Teabelehed Euroopa Liidu kohta
Euroopa Parlament
Palun täitke see väli

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu eesmärkidest. Aja jooksul on õigusaktid, kohtupraktika ja aluslepingute muudatused aidanud seda põhimõtet ja selle rakendamist ELis tugevdada. Euroopa Parlament on naiste ja meeste võrdõiguslikkust alati otsusekindlalt kaitsnud.

Õiguslik alus

Võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu alusväärtustest, mis on sätestatud Euroopa Liidu aluslepingutes, täpsemalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja artikli 3 lõikes 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 8, 10, 19, 153 ja 157 ning põhiõiguste harta artiklites 21 ja 23.

Põhimõte, et mehed ja naised peaksid saama võrdse töö eest võrdset tasu, on olnud aluslepingutes sätestatud alates 1957. aastast (praegu ELi toimimise lepingu artiklis 157).

ELi toimimise lepingu artikkel 153 võimaldab ELil tegutseda laiemalt seoses võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemisega tööhõive küsimustes. ELi toimimise lepingu artikli 157 kohaselt lubatakse positiivsete meetmete abil naiste võimalusi suurendada. Lisaks nähakse ELi toimimise lepingu artikliga 19 ette võimalus võtta vastu õigusakte, et võidelda igasuguse, sealhulgas soopõhise diskrimineerimise vastu.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ning inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kauplemise vastast võitlust käsitlevad õigusaktid on vastu võetud ELi toimimise lepingu artiklite 79, 82 ja 83 alusel.

Eesmärgid

Harta artikli 23 kohaselt tuleb naiste ja meeste võrdõiguslikkus tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.

Võrdõiguslikkuse põhimõte ei takista säilitamast või võtmast meetmeid, mis annavad alaesindatud soole erilisi eeliseid.

Lisaks tehakse ELi toimimise lepingu artikliga 8 ELile ülesandeks kaotada meeste ja naiste ebavõrdsus ning edendada võrdõiguslikkust kõigis meetmetes (seda tuntakse ka soolise aspekti arvestamise põhimõttena).

Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 19 võtsid EL ja liikmesriigid kohustuse „tõkestada igasugust perevägivalda [...], et hoida ära selliseid kuritegusid, karistada nende toimepanemise eest ning toetada ja kaitsta nende ohvreid“.

Saavutused

A. Peamised õigusaktid

Euroopa Liit on võtnud valdavalt seadusandliku tavamenetluse korras vastu järgmised õigusaktid:

  • nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas;
  • nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta;
  • nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta;
  • nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv), millega keelatakse diskrimineerimine rassilise või etnilise päritolu alusel paljudes valdkondades, nagu tööhõive, sotsiaalkaitse ja sotsiaalhüvitised, haridus ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sh eluaseme kättesaadavus;
  • nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel;
  • nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes;
  • nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/18/EL, millega rakendatakse vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. novembri 2022. aasta direktiiv (EL) 2022/2381, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute juhtkonna liikmete seas ja sellega seotud meetmeid;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 2023. aasta direktiiv (EL) 2023/970, millega tasustamise läbipaistvuse ja õiguskaitsemehhanismide kaudu tugevdatakse meeste ja naiste võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamist.

B. Edusammud Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika kaudu

Euroopa Liidu Kohtul on olnud soolise võrdõiguslikkuse edendamisel tähtis roll. Sellega seoses on tehtud mitmeid märkimisväärseid otsuseid:

  • 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas Defrenne II (kohtuasi 43/75): kohus tunnistas meestele ja naistele võrdse tasu maksmise põhimõtte vahetut õigusmõju ning otsustas, et kõnealune põhimõte ei kehti mitte üksnes ametiasutuste tegevuse suhtes, vaid see laieneb ka kõikidele lepingutele, mille eesmärk on palgatöö kollektiivne reguleerimine;
  • 13. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas Bilka (kohtuasi C-170/84): kohus otsustas, et osalise tööajaga töötajate tööandjapensioni skeemist väljajätmine on kaudne diskrimineerimine ja seega vastuolus Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu endise artikliga 119, kui see puudutab palju suuremat arvu naisi kui mehi, välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et väljajätmine põhineb objektiivselt põhjendatud teguritel, millel puudub mis tahes seos soolise diskrimineerimisega;
  • 17. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas Barber (kohtuasi C-262/88): kohus otsustas, et kõik tööandjapensioni vormid kujutavad endast tasu endises artiklis 119 osutatud tähenduses ja seega kehtib nende suhtes võrdse kohtlemise põhimõte, kusjuures mehed peaksid saama pensioniõigust või toitjakaotuspensioni õigust kasutada samas vanuses kui nende naiskolleegid;
  • 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas Marschall (kohtuasi C-409/95): kohus kinnitas, et ühenduse õigusaktid ei takista kohaldamast riigisiseseid eeskirju, milles nõutakse, et juhul kui sektoris on vähem naisi kui mehi, tuleks eelistada naissoost kandidaatide edutamist (positiivne diskrimineerimine), tingimusel et eelis ei ole automaatne ning et meessoost kandidaatidega arvestatakse ja neid ei jäeta kandideerimisest põhimõtteliselt kõrvale;
  • 11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas Nadine Paquay (kohtuasi C-460/06): kohus leidis, et vallandamine raseduse ja/või lapse sünni tõttu on vastuolus nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1;
  • 1. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas Test-Achats (kohtuasi C-236/09): kohus tunnistas nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ artikli 5 lõike 2 kehtetuks, sest see oli vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttega seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, ning otsustas, et kindlustusmaksete ja -hüvitiste kindlaksmääramisel tuleb kohaldada meeste ja naiste suhtes ühesuguseid kindlustusmatemaatilisi arvutusi;
  • 12. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas Kuso (kohtuasi C-614/11): kohus otsustas, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist käsitleva nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ artikli 3 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, mis sisaldavad enne asjaomase liikmesriigi liiduga ühinemist sõlmitud töölepingu lahutamatuks osaks olevat teenistuskorda, mis näeb ette, et töösuhe lõpeb pensioniikka jõudmisega, kusjuures pensioniiga on määratud erinevalt olenevalt töötaja soost, kujutavad endast selle direktiiviga keelatud otsest diskrimineerimist, kui asjaomane töötaja jõuab pensioniikka;
  • 31. mai 2018. aasta otsus kohtuasjas Korwin-Mikke (kohtuasjad T-770/16 ja T-352/17): kohus tühistas karistused, mille Euroopa Parlament määras Poolast pärit paremäärmuslikule parlamendiliikmele Janusz Korwin-Mikkele;
  • 8. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas Violeta Villar Láiz (kohtuasi C-161/18): kohus otsustas, et osalise tööajaga töötajate vanaduspensioni arvutamist käsitlevad Hispaania õigusaktid on ELi õigusega vastuolus, kui need leitakse olevat naissoost töötajate suhtes eriti ebasoodsad;
