Mine sisu juurde

Tšehhoslovakkia

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Tšehhoslovakkia Vabariik

Československá republika
Česko-Slovenská republika
1918 – 1992
1939–1945 eksiilis
Tšehhoslovakkia enne ja pärast II maailmasõda
Valitsusvorm vabariik
President Tomáš Garrigue Masaryk (esimene)
Václav Havel (viimane)
Peaminister Karel Kramář (esimene)
Jan Stráský (viimane)
Pealinn Praha
Pindala 127 876 km²
Rahvaarv 15,6 miljonit (1992)
122 in/km²
Ajalugu ja sündmused
28. okt 1918
 Iseseisvumine Austria-Ungarist
15. märts 1939
 Natsi-Saksamaa okupatsiooni algus Tšehhis, Slovakkia iseseisvumine
5. aprill 1945
 Tšehhoslovakkia eksiilist naasmine, kolmas vabariik
9. mai 1948
 Kommunistlik riigipööre, Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi väljakuulutamine
23. aprill 1990

31. dets 1992
 Demokraatia taastamine, Tšehho-Slovakkia Föderaalse Vabariigi loomine

Tšehhoslovakkia rahumeelne lagunemine Tšehhiks ja Slovakkiaks
Riigikeeled tšehhi,
slovaki
Rahaühik Tšehhoslovakkia kroon
Deviis Tõde võidab
Hümn Kde domov můj,
Nad Tatrou sa blýska
Ajavöönd UTC+1:00 CET,
UTC+2:00 CEST
Rahvusvaheline
suunakood		 +42
Eelnev Järgnev
Austria-Ungari Tšehhi
Slovakkia

Tšehhoslovakkia, ametlikult Tšehhoslovakkia Vabariik (tšehhi ja slovaki keeles Československo; samuti Česko-Slovensko, aastatel 1918–1920, 1938–1939 ja 1990–1992 Tšehho-Slovakkia[1]) oli Kesk-Euroopa riik, mis eksisteeris aastail 1918–1992.

Tšehhoslovakkia loodi tšehhide ja slovakkide riigina 1918. aastal pärast esimest maailmasõda endistest Austria-Ungari aladest. 1930. aastate lõpus oli riik tuntud ühe viimase toimiva demokraatiana piirkonnas. Natsi-Saksamaa allutas Tšehhoslovakkia 1939. aastal ja teise maailmasõja ajal oli Tšehhoslovakkia alad teljeriikide poolt okupeeritud ning valitsus eksiilis. Maailmasõja järel haarasid taastatud Tšehhoslovakkias 1948. aastal võimu kommunistid, mistõttu külma sõja ajal riik kuulus riiki idablokki. Sametrevolutsiooni tulemusel taastati 1989. aastal demokraatia, kuid 1993. aastal jagunes Tšehhoslovakkia rahumeelselt Tšehhiks ja Slovakkiaks.

Enne teist maailmasõda olid Tšehhoslovakkia naaberriigid Saksamaa, Poola, Rumeenia, Ungari ja kuni 1938. aastani Austria. Pärast teist maailmasõda piirnes Tšehhoslovakkia põhjas Poolaga, lõunas Ungari ja (1955. aastast) Austriaga, läänes (1949. aastast) Lääne-Saksamaaga ja (1949–1989) Ida-Saksamaaga ning idas 1991. aastani Nõukogude Liiduga, seejärel Ukrainaga.

Riigivalitsus

[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal vastu võetud põhiseaduse järgi oli Tšehhoslovakkia Rahvuskogu kahekojaline. Senatisse valiti 150 liiget kaheksaks aastaks; Saadikutekotta valiti 300 liiget kuueks aastaks. Tšehhoslovakkia valitsus andis oma tegevusest aru saadikutekojale. Rahvuskogu valis Tšehhoslovakkia presidendi kokku seitsmeks aastaks ning presidendil oli lai täidesaatev võim.[2]

Valimisõigus Tšehhoslovakkias oli üldine ja valimissüsteem võrdeline. Valiti erakonda, mitte konkreetset isikut. Erakonna nõudmisel pidi saadik oma kohast parlamendis loobuma.[2]

