Mine sisu juurde

Ujumine (spordiala)

Allikas: Vikipeedia

Ujumine on spordiala, kus võisteldakse ujumises.

Ujumisstiilid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi vees on võimalik edasi liikuda mitmel viisil, nende hulgas on näiteks koeraujumine ja küliliujumine, toimuvad ametlikud võistlused neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis.

  • Liblikujumine ehk delfiin – ujumine toimub kõhuliasendis, kätega tehakse paaristõmbeid. Ka jalad töötavad paaris, tehes kaks delfiini lööki iga käte tõmbe kohta. Ujuja diskvalifitseeritakse, kui kohtunik leiab, et ujuja jalad või käed ei tee üheaegseid liigutusi või kui ujuja ei puuduta pöördes või finišis seina mõlema käega üheaegselt.[viide?]

Liblikujumine sai eraldi ujumisviisiks rinnuli ujumisest 1952. aastal Helsingis toimunud FINA kongressil. Liblikujumises kasutati pikka aega rinnuli ujumise krooliujumisele lähenevat käte tööd paaristõmmetena koos rinnuli ujumise kitsama jalalöögiga ja hingamisega iga tsükli järel. Selline ujumisviis oli tunduvalt kiirem rinnuli ujumisest.[viide?]

Juba 1953. aastal jõustusid uued liblikujumise määrused. Uute määruste alusel on lubatud jalgade vertikaalsuunalised üles-allaliigutused, mis võimaldasidki delfiinilöögi rakendamise liblikujumise tehnikas ning avasid liblikujumise arengule uue etapi. 1957. aastal lubati võistlusmäärustes kasutada üks või rohkem jalalööke stardil, pöördel kui ka distantsil. Seda nimetati ka delfiiniujumiseks pikka aega ja tänapäeval jälle liblikujumiseks. Kasutatakse ühe- ja kahe-löögilist liblikujumist. Nii rinnuli- kui ka liblikujumises tuli pöördeid sooritada kahe käega üheaegselt pöördeseina puudutades üle külje pöörates rinnuli asendis.[viide?]

  • Seliliujumine – ujumine toimub seliliasendis, nii käed kui jalad töötavad eraldi. Selili on ainus ujumisviis, mille puhul ei tohi startida pukilt, vaid peab startima veest. Pööretena on lubatud saltopöörded, mille puhul ujuja pöörab ennast vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab ennast seinast eemale seliliasendis. Finišeerimine peab toimuma seliliasendis.[viide?]

Seliliujumise esialgne vorm oli selili asendis üheaegsete paaristõmmetega ja vahelduvalt rinnuli ujumise jalalöögiga ujumine, mida hiljem nimetati ka selili brassiks. Pärast rinnuli krooli "avastamist" juurutati ka seliliujumises krooliujumise jalgade töö ja 1912. aastal läbi mitme vaheastme krooliujumist vastupidises asendis matkiva ujumisviisini – tänapäeval tuntud vahelduv tõmbelise seliliujumiseni. Palju muudatusi on läbi elanud seliliujumise pöördetehnika. Algselt käe pöördeseina puutega "lame" pööre, siis poolsaltopööre. Tänapäeval juba hoopis ilma käe pöördeseina puutumata saltopööre nagu rinnuli kroolis, kuid väljatõukamisega pöördeseinast selili asendis.[viide?]

  • Rinnuliujumine ehk konn – ujumine toimub kõhuliasendis, nii jalad kui käed teevad paaristööd. Kätetõmme on lühike ega ulatu õlgadest kaugemale, jalalöögi puhul kõverdatakse jalgu samuti tugevalt ning erinevalt teistest ujumisviisidest lüüakse jalgadega otse taha. Pöörde- ja finišiseina peab puudutama mõlema käega samaaegselt, pärast pöördeid ja starti on lubatud teha üks veealune kätetõmme ja jalalöök.[viide?]
  • Vabaujumine (tavaliselt krool) – vabaujumise distantsidel on lubatud kõik ujumisviisid, ent tavaliselt eelistavad ujujad krooli, kuna see on kõige kiirem. Käed ja jalad töötavad eraldi ja pööretena on kasutusel saltopöörded.[viide?]
  • Kompleksujumine – 100-, 200- või 400-meetrine distants läbitakse, ujudes võrdsetes pikkustes delfiini, selili, konna ja krooli. Delfiin-selili pööret tuleb teha kahe käega, selili-konn pöördes peab seina puudutama seliliasendis (millele võib järgneda ka otse selili asendist saltopööre), konn-krool pööret tuleb samuti teha kahe käega.[viide?]