  • 8. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas Praxair (kohtuasi C-486/18): kohus otsustas, et osalise ajaga lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja töölepingu ülesütlemise või tema ümberpaigutamise eest makstava hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda täispalgast, sest vastuolulised riigisisesed õigusaktid põhjustavad kaudset soolist diskrimineerimist;
  • 7. oktoobri 2019. aasta otsus kohtuasjas Safeway (kohtuasi C-171/18): kohus otsustas, et vanaduspensioni hüvitised tööandjapensioni skeemides võrdsustatakse;
  • 18. septembri 2019. aasta otsus kohtuasjas Ortiz Mesonero (kohtuasi C-366/18): isa soovis tegeleda oma alaealiste lastega rohkem ning teha seepärast vahetustega tööd alati samal ajal, kuid kohus otsustas, et sellel puhul direktiivid ei kehti ning et nendes puuduvad sätted, mille kohaselt peaksid liikmesriigid tagama töötajale vanemapuhkuse taotlemise kontekstis õiguse teha vahetustega tööd alati samal ajal, kui tema tavapärane töökorraldus põhineb muutuval graafikul;
  • 20. juuni 2019. aasta otsus kohtuasjas Hakelbracht (kohtuasi C-404/18): kohus otsustas, et kui keegi väidab, et teda diskrimineeritakse tema soo tõttu, ja esitab kaebuse, tuleb kaitsta ka tema kolleege, sest nad võivad sattuda tööandja juures väidetava diskrimineerimise ohvri ametliku või mitteametliku toetamise eest ebasoodsasse olukorda;
  • 3. juuni 2021. aasta otsus kohtuasjas Tesco Stores (kohtuasi C-624/19): kõigepealt tuletas kohus meelde oma otsust kohtuasjas Praxair MRC (C-486/18), mille kohaselt kehtib mees- ja naissoost töötajate diskrimineerimise keeld palga reguleerimise eesmärgil nii kollektiiv- kui ka individuaallepingutes. Seejärel tuletas kohus meelde oma muud väljakujunenud kohtupraktikat, mille põhjal hinnatakse muid olukordi, kus inimesi soo põhjal palgaliselt eristatakse. Lõpuks jõudis kohus järeldusele, et ELi toimimise lepingu artiklit 157 tuleb tõlgendada nii, et sellel on üksikisikute vahelistes kohtuvaidlustes, mis puudutavad meestele ja naistele võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rikkumist, vahetu horisontaalne mõju;
  • Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2021. aasta arvamus 1/19, milles käsitletakse ELi ühinemist Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga (Istanbuli konventsioon): kohus selgitas Istanbuli konventsiooniga ühinemise võimalusi ja õiguslikku alust;
  • 24. veebruari 2022. aasta otsus kohtuasjas Tesorería General de la Seguridad Social (kohtuasi C-389/20): kohus otsustas, et nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis jätab koduabilistele riikliku sotsiaalkindlustusskeemiga antavate sotsiaalkindlustushüvitiste hulgast välja töötushüvitise. Nais- ja meestöötajatel peaks olema võimalik kasutada samu õigusi ning neid ei tohiks diskrimineerida soo alusel;
  • 5. mai 2022. aasta otsus kohtuasjas BVAEB (kohtuasi C-405/20): kohus otsustas, et ELi toimimise lepingu artiklit 157 ja direktiivi 2006/54/EÜ artikli 5 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette riigiametnike vanaduspensioni summa iga-aastase kahanevalt kohandamise vastavalt pensioni suurusele ning kohandamata jätmise alates teatavast summast, kui neil õigusnormidel on ebasoodne mõju oluliselt suuremale osakaalule meessoost pensionäridele võrreldes naissoost pensionäridega, tingimusel et nende õigusnormidega taotletakse sidusalt ja süstemaatiliselt vanaduspensionide jätkusuutliku rahastamise ja riigi rahastatavate pensionide tasemete vahelise erinevuse vähendamise eesmärke, minemata kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

