes olulistes poliitikavaldkondades, sealhulgas põllumajanduspoliitikas.
Lisaks kasutab EL kaubandusvaidluste korral WTO eeskirjade kehtestamise ja jõustamise volitusi ning on üks suuremaid vaidluste lahendamise süsteemi kasutajaid.
Vt lisateavet ELi ja WTO kohta.
Kuidas tehakse ELi kaubanduspoliitilisi otsuseid?
Kaubanduspoliitika kuulub ELi ainupädevusse, mis tähendab seda, et õigus võtta vastu kaubandusalaseid õigusakte ja sõlmida rahvusvahelisi kaubanduskokkuleppeid on üksikute liikmesriikide asemel ELil tervikuna (ELi toimimise lepingu artikkel 207).
2007. aasta Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Parlament liikmesriike esindava nõukogu kõrval kaubanduse ja investeeringute küsimustes kaasseadusandjaks. Rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete jõustumiseks on tarvis Euroopa Parlamendi nõusolekut. Parlament saab läbirääkimisi mõjutada oma resolutsioonidega.
Loe ka neid artikleid:
Globaliseerumine: kuidas ELi kaubanduspoliitika aitab inimõigusi edendada?
ELi positsioon maailmakaubanduses arvudes (infograafik)
Majanduse üleilmastumise eelised Euroopas: põhifaktid
Globaliseerumise mõju tööhõivele ja Euroopa Liidule