"Delfiin" ja "konn" on nimetused vastavalt liblik- ja rinnuliujumise jalgade tööle, kuid neid nimetusi kasutatakse kõnekeeles tihti ka ujumisstiilide kohta.[viide?]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Ujumine mujal maailmas aegade algusest

[muuda | muuda lähteteksti]

Ujumise algust ei ole võimalik täpselt määrata, kuid kindlasti pole see palju noorem kui inimkonna enda vanus. See periood, mis mind huvitab, sai alguse juba 2052 e.m.a, kui Egiptuses õpetati aadlikele ujumist. Sellest ajast pärineb ka nii öelda esimene ujumist õpetav kirjatükk, mis pandi kirja ühe üliku poolt. Ujumist ja kaubitsemist õpetasid lastele nende isad. Suurem osa ujumisest kujunes välja vanas Roomas, kus ehitati uhkete saunade kõrvale ka "basseinid". Üks suuremaid oli "Caracalla term", mille basseini mõõtmed olid 20x55 meetrit, kuid hilisemast ajast pärinev "Diocletianuse term" trumpas selle üle mõõtmetega 100x50 meetrit. Ujumise kiirele arengule pani aga käe ette ristiusk, mis ei soosinud enda pesemist ja vees olemist, seega ka ujumist. Alles 1315. aastast on teateid sportlikust ujumisest, kui Veneetsias peeti sõudevõistlusega koos ka ujumisvõistlus. Umbes 18. sajandil levisid laialdaselt supelmajad, mis olid peamiselt levinud küll pesemiseks, kuid ka seal harrastati ujumist. Sellest ajast pärinevad ka põhjalikumad ujumisõpetused näiteks ajakirjas "Ökonoomiline kuukiri" ja "L`uomo gallegiante osia l`arte ragionata del nuoto", kus räägiti staatilisest ujumisest, harjutustest ja üleminekust staatiliselt ujumiselt dünaamilisele. Ujumine ei jäänud puutumata ka suurtest leiutajatest nagu Leonardo da Vinci, kes leiutas lestad ja ka ujumiskindad, mille abil vees kiiremini edasi liikuda.[viide?]

Kuigi Uppsala ujumisklubi[1] väidab ennast olevat maailma vanim ujumisklubi, tuues loomisaastaks 1796, sai sportlik ujumine alguse Inglismaalt. Algul võisteldi peamiselt rinnuliujumises, et vältida pritsmeid. 1837. aastal toimus Londonis esimene ujujate demonstratsioonesinemine. 1869. aastal moodustati esimene ujujate organisatsioon London Swimming Association, mis korraldas 1877. aastal esimesed riigi meistrivõistlused. Ujumine oli esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavas. 1902. aastal tutvustas Richard Cavill läänemaailmale krooliujumist, liblikujumine arenes välja konnast ning seda hakati eraldi stiilina tunnustama 1952. aastal. 1908. aastal loodi Rahvusvaheline ujumisliit, Fédération Internationale de Natation (FINA). 2010. aastal tähistas Eesti ujumisliit 100. aastapäeva, kuna 1910 toimusid Pirita jõel esimesed ujumisvõistlused Eestis.[2]

Võistlusujumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlusujumine sai alguse Inglismaalt, kui 1878. aastal toimusid riigi meistrivõistlused, kus võisteldi 100 jardi ujumises (umbes 91 meetrit) ning võitjaks tuli J. Moore ajaga 1.16 minutit. Tol ajal enim kasutatud ujumisviis oli, konnaujumine", mille asemele tuli vaikselt trudgen, mis sarnaneb tänapäeva krooliga.[viide?]

Kindlasti asendamatul kohal olid olümpiamängud. 1896. aastal tuli Ateenas ujumisvõistlusele kohale ainult 5 riiki: Ungari, Rootsi, Taani, USA ja Austria, Kreeka ise oli samuti esindatud. Võistlus leidis aset Zea lahel, kus oli suur lainetus ja soolane vesi. Ujula asemel olid seinteks laevad ja praamid ning kuna enamik võistlejaid polnud selliste oludega harjunud kannatasid seetõttu ka tulemused selle pärast. Võisteldi 100, 500 ja 1200 meetri vabaujumises. Esimesed olümpiamängud võis ujumise seisukohalt lugeda natuke läbikukkunuks.[viide?]