C. Muud ELi algatused

  • Euroopa sotsiaalõiguste sammas: sooline võrdõiguslikkus on üks selle 20 peamisest põhimõttest ja selle eesmärk on tagada õigus saada võrdväärse töö eest võrdset tasu ning naiste ja meeste võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused kõigis valdkondades, sealhulgas seoses tööturul osalemise, töötingimuste ja karjääri edendamisega.
  • Soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025, mis on komisjoni põhjalik poliitikadokument ja mille peamised eesmärgid on soolise vägivalla väljajuurimine, võitlus soostereotüüpide vastu, sooliste erinevuste kõrvaldamine tööturult, võrdse osaluse saavutamine eri majandussektorites, soolise palga- ja pensionilõhe kaotamine, soolise hoolduslõhe kaotamine ning soolise tasakaalu saavutamine otsuste tegemisel ja poliitikas. Strateegia põhineb kahetisel lähenemisviisil, mis hõlmab soolise aspekti tugevamat lõimimist ja sihipäraseid meetmeid, ning intersektsionaalsus on selle rakendamisel horisontaalne põhimõte.
  • Euroopa hooldusstrateegiaga soodustatakse kogu Euroopa Liidus taskukohaseid, kättesaadavaid ja kvaliteetseid hooldusteenuseid, et parandada nii hooldatavate kui ka nende kutseliste ja mitteametlike hooldajate olukorda. Kvaliteetsesse hooldusse investeerimine aitab parandada ka naiste tööturul osalemise ja soolise võrdõiguslikkuse olukorda, eelkõige seoses soolise palga- ja pensionilõhega.
  • Nõukogu 22. mai 2019. aasta soovitus kvaliteetsete alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kohta: selle aluseks on hooldusstrateegiast tulenev komisjoni ettepanek vaadata läbi alusharidust ja lapsehoidu käsitlevad eesmärgid, et suurendada naiste osalemist tööturul (nn Barcelona eesmärgid, mis kehtestati 2002. aastal).
  • Nõukogu 8. detsembri 2022. aasta soovitus, mis käsitleb taskukohasele kvaliteetsele pikaajalisele hooldusele juurdepääsu: see soovitus tuleneb samuti ELi hooldusstrateegiast ja selle eesmärk on võimaldada inimestel elada oma elu väärikalt ja edendada soolist võrdõiguslikkust, arvestades, et hoolduskohustuste tõttu ei saa miljonid naised osaleda tööturul või teevad osaajatööd. Hoolduskohustustel võib olla negatiivne mõju ka naiste palgale ja vanaduspensionile.
  • Nõukogu 30. jaanuari 2023. aasta soovitus piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise, edendab naiste vastupanuvõimet. Naiste, noorte täiskasvanute ja puuetega inimeste soolise võrdõiguslikkuse, sissetulekukindluse ja majandusliku sõltumatuse edendamiseks soovitab nõukogu tagada miinimumsissetuleku taotlemise võimaluse igale leibkonna liikmele.
  • Puuetega inimeste tööhõive paketiga nähakse ette toetusmeetmed, mis on spetsiaalselt välja töötatud puuetega naiste tööhõivevõimaluste suurendamiseks.

D. Eksperditeadmiste andjad

E. Viimased arengusuunad

Pidades silmas soolise võrdõiguslikkuse saavutamist ELis, on naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist käsitleva direktiivi vastuvõtmine 24. aprillil 2024 parlamendi 2019.–2024. aasta ametiaja oluline teetähis.

See direktiiv on esimene terviklik ELi tasandi õigusakt, milles käsitletakse naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Võrdõiguslikkuse voliniku Helena Dalli sõnul täiendatakse direktiivi soovitusega, mis käsitleb naiste ja tütarlaste vastu suunatud kahjulike tavade, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise, sundabordi, sundsteriliseerimise, lapsega sõlmitud ja sundabielude jms ennetamist ja tõkestamist. Komisjon on loonud ka ELi soolise vägivalla ja koduvägivalla ennetamise võrgustiku, mille raames saavad liikmesriikide eksperdid vahetada häid tavasid. Soostereotüüpide vastu võitlemiseks on komisjon käivitanud kampaania #EndGenderStereotypes.

Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon (FEMM) on 9. ametiajal võtnud vastu ka järgmised seadusandlikud ettepanekud:

  • naissoost juhatuseliikmete direktiiv, mille eesmärk on suurendada naiste esindatust äriühingute juhtorganites ja seeläbi nende osalemist majanduslike otsuste tegemisel, et avaldada positiivset ülekanduvat mõju naiste tööhõivele asjaomastes ettevõtetes ja kogu majanduses (vt eespool osa „Saavutused“ õigusaktide jaotist);
  • tasustamise läbipaistvuse direktiiv, millega edendatakse võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet ja väärtustatakse naiste osalemist tööturul (vt eespool osa „Saavutused“ õigusaktide jaotist);
  • võrdõigusasutusi käsitlevad direktiivid, milles nähakse ette võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavad nõuded naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes. Kavandatavatel õigusnormidel on kaks erinevat eri menetlusega õiguslikku alust. Seetõttu avaldati kaks komisjoni ettepanekut (direktiiv ja nõukogu direktiiv), kuigi nende sisu on põhimõtteliselt sama. Parlamendil olid kaasseadusandja volitused ainult esimese ettepaneku suhtes seadusandliku tavamenetluse teel, teise suhtes sai ta anda nõusoleku nõusolekumenetluse kaudu.