Sotsialistlik riigijuhtimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kommunistliku riigipööret oli Tšehhoslovakkia juhtiv jõud Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei. Erakonna juhtkond 1989. aastal oli:

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tšehhi ja Slovakkia iseseisvumist Austria-Ungari keisririigist, võttis Rahvuskogu 1920. aastal vastu riigi haldusjaotuse seaduse, mille kohaselt jaotati riik 22 maakonnaks. Reaalselt jõustus uus haldusjaotus ainult 1923. aastal Slovakkias. Sisuliselt hallati Tšehhoslovakkiat kui unitaarriiki.

1927. aastal võeti vastu uus riigi haldusjaotuskorraldus, millega riik jaotus neljaks piirkonnaks, mis omakorda jaotusid 242 haldusüksuseks:

Pärast II maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast II maailmasõja lõppu sai Tšehhoslovakkia tagasi Sudeedimaa, Zaolzie ja Slovakkia alad, aga mitte (peamiselt russiinidega asustatud) Taga-Karpaatiat. See piirkond läks 26. juuni 1945. aasta Tšehhoslovakkia – NSV Liidu lepingu alusel NSV Liidule.

1948. aastal jaotati Tšehhoslovakkia piirkondadeks:

  1. Praha Tšehhis;
  2. České Budějovice Tšehhis;
  3. Plzen Tšehhis;
  4. Karlovy Vary Tšehhis;
  5. Ústí nad Labem Tšehhis;
  6. Liberec Tšehhis;
  7. Hradec Králové Tšehhis;
  8. Pardubice Tšehhis;
  9. Jihlava Tšehhis;
  10. Brno Tšehhis;
  11. Olomouc Tšehhis;
  12. Gottwaldov Tšehhis;
  13. Ostrava Tšehhis;
  14. Bratislava Slovakkias;
  15. Nitra Slovakkias;
  16. Banska Bystrica Slovakkias;
  17. Žilina Slovakkias;
  18. Košice Slovakkias;
  19. Presov Slovakkias.

1969. aastast said Tšehhi ja Slovakkia iseseisvateks vabariikideks Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi koosseisus, kus mõlemal oli oma parlament.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandiks olid Habsburgide võimu all nii tšehhid kui ka slovakid. Kuigi tšehhidel oli keisririigis halduslikult oma Böömimaa kuningriik, oli 17. sajandiks tšehhikeelne aadlikkond pea täielikult asendunud saksakeelse aadelkonnaga. Lisaks moodustasid kuningriiki sisserännanud sakslased juba 2/5 elanikkonnast. Avalikus kasutuses oli kuningriigis peamiselt saksa keel. Slovakkidega asustatud ala oli samal ajal Ungari koosseisus ja oli tuntud kui Ülem-Ungari. 18. sajandini puudus neil oma kirjakeel ja slovakid pidid võitlema ungaristamise vastu. 18. sajandil sai Böömimaal alguse tšehhi rahvuslik taasärkamine, Slovakkias toimus samal sajandil rahvuslik ärkamine. Mõlemal rahvusel tekkis oma rahvuslik juhtkond, kellest mõned pidasid kahte rahvust samaks rahvaks, teised jälle eraldi rahvasteks.[2]

Tšehhoslovakkia esimene president 1920–1935, Tomáš Masaryk (1918)

Mõlemad rahvad tõusid austerlaste vastu üles 1848. aastal, kuid ülestõusud suruti maha. Pärast Austria-Ungari kompromissi võitlesid tšehhid Böömimaal suurema esindatuse eest Austria parlamendis ja tšehhi keele staatuse parandamise eest kuningriigis, kohati edukalt, kuid oluliselt vähem saavutades kui Ungari. Slovakkias suruti ülestõusu järel slovakkidele ungaristamist tugevamalt peale. Slovaki keeles polnud piirkonnas võimalik omandada keskharidust ja Ungari parlamendis oli vaid 7 slovakki.[2]