Ujumise juhtiv organisatsioon FINA loodi 1908. aastal Londoni olümpiamängude eel, eesmärgiga, et pandaks kirja ühised reeglid ning maailmarekordid. Naised said olümpiamängudel esimest korda osaleda 1912. aastal Stockholmis, peale ujumise olid kavas ka tennis ja vettehüpped.[viide?]

Ujumine aastal 1960

[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma olümpiamängudel 1960. aastal algas USA ujumise võidukäik teiste riikide üle. Aluse selleks pani laste ja vanemate vaimustuse äratamine ujumise kui võistlusspordi vastu. Massilised võistlused ja vanusegruppide programm tõi esile mitmed talendid. Trenni mahud päevas olid 4–6 km piires. Siinkohal tuleks vaadata, millise "menüüga" 1960. aastal võisteldi, millist tehnikat kasutati ja mis ujujatel seljas oli. Sportliku ujumise tehnika osas oli suurepäraseks teoseks Ungari Rahvavabariigi treeneri Béla Rajki "Sportliku ujumise tehnika" 1956. aastast, mille tõlkis ka meie treener Kristjan Arusoo ja raamat avaldati eesti keeles 1958 aastal. Raamat esitab koos rikkaliku pildimaterjaliga kõigi sportlike ujumisviiside tehnika, samuti stardi ja pöörete üksikasjalise kirjelduse. Raamatus kasutati täiendusena rahvusvahelise ujumise võistlusmäärusi, mis jõustusid 1. maist 1957 – 1960, seega olid kasutusel ka Rooma olümpiamängudel. Seal ujuti 100 m, 400 m ja 1500 m krooli. Aega mõõdeti stopperiga käsitsi. Lõpliku koha otsustasid lõpukohtunikud.[viide?]

Bassein

[muuda | muuda lähteteksti]

Ujumisvõistlused toimuvad kas 25-meetrises "lühikeses" basseinis või 50-meetrises "pikas" ehk olümpiabasseinis. Ameerika Ühendriikides toimuvad võistlused ka 25-jardistes basseinides.[viide?]

Ühes ujumisvahetuses on kaheksa ujujat, kes kõik peavad ujuma neile määratud rajal. Olümpiabasseinis peab olema 10 rada, mõlemas basseini ääres on tühjad rajad (rajad 0 ja 9), et vältida külgseintest tagasipõrkuvat lainetust. Pöördeseinast 2 meetri kaugusel basseinipõhjas asuvad pöörderistid.[3]

Mõlemast otsaseinast 5 meetri kaugusel asuvad selilipöörde lipud, mille järgi saavad seliliujujad ajastada oma pööret või finišit. Stardiseinast 15 meetri kaugusel asuvad lipud, mille järgi kohtunikud veenduvad, et võistlejad ei ületa vee all ujumiseks lubatud 15 meetrit.[viide?]

Võistlustulemuste ametlikeks lugemiseks peavad need olema mõõdetud elektroonilise ajavõtu süsteemiga või olema kolme käsitsivõetud tulemuse keskmised. Elektroonilised finišiseinad, mis kujutavad endast õhukesi puutetundlike plaate, asetsevad ainult ühes finišiseinas. Seetõttu peab 50-meetristes basseinides 50-meetriste distantside puhul erinevalt teistest distantsidest startima vastasseinast, mistõttu on 50-meetristes basseinides stardipukid mõlemas basseini otsas.[viide?]

Reeglistik

[muuda | muuda lähteteksti]
Soome ujuja Hanna-Maria Seppälä selilistardis. Nüüdseks on selliste "kummitrikoode" kasutamine keelatud. (Michiel Jelijsi foto)

Lisaks vastava ujumisviisi tehnika jälgimisele on sätestatud reeglites järgmised punktid:[4]

  • Pöördest ega stardist ei tohi vee all ujudes ületada 15 meetrit (v.a rinnuliujumise nn pikka tõmmet tehes)
  • Alates käsklusest "Kohtadele!" kuni stardivileni ei tohi võistlejad ennast liigutada, samuti ei tohi startida enne stardivilet. Teateujumise puhul ei tohi ujuja jalad lahkuda stardipukilt enne eelmise võistleja seinapuudutust.
  • Võistlejad ei tohi puudutada basseinipõhja ega vees olevaid radu.
  • Meeste võistlusvorm tohib ulatuda ainult puusadest põlvedeni, naiste oma õlgadest põlvedeni. Mõlemal juhul peab see olema valmistatud kangasmaterjalist, ei tohi olla üle 1 mm paks ja peab vastama FINA ujuvusreeglitele.