Institutsioonidevahelistel läbirääkimistel esimese direktiivi üle saavutatud kokkuleppega kehtestatakse võrdõigusasutustele uued nõuded ning tagatakse uute diskrimineerimisvastaste normide tulemuslik kohaldamine ja täitmine ELis. Võrdõigusasutused on sõltumatud, vabad välisest mõjust ega saa valitsustelt juhiseid. Samuti eeldatakse muu hulgas, et võrdõigusasutustel on oma ülesannete täitmiseks piisavad inim-, tehnilised ja rahalised ressursid.

Nõukogu direktiiv võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta isikute võrdse kohtlemise valdkonnas sõltumata isiku rassilisest või etnilisest päritolust, isikute võrdse kohtlemise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sõltumata isiku usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas ning seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning millega muudetakse direktiive 2000/43/EÜ ja 2004/113/EÜ. Arvestades, et need kaks ettepanekut on sisuliselt identsed, viidi pärast esimese direktiivi suhtes kokkuleppele jõudmist nõusolekumenetluse raames menetletav ettepanek sellega vastavusse ja nõukogu palus parlamendilt nõusolekut, mis anti 10. aprillil;

  • ELi ühinemine Istanbuli konventsiooniga. Istanbuli konventsioon jõustus Euroopa Liidu suhtes 1. oktoobril 2023 ja liidust sai selle 38. osaline. Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon on esimene rahvusvaheline õigusakt, mille eesmärk on kaotada naiste, sealhulgas alla 18-aastaste tütarlaste vastu suunatud vägivald. Konventsioon jõustus 2014. aasta aprillis ja EL allkirjastas selle 13. juunil 2017;
  • Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise konventsiooni ratifitseerimine nõukogu otsusega, milles kutsutakse liikmesriike üles seda tegema. Parlament andis kõnealusele ILO konventsiooni nr 190 (C190) käsitlevale nõukogu otsusele oma nõusoleku. See on esimene rahvusvaheline leping, milles tunnistatakse igaühe õigust töömaailmale, kus ei ole vägivalda ega ahistamist, sealhulgas soolist vägivalda ega ahistamist. Selles sätestatakse kohustus seda õigust austada ja edendada ja see õigus tagada ning ahistamise ja vägivalla vastu võitlemise miinimumstandardid, et tagada kõigile tervislik, ohutu ja võrdne töökeskkond;
  • direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) muutmine ning nõukogu raamotsuse 2001/220/JSK asendamine. Direktiivi eesmärk on parandada kogu ELis tingimusi ja nõudeid, pidades silmas kuriteoohvreid. Euroopa Parlament teatas 10. aprillil 2024 täiskogul otsusest alustada nõukoguga institutsioonidevahelisi läbirääkimisi. Seadusandlik protsess viiakse lõpule pärast seda, kui kaasseadusandjad on jõudnud kokkuleppele;
  • esimese lugemise kokkulepe teksti suhtes, millega muudetakse direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset. Direktiivis on sätestatud kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumnormid, millega luuakse inimkaubanduse tõkestamise terviklik raamistik. See sisaldab ka ühissätteid ennetustegevuse ja ohvrite kaitse tugevdamiseks, võttes arvesse soolist aspekti. Euroopa Parlament võttis teksti vastu vastavalt esimese lugemise kokkuleppele 23. aprillil 2024.
  • Muud kui seadusandlikud algatusraportid:
  • elukalliduse kasvu soolised aspektid ja energiakriisi mõju. Resolutsioonis uuriti, kuidas on COVID-19 pandeemia, kasvav elukalliduse kriis ja sõda Ukrainas süvendanud olemasolevat kriisi ning paljude naiste ebakindlaid töö- ja elutingimusi. Parlament kutsus komisjoni üles edendama kogu poliitikakujundamises soolist võrdõiguslikkust ning rõhutas, et rohkem tuleb ära teha, kuna peamistes esitatud kliima-, energia- ja keskkonnaalgatustes puudub sooline perspektiiv.