Esimese maailmasõja puhkedes lootsid pea kõik Austria-Ungari vähemusrahvused, et sõjaga kaasnev surve võib neile tuua autonoomia või iseseisvuse. Tomáš Masaryki juhtimisel korraldasid tšehhid Austria-Ungari aladel spioonivõrgustiku, mis saatis antandile infot keskriikide tegevuse kohta. 1914. aasta detsembris lahkus Masaryk kodumaalt, külastas mitmeid lääneriike ja võitis mõjukate publitsistide toetuse iseseisva Tšehhoslovakkia ideele. 14. novembril 1915 loodi Tšehhi väliskomitee, millest kujunes hiljem välja Tšehhi rahvusnõukogu, Tšehhi esindusorgan antandi juures. Jaanuaris 1917 kinnitas antant, et üks sõjasiht on luua iseseisev Tšehhoslovakkia.[2] Antanti pool võitlesid koos Prantsusmaa, Venemaa ja Itaalia vägedega ka tšehhidest ja slovakkidest moodustatud tšehhoslovakkia leegionid.[3]

Tšehhoslovakkia riigi loomine

[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta suvel tunnustasid antandi riigid rahvusnõukogu Tšehhoslovakkia tulevase valitsusena ja liitlasriigina sõjas (28. juuni Prantsusmaa, 2. juuli USA, 9. augustil ÜK). 26. septembril kuulutati rahvusnõukogu ametikult Tšehhoslovakkia valitsuseks, Masaryk sai valitsuse presidendiks. Kuna maailmasõda kaotav Austria-Ungari kavatses end ümber korraldada föderatsiooniks, kuulutas Masaryk 18. oktoobril 1918 seda ennetavalt Washingtonis Tšehhoslovakkia iseseisvaks. Kohapealne slovaki rahvusnõukogu otsustas uue vabariigiga liituda 30. oktoobril, Karpaadi-Vene ruteenlased 19. detsembril 1918. Kuna Prahas oli tegelikult võimu haaranud kohapealne rahvuskomitee, pidas Praha valitsus läbirääkimisi Masaryki valitsusega, 31. oktoobril saavutasid valitsused kokkuleppe ja ühinesid.[2]

Rahuläbirääkimistel sai Tšehhoslovakkia peaaegu kõik soovitud territooriumid (saamata jäid vaid Lausitz ja Tšehhi koridor). Tšehhoslovakkia moodustati Austria kroonimaade hulka kuulunud Čechyst, Sileesiast ja Moravast ning Ungari osaks olnud Slovakkiast ja Taga-Karpaatiast. Lisaks 7 miljonile tšehhile ja 2 miljonile slovakile jäi uue vabariigi piiresse ka 3 miljonit sakslast, 750 000 ungarlast, 500 000 ruteenlast ja 80 000 poolakat.[2][4]

Tšehhoslovakkia alad 1919

Esmalt pidi uus riik oma piire kaitsma. 21. oktoobril 1918 välja kuulutatud Saksa-Austria nõudis endale ka Sudeedimaad ja novembris kuulutas välja Saksamaaga liitumise. Prantsusmaa toetas Tšehhoslovakkia väeosade sissetungi Sudeedimaale ja nad haarasid kohalikelt sakslastelt piirkonnas võimu. 11. novembril 1918 tungisid Ungari väed Slovakkiasse, kuid Edvard Beneš sai prantslased nõusse, et nad nõuaks ungarlaste taganemist kokkulepitud piiride taha, mida ungarlased tegid. 1919. aasta mais kordas sissetungi Slovakkiasse kommunistlik Ungari, mis kuulutas okupeeritud aladel välja Slovakkia Nõukogude Vabariigi. Tšehhoslovakkia õnneks kuuletusid ka Ungari kommunistid käsule taganeda ja kommunistlik Slovakkia lagunes.[2] 23. jaanuaril 1919 puhkes Tšehhi-Poola sõda Tšehhi ja Poola piirialadel oleva Cieszyni Sileesia pärast (tšehhipäraselt Těšíni Sileesia, ajalooliselt Böömimaa osa, etniliselt peamiselt poolakeelne piirkond). Tšehhid hõivasid sõjas osa piirkonnast, muuseas ka Těšíni. 1920. aastal jagati Cieszyni Sileesia antanti vahendatud rahuleppega Tšehhoslovakkia ja Poola vahel, Tšehhoslovakkia sai endale jätta osa vallutatud aladest, kuid tagastas enamiku Těšíni linnast.[5]