Iga raja mõlemas seinas on pöördekohtunik, lisaks sellele on võistlustel starter ja peakohtunik.

Ujumine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ujumine Eestis

1960. aastal Roomas võistles NSV Liit 23 ujujaga, nende seas eestlased Ulvi Voog 100 vab.1.06,7 19. koht, Eve Maurer 200 rinnuli 3.03,1 – 21. koht. Ilusat seliliujumist Rooma olümpiamängudel näitas Veiko Siimar. Tema parima eestlase 8.koht olümpia finaalis ajaga 1.04,6 oli suureks innustuseks meie ujumise järelkasvule ja tema eakaaslastele. Eesti – Soome maavõistlus ujumises oli väheseid spordialasid, kus sidemed veel toimisid. Tasavägise X maavõistluse Elva järvel võitsid soomlased 1 punktiga.[viide?]

Eesti NSV ujumises kolme olümpialase selja taga tõusis esile rida andekaid noori, võideti medaleid ja kõrgeid kohti NSV Liidu meistrivõistlustelt. Noormeestest Oto Männa, Mati Eliste, Robert Mets, Pekka Raudsepp, Alar Tarmo, Rein Üts ja paljud teised.[viide?]

Eve Maurer tuli NSV Liidu meistriks 100 m rinnuli ujumises ajaga 1.21,8 nüüdseks juba 55 aastat tagasi. Koos Ulvi Voogi, Anne Tippeli ja Remida Prangeliga olid nad meie naisujumise tuumik, kelle selja taga arenesid Krista Rüter, Viive Aalak, Ester Sillaste, Tiina Laigo, Eha Lilienthal, Ene Võsu, Reet Usar ja palju teisi tüdrukuid.[viide?]

Eesti ujulad

[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastal ujuti Tallinnas 2 rajaga 25 m Aia tänava ujulas ja Balti Laevastiku ujulas ja SK ujulas 25 × 9 m. Tartus treeniti Emajõe sauna ujulas. Nõmmel oli 50 meetrine välisujula mis oli ehitatud 1936 ja nüüdseks uuendatud. Järvakandis valmis 1950 50 m eelsoojendusega väliujula ja see oli Eesti NSV meistrivõistluste pidamise kohaks. Basseinid olid halvas seisundis, sest ei olnud veepuhastussüsteeme ning kloori kallati üle ääre vette.[viide?]