Vastuvõetud arvamused:

Resolutsioonid komisjonile esitatud suuliselt vastatavate küsimuste alusel:

  • resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 68. istungjärguks. Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni delegatsioon osaleb igal aastal ÜRO naiste staatuse komisjoni iga-aastasel istungjärgul ja kuulub istungjärgul osalevasse ELi ametlikku delegatsiooni. Iga kord võtab Euroopa Parlamendi täiskogu Strasbourgis vastu resolutsiooni prioriteetse teema kohta naiste staatuse komisjoni istungjärguks.

F. ELi-poolne rahastamine

Liidu põhiülesandena ning majanduskasvu ja sotsiaalse arengu liikumapaneva jõuna on soolise võrdõiguslikkuse ja soolise aspekti arvestamise edendamine kõigis liidu tegevustes eesmärk, mida toetatakse ELi pikaajalisest eelarvest (mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027) kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi kaudu. Programm loodi määrusega (EL) 2021/692, millega asendati õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm ning programm „Kodanike Euroopa“. Selle neljast tegevussuunast üks keskendub õiguste, diskrimineerimiskeelu ja võrdõiguslikkuse, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ning soolõime ja diskrimineerimiskeelu peavoolustamise edendamisele (võrdõiguslikkuse, õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse tegevussuund) ning teine vägivalla, sealhulgas soolise vägivalla vastu võitlemisele (Daphne tegevussuund).

Liidu rahalisi vahendeid on võimalik kasutada ka Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks, eelkõige Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) raames, millest rahastatakse sotsiaalse kaasatuse edendamise, vaesuse vastu võitlemise ja inimestesse investeerimise projekte, samuti on need vahendid kättesaadavad muude ühtekuuluvuspoliitika fondide, taaste- ja vastupidavusrahastu ning programmi „InvestEU“ kaudu.

Taaste- ja vastupidavusrahastu kaudu on tehtud kättesaadavaks 723,8 miljardit eurot laenude ja toetustena, et aidata liikmesriikidel rakendada reforme ja investeeringuid COVID-19 pandeemia tagajärgede leevendamiseks 2026. aasta lõpuks. Taaste- ja vastupidavusrahastu määruses on naisi nimetatud ühe rühmana, keda COVID-19 kriis negatiivselt on mõjutanud. Üks selle eesmärkidest on leevendada kriisi mõju naistele.

Määrusega (EL) 2023/955 loodud kliimameetmete sotsiaalfondi raames võetakse arvesse naiste vajadusi, tunnistades, et energiaostuvõimetus ja transpordivaesus mõjutavad ebaproportsionaalselt suurel määral naisi, eelkõige üksikemasid, vallalisi naisi, puuetega naisi ja üksi elavaid eakaid naisi, ning et lisaks on naiste liikuvusmustrid teistsugused ja keerukamad.

G. ELi välistegevus

ELi välistegevuses soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise ELi tegevuskava eesmärk on toetada kestliku arengu 5. eesmärgi saavutamist ja ühtlasi naiste vaesuse vähendamist. Selles kasutatakse ümberkujundavat sootundlikku, intersektsionaalset ja inimõigustepõhist lähenemisviisi ning selle kaugeleulatuv eesmärk on tagada, et 2025. aastaks on vähemalt 85% ELi uuest välistegevusest soo aspekti arvestav.

 

Andreea Simona Chifan / Tania Da Silva Azevedo