Novembris 1918 kogunes ajutine Tšehhoslovakkia Rahvuskogu, mis valis valitsuse, presidendi ja koostas põhiseaduse. Tollases parlamendis ei olnud esindatud riigi vähemusrahvused. Põhiseadus võeti vastu 29. veebruaril 1920. Tšehhoslovakkia kujunes unitaarriigiks, mille riigikeeleks oli tšehhoslovaki keel. Masaryki innustusel anti presidendile võimu teostamiseks suured volitused. Parlamendivalimised toimusid aprillis, mais presidendivalimised, mille võitis Masaryk.[2]

Sõdadevaheline periood

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Esimene Tšehhoslovakkia Vabariik

Poliitika

[muuda | muuda lähteteksti]
Tšehhoslovakkia väike vapp, 1918–1960

Kuigi Tšehhoslovakkia valimissüsteem võimaldas paljudel erakondadel parlamenti saada, kujunesid oluliseks viis parteid, mis said aluseks koalitsioonide moodustamisel. Nendeks olid Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Rahvusdemokraatlik Partei, nationaalsotsialistlik partei, põllumeeste erakond ja Tšehhoslovakkia Rahvapartei. Kõik viis erakonda tegid tihedalt koostööd omavahel ja president Masarykiga. Kokku moodustati 1938. aastani 17 valitsust, kõik olid koalitsioonivalitsused.[2]

Kuna Masaryk oli presidendina võimekas ja tegus juht, kes oli võimul kuni 1935. aastani, mil ta 85-aastaselt kehva tervise tõttu tagasi astus, nähakse tema võimuperioodi kohati autoritaarsena. Tema pikka võimulolekut on nähtud ühe põhjusena, miks parlamentaarne demokraatia ei arenenud riigis täiesti orgaaniliselt. Pärast tema tagasiastumist valiti endise presidendi soovi järgides järgmiseks presidendiks Edvard Beneš.[2]

Üleüldiselt oli Tšehhoslovakkia poliitiline maastik rahumeelne, erandiks olid kommunistide, fašistide ja rahvusvähemuste erakonnad. Esimesed kaks ei olnud väga mõjukad, ainus edukas atentaat toimus 1923. aastal, mil kommunist hukkas Alois Rašíni. Kõrvale olid tõrjutud ka endine aristokraatia, kelle sissetulekuid ja maavaldusi vähendas maareform.[2]

Probleemi valmistasid rahvusvähemuste liikumised: suur osa riigis elavatest sakslastest olid iseseisva Tšehhoslovakkia vastu ning mitmed parteid, eriti Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, said oma tegevuses innustust Natsi-Saksamaast ja Hitlerist. Siiski võtsid mitmed sakslased Tšehhoslovakkia poliitikast ka osa ja liitusid kohalike parteidega. Ungari toetas aga otseselt Tšehhoslovakkia ungarlaste rahutusi ja vastupanu keskvõimule. Sellest hoolimata on siiski enamik ajaloolasi nõus, et Tšehhoslovakkia ei diskrimineerinud oma vähemusi. Vähemused said õppida omas keeles ja nende õigused olid määraletud põhiseaduses.[2]

Lisaks vähemustele toimus hõõrdumisi ka ühelt poolt tšehhide ja teiselt poolt slovakkide ja ruteenlaste vahel. Nii slovakid kui ka russiinid olid liitunud riigiga tingimusel, et nad saavad vabariigis autonoomia, mis jäi tulemata. Samuti olid Ungari all olnud alad, eriti Ruteenia, märgatavalt vähem arenenud kui Tšehhi, mistõttu liikusid nii Slovakkiasse kui ka Ruteeniasse tšehhi õpetajad, arstid ja muud oskustöölised. Samal ajal tõusis Slovakkias keskkoolide arv nullist 65 peale, kus 48 sai õppida slovaki keeles ja kirjaoskamatus langes 35 protsendilt (1910) 8 protsendile (1930).[2]