Eesti edukamad ujujad

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Aasta parim ujuja
  • Eesti üks parimaid ujujaid on Indrek Sei (sünd. 26. VII 1972 Tallinn), ta on tuntud ujuja ja sporditegelane. Sei hakkas ujumist harrastama 1979 Elle Ernesaksa juhendamisel. Tallinna Kalevi ujumiskoolis olid tema treenerid Leili Hein ja Urmas Jaamul, hiljem Kalle Liivamägi ja Tõnu Meijel. Sei on startinud 21 rahvusvahelisel tiitlivõistlusel. Lühiraja MM-il 1993. a. 50 m vabaujumises 7.; 100 m vabaujumises 11. koht; 1997. a. 50 m vabaujumises 11.; 2000. a. 50 m liblikujumises 9. ja 100 m kompleksujumises 6.; 2002. a. 50 m liblikujumises 7. 2000. a. 50 m vabalt 5. ja 50 m liblikat 7. koht. Sprindi EM-il 1991. a. 100 m kompleksujumises pronks ja 4 × 50 m kombineeritud teateujumises 4. koht, 1992. a. 100 m kompleksujumises pronks, 50 m vabaujumises 11. ja 4 × 50 m kombineeritud teateujumises 6. koht, 1993. a. 100 m kompleksujumises hõbe, 50 m vabaujumises 7. koht. Lühiraja EM-il 1998 50 m vabaujumises 10. ja 100 m vabaujumises 9. koht, 2000. a. 100 m kompleksujumises hõbe, 50 m vabaujumises 10. koht. Juunioride EM-il võitis 1989. aastal 100 m vabaujumises hõbeda ja 4 × 100 m vabaujumises NSV Liidu meeskonnas kulla. 1989.–1990. aastal kolmekordne NSV Liidu juunioride meister. MK-l oli 1993. aastal 100 m kompleksujumises üldarvestuses teine. Tulnud vaba-, selili-, rinnuli-, liblik-, kompleks- ja teateujumises 41 korda suvistel 34 korda talvistel ja 34 korda lühiraja meistrivõistlustel Eesti meistriks. Parandanud lühikeses ja pikas ujulas 72 korral Eesti rekordit, sh. 14 korral teateujumises. Eesti parim meessportlane 1993, Eesti parim meesujuja 1993–2000 ja 2002.[5]
  • Ivar Stukolkin – ujuja ja sporditegelane. Alustas ujumistreeninguid 1967. aastal. Tallinna Kalevi ujumiskoolis Anu Tomasbergi õpilasena, jätkas Friedel Raudsepa, Enn Kääni, Ester Sillaste, Mall Randmeri ja 1976.–1983. aastal Leningradi Spartakis Genrihh Jarotski juhendamisel. Sai 1980. a. Moskva OM-il 4 × 200 m-s NSV Liidu meeskonnas kulla, 400 m vabaujumises pronksi (3.53,95) ja 200 m vabaujumises 12. koha (1.53,44) NSV Liidu juunioride meister teateujumises (1976). Tulnud vaba-, kompleks- ja teateujumises 10 korda suvistel (1976, 1977, 1981, 1985) ning 16 korda talvistel meistrivõistlustel (1983–1985) Eesti meistriks. 1989. aasta meisterujumise EM-i pronks (50 m vabalt). Oli 1980. aastal kahel korral NSV Liidu 4 × 200 m teateujumises (vabalt) Euroopa rekordi püstitanud meeskonnas. Parandanud lühikeses ja pikas ujulas 29 korda individuaal- ja teateujumises 18 korda Eesti rekordit. Eesti parim meesujuja 1979.–1984. aastal. Olnud 1985.–1986. a. Kalevi Tallinna ujumiskooli ja TSIK-i treener, 1986–1991 Eesti NSV Spordikomitee ujumise peatreener.[6]
  • Triin Aljand on üks Eesti edukamaid naisujujaid. Aljand hakkas ujumist harrastama 1992. aastal koos kaksikõe Beritiga Kalevi Tallinna ujumiskoolis isa juhendamisel, jätkas samas treeninguid Hilju Lillo ja 1997.–2002. aastal tädi Kaire Indriksoni õpilasena ning 2002–2005 Keila Swimclubis isa käe all. 2005–2009 treenis ya USA-s Steve Bultmanni juhendamisel, 2009–2012 tegi koostööd itaallasest treeneri Andrea de Ninoga ja Sloveenia treeneri Dimitrij Mancevićiga. Kuulunud 2009.–2012. aastal TOP-i Ujumisklubisse, 2013. aastal treenis Audentese Spordiklubis Siiri Põlluveeri juhendamisel. Kuulunud 2000–12. a. Eesti koondisse. Eesti parim naissportlane 2011. ja 2012. aastal. Tallinna parim naissportlane 2011. ja 2012. aastal. Eesti parim naisujuja aastatel 2004, 2007, 2008, 2010, 2011 ja 2012. Parimad tulemused on kaks hõbe- ja kaks pronksmedalit Euroopa lühiraja meistrivõistlustelt ja üks hõbemedal Euroopa pikaraja meistrivõistlustelt.[7]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Upsala Simsällskap
  2. ↑ Treenerite tasemekoolitus. Ujumine.
  3. ↑ "FINA Facilities Rules 2009-2013". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2015. Vaadatud 8. oktoobril 2012.
  4. ↑ "Dubai Charter On Fina Requirements for Swimwear Approval, Part I". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2013. Vaadatud 8. oktoobril 2012.
  5. ↑ http://www.esbl.ee/biograafia/Indrek_Sei
  6. ↑ http://www.esbl.ee/biograafia/Ivar_Stukolkin
  7. ↑ http://www.esbl.ee/biograafia/Triin_Aljand

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • K. Arusoo, A. Org, P. Soosaar, U. Tõnnus. "Ujumine minevikust tänapäevani". Eesti Riiklik Kirjastus 1963.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Vabaujumine
50 m · 100 m · 200 m · 400 m · 800 m · 1500 m
Seliliujumine
50 m · 100 m · 200 m
Rinnuliujumine
50 m · 100 m · 200 m
Liblikujumine
50 m · 100 m · 200 m
Kompleksujumine
100 m · 200 m · 400 m
Teateujumine
Olümpiamängude spordialad
Suveolümpia spordialad
Lisatud 2020. aasta olümpiamängude kavva: 3x3 (korvpall) · Karate · Pesapall/Pehmepall · Rulasõit · Sportronimine · Surfamine
Taliolümpia spordialad
Endised olümpiaalad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ujumine_(spordiala)&oldid=6495486"