Tšehhoslovakkia välispoliitika oli suuresti Beneši nägu, kes oli riigi välisminister peaaegu riigi loomisest kuni presidendiks saamiseni. Beneš toetus esialgu välispoliitikas Rahvasteliidus koostöö arendamisele. Austriast ja eriti Ungarist tuleneva ohu tõttu soosisd Beneš ka väikeriikide koostööd, mistõttu moodustati Väike Antant (Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja Rumeenia liit). Sõpruslepped sõlmiti ka Prantsusmaaga, Itaaliaga ja Poolaga, Prantsusmaaga ka ametlik sõjaline liit. Tšehhoslovakkia taotles ka mitmel korral Nõukogude Liidu lähendamist lääneliitlastega ja peaaegu saavutas Prantsuse-Nõukogude leppe 1934. aastal, kuid Louis Barthou mõrva järel koostöö nõrgenes ja 1935. aastal sõlmitud leppe järgi pidi Nõukogude Liit Tšehhoslovakkiat abistama vaid siis, kui Prantsusmaa seda teeb.[2]

Tšehhoslovakkia piirkonnad 1928–1938

Majanduslik ja sotsiaalne areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Tšehhoslovakkia päris Austria-Ungarilt suure tööstuse ja ressursirikka maa. Riigi koosseisu jäi 70–90 protsenti impeeriumi suhkru-, õlle-, klaasi-, tekstiili-, keraamika-, naha-, keemia- ja paberitööstusest, samuti lõviosa söekaevandustest ja ehitustööstusest. Samuti olid nii Tšehhi kui ka Slovakkia põllumaad viljakad. Tšehhoslovakkia peamine väljakutse oli leida kogu väljaarendatud tööstusele uued ostjad ja muuta väikepõllutootjad kasumlikuks. 1921. aasta seisuga oli 34% elanikkonnast tegev tööstuses ja 40% põllumajanduses. Põlluharimisega tegeles märgatavalt kõrgem protsent elanikkonnast Slovakkias ja Ruteenias.[2]

1919. aastal korraldati maareform, millega jagati laiali suurmaaomanike valdused. Maad said eelisseisus Tšehhoslovakkia leegionites võidelnud sõdurid, kodumaale naasvad diasporaa liikmed ja sõjas haavata saanud. Kõige rohkem võis suurmaaomanik omada 500 hektarit, uutele maaomanikele anti välja kuni 80 hetkarit eraomandina. Kuna suurmaaomanikud enamasti olid sakslased või ungarlased, väitsid vähemused sageli reformi olevat diskrimineeriv.[2]

Pärast maailmasõda pidi Tšehhoslovakkia tegelema suure inflatsiooniga, mis oli põhjustatud Austria krooni väärtuse kiirest kukkumisest. 1922. aastaks oli uus Tšehhoslovakkia kroon stabiliseerunud. Rašíni juhtimisel rakendas majandusministeerium deflatsioonipoliitikat, mis põhjustas kõrgema töötuse ja oli rahva seas ebapopulaarne, kuid päästis riigi hüperinflatsioonist, mis tabas Tšehhoslovakkia läänenaabreid.[2]

1918. aasta detsembris võeti vastu kaheksatunnise tööpäeva seadus, 1920 keelati 14. eluaastast nooremate töölkäimine. Õnnetuste ja haigestumise puhul õigusi garanteeriv seadus võeti vastu 1924. aastal. 1926. aastal võeti vastu pensioniseadus, millega said töötanud pärast 65. eluaastat poole oma palgast riigi käest. Naised võisid võrdselt meestega omandada haridust, kandideerida parlamenti, 1930. aastast hakata kohtunikuks. Naistel oli lapse saamisel ette nähtud 12-nädalane emapuhkus.[2]

Kunsti- ja kultuurivaldkonnas toimus vilgas elu. Prahas toodeti Barrandovi stuudios Berliini kolleegidega võrreldavaid filme. Kirjanduses tekkisid maailmatasemel kirjanikud nagu Kafka, Karel ja Josef Čapek ning Jaroslav Hašek. Kujutavas kunstis tegutsesid kunstnikud nagu Alfons Mucha, muusikas Leoš Janáček ja Bohuslav Martinů.[2]

Tšehhoslovakkia okupeerimine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Müncheni kokkulepe
 Pikemalt artiklis Teine Tšehhoslovakkia Vabariik

1933. aastal Saksamaal võimule saanud Hitler pidas Tšehhoslovakkiat tehislikuks riigiks, mille siht oli saksa rahvast eraldatuna hoida. Juba 1934. aastal asusid natsid toetama Konrad Henleini ja tema juhitud Sudeedi-Saksa Parteid, mis võitis 1935. aastal 60% sakslaste häältest. Pärast anšlussi 1938. aasta märtsis muutus Saksamaa võimalikuks nõuda ka sudeedisakslaste ja tšehhide segaasustusega Sudeedimaad. Henleinile anti aprillis käsk esitada Tšehhoslovakkiale täitmatuid soove, mille peale nõudis Henlein kuuepunktise nõudmise, millest valitsuse jaoks üks üllatavamaid oli soov vabalt Sudeedimaal levitada natsionaalsotsialismi.[2]

Prantsuse ja Suurbritannia võimud ei olnud uuest sõjast huvitatud ja nõudsid, et Tšehhoslovakkia võtaks Henleini nõudmised vastu, kuid president Beneš ja peaminister Milan Hodža keeldusid. 20. mail levisid Prahas kuulujutud, et Saksa väeosad on piirile koondunud, mille peale mobiliseeris Tšehhoslovakkia mõne tunniga omad väed. Olukorra rahustamiseks saatsid britid augustis Tšehhoslovakkiasse Walter Runcimani, kelle ülesandeks oli selgitada välja sakslaste olukord riigis. Runciman tuli Tšehhoslovakkiasse oma saksameelse naisega ja käis läbi peamiselt vaid saksameelsete sakslastega, ignoreerides nii tšehhe kui ka saksa demokraate.[2]

2. septembril võtsid tšehhoslovakid sudeedisakslaste kuuepunktide nõudmise vastu, kuid siis loobusid sudeedisakslased läbirääkimistest. 12. septembril ähvardas Hitler Nürnbergi massikogunemisel Tšehhoslovakkiat. Sõja vältimiseks kohtus septembri keskel Briti peaminister Neville Chamberlain (Tšehhoslovakkiat kohtumisest teavitamata) Hitleriga, kellega lepiti kokku, et Tšehhoslovakkia peab loovutama alad, kus vähemalt 50% rahvastikust on sakslased. Tšehhoslovakkia keeldus, millele järgnes lääneriikide ultimaatum, et sel juhul oleks sõja korral riik Saksamaa vastu üksinda. Ultimaatumi tõttu oli Tšehhoslovakkia valmis oma aladest loobuma, kuid 22. septembril nõudis Hitler ka ungarlaste ja poolakatega asustatud alade tagasiandmist Ungarile ja Poolale, mida Beneš ei olnud valmis tegema.[2] 26. septembril kuulutati välja mobilisatsioon 400 000 mehele ja Sudeedimaal kehtestati sõjaseisukord.[viide?]

Itaalia vahendusel toimus 29.–30. septembril 1938 Müncheni konverents. Läbirääkijateks olid Hitler, Daladier, Bonnet, Chamberlain ja Halifax; Mussolini mängis vahendaja rolli, Tšehhoslovakkiast ei kutsutud kedagi. Münchenis kokkulepitu läks varasemast kaugemale ja sakslased said ka sisuliselt puhttšehhi asustusega alasid. 1. oktoobril 1938 hõivas Poola terve vaidlusaluse Cieszyni Sileesia.[2]

Konverentsile järgnenud esimesel Viini arbitraažil (2. novembril 1938) andis Tšehhoslovakkia osa Lõuna-Slovakkiast ja -Ruteeniast (pindala 11 927 km², rahvaarv 869 299, kellest 86,5% olid 1941. aasta loenduse järgi ungarlased) üle Ungarile. 5.–10. novembrini okupeerisid Ungari sõjajõud rahulikult uued territooriumid.

Müncheni kokkuleppe tulemusel moodustati Teine Tšehhoslovakkia Vabariik, mis kaotas 1/3 territooriumist ja 1/2 tootmisvõimsusest ning peaaegu kogu enda piirikindlustuste süsteemi. Beneš tagasi astus ja asendati Emil Háchaga. Taga-Karpaatial oli Müncheni kokkulepete järel 1938–1939 autonoomia.

14. märtsil 1939 kuulutas Slovakkia end iseseisvaks Slovaki Vabariigiks. Saksa vägede invasioon kavandati 15. märtsiks 1939, päev enne seda oli kuulunud Slovakkia end iseseisvaks, sama üritas ka Taga-Karpaatia. Adolf Hitler teavitas Tšehhoslovakkia presidenti Emil Háchat alanud invasioonist omavahelisel kohtumisel Berliinis, kus Hácha sunniti alla kirjutama oma riigi kapitulatsioonile. Tšehhimaast sai Saksa protektoraat, Böömimaa ja Määrimaa Riigiprotektoraat. 15. märtsil kuulutas Karpaatide Ukraina end iseseisvaks riigiks. Ungari lükkas Karpaatide Ukraina iseseisvuse tagasi ning 14.–18. märtsini okupeerisid Ungari sõjajõud Karpaatide Ukraina ja tagandasid Avgustin Vološini valitsuse.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aastal moodustati Tšehhoslovakkias Böömi- ja Määrimaa Protektoraat Saksamaa kontrolli all ning Saksamaa vasallriigina Slovakkia riik. Saksamaa annekteeris Sudeedimaa, Poola Zaolzie piirkonna ning Ungari osa Slovakkiast ja suure osa Taga-Karpaatiast.

23. märtsil 1939, ründas Ungari äsjaloodud Slovakkia riiki, vallutades 12 päeva kestnud sõja järel Slovakkia lõunaosa, sh seal asunud suure Košice (saksapäraselt Kassa) linna.

Tšehhoslovakkia, mille sõjatööstuses oli rakendatud 130 000 inimest ja mis andis 1938. aastal 25% maailma relvaekspordist, kukkus kokku nagu kaardimajake.[6]

Tšehhi ja Slovakkia Teises maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia Teises maailmasõjas

Tšehhoslovakkia 5 miljonit töölist rakendati Saksa sõjamajandusse ning Tšehhoslovakkia relvatööstuse Škoda tehased ja muud ettevõtted rakendati Saksa sõjamajanduse vajadusi täitma.

Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus tegutses aga Londonis, ja seda juhtis riigi viimane juht Edvard Beneš, eksiilvalitsust tunnustasid Suurbritannia, USA ja teised liitlased, pärast Saksamaa sissetungi NSV Liitu, ka NSV Liit. 8 miljonist tšehhist sõdisid oma riigi taastamise nimel 36 000 meest (vt Ludvík Svoboda), slovakid enam-vähem üksmeelselt Saksa poolel. Pärast sõda mõrvati Tšehhi põrgus üle 200 000[küsitav] Saksamaa ja selle liitlaste sõduri, Sudeedimaalt küüditati üle 3 miljoni sakslase.[6]

Tšehhoslovakkia vabariik, 1945–1948

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda, aastast 1945 taastati Tšehhoslovakkia vabariik. 29. juunil kirjutati alla Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia Vabariigi vahel leping Taga-Karpaatide Ukraina kohta. Lepingu kohaselt Taga-Karpaatide Ukraina, mis 1919. aastast alates kuulus autonoomsena Tšehhoslovakkia Vabariigile, ühendati taas Ukrainaga ja liideti Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga. Teise maailmasõja järgse maade ümberjagamiste ajal 1945 aga jaotati Cieszyn'i ala uuesti tšehhide kasuks, praegune Poola-Tšehhi piir läheb vahetult Cieszyni/Těšíni linna juurest, kusjuures piirilinnaks saanud linn ise jäeti Poola poolele.

1948. aastal haarasid võimu riigis NSV Liidu toel kommunistid.

Tšehhoslovakkia RV, 1948–1960

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik

1946. aasta parlamendivalimistel sai Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei (KSČ) 38% häältest. Täielikult sai kommunistlik partei võimu enda kätte 25. veebruaril 1948, kui toimus kommunistlik riigipööre Tšehhis ja Slovakkias. 1948. aastal moodustati Tšehhist ja Slovakkiast ühine Tšehhoslovakkia Rahvavabariik, Tšehhoslovakkia oli ÜRO asutajaliige.

Tšehhoslovakkia FSV, 1960–1990

[muuda | muuda lähteteksti]
Tšehhoslovakkia FSV, 1969–1990

1960. aastal reorganiseeriti see uue põhiseaduse vastuvõtmisega Tšehhoslovakkia Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juhid:

Tšehhoslovakkia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vapp

Praha kevad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Praha kevad

1960. aastate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht Alexander Dubček liberaliseerimisprotsessi nn inimnäolise sotsialismi suunas, muuhulgas lõpetades tsensuuri, samas rõhutades, et ei ole soovi lahkuda Varssavi Lepingu Organisatsioonist.

Alexander Dubček

Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonín Novotný. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubčekiga välja ulatuslike reformide kava. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust. Nõndanimetatud Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude Liidu juhtkonnale eriti ohtlik. Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal).

NSV Liidu ja teiste sotsialismileeri riikide juhid kartsid Tšehhoslovakkia sündmuste ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungisid NSV Liidu väed koos sotsialistlike Poola, Ungari, Bulgaaria ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega 21. augustil 1968 Tšehhoslovakkiasse ja võtsid võimu enda kätte.

Tšehhoslovakkia lagunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia lagunemine

1989. aastal toimus Tšehhoslovakkias Sametrevolutsioon, mille tulemusena taastati demokraatlik riigivalitsemine, presidendiks sai Václav Havel. Sõna "sotsialistlik" asendati riigi nimes 29. märtsil 1990 sõnaga "föderaalne".

Tšehho-Slovakkia FV, 1990–1992

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tšehho-Slovakkia Föderatiivne Vabariik

Kasvavate rahvuspingete tõttu saatis parlament Tšehhoslovakkia 1992. aastal rahumeelselt laiali.

Tšehhia ja Slovakkia FV, 1992–1993

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tšehhia ja Slovakkia Föderatiivne Vabariik

Tšehhia ja Slovakkia Föderatiivne Vabariik jagunes 1. jaanuaril 1993 iseseisvateks Tšehhi Vabariigiks ja Slovaki Vabariigiks.

2004. aastal võeti nii Tšehhi Vabariik kui ka Slovaki Vabariik vastu Euroopa Liitu.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Votruba, Martin. "Czechoslovakia or Czecho-Slovakia". University of Pittsburgh (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 15. oktoober 2013. Vaadatud 9. aprillil 2010.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 Dowling, Maria (3. mai 2002). Brief Histories: Czechoslovakia (inglise) (esimene trükk). Bloomsbury Academic. ISBN 978-0340763698.
  3. ↑ PRECLÍK, Vratislav. Masaryk a legie (Masaryk and legions), váz. kniha book, 219 pages, first issue vydalo nakladatelství Paris Karviná, Žižkova 2379 (734 01 Karviná-Mizerov, Czech Republic) ve spolupráci s Masarykovým demokratickým hnutím (in association with the Masaryk Democratic Movement, Prague), 2019, ISBN 978-80-87173-47-3, pp. 8 - 52, 57 - 120, 124 - 128, 140 - 148, 184 - 190
  4. ↑ Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal, Tallinn 2012, lk 78.
  5. ↑ BUTTIN, FÉLIX (2006). "The Polish-Czechoslovak Conflict over Teschen Silesia (1918–1920): a case study" (PDF). Perspectives. 25: 63-78.
  6. ↑ 6,0 6,1 Hanes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012, lk 79.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tšehhoslovakkia&oldid=6740956"