Oksitaania

Oksitaania (oksitaani Occitània), mõnikord ka lo País d'Òc, on ajalooline piirkond Lõuna-Euroopas, kus räägiti ajalooliselt peamise keelena oksitaani keelt ja kus seda keelt mõnikord veel praegugi kasutatakse, enamasti teise keelena. Kultuuripiirkond kattub suuresti Lõuna-Prantsusmaaga, hõlmates samuti Monaco ning väiksemaid osi Itaaliast (Oksitaani orud, Guardia Piemontese) ja Hispaaniast (Val d'Aran). Oksitaaniat on tunnistatud keelelise ja kultuurilise mõistena alates keskajast, kuid õigusliku või poliitilise üksusena selle nime all territoorium olnud ei ole. Rooma ajal oli ala ühendatud kui Seitse provintsi (ladina Septem Provinciæ) ja varakeskajal Aquitanica või Läänegootide Toulouse'i kuningriik, seda enne prantslaste vallutuste algust 1200. aastate alguses.

21. saj alguses on teadmisi oksitaani keelest umbes poolel miljonil elanikul 16 miljonist. Piirkonnas räägitakse peamiselt prantsuse, itaalia, katalaani ja hispaania keelt. Aastast 2006 on oksitaani keel kolmas ametlik keel Hispaania Kuningriigile kuuluvas Kataloonias. Sellesse piirkonda kuulub Val d'Aran, kus oksitaani keel saavutas ametliku staatuse 1990. aastal.

Rooma võimu lõpuaastatel (pärast aastat 355) oli enamus Oksitaaniast tuntud kui Aquitania. Ala hõlmas osa Seitsmest provintsist koos laiema Provence'iga. Põhjaprovintse, mis nüüd on osa Prantsusmaast, kutsuti nimega Gallia. Gallia Aquitania (või Aquitanica) on seega ka nimi, mida kasutati keskajani Oksitaania (s.o Limousin, Auvergne, Languedoc ja Gascogne) jaoks, sealhulgas kandis seda nime 6. sajandi algusest ka Provence. Seega ei tuleks ajaloolist Akvitaania hertsogkonda segamini ajada tänapäevase Prantsusmaa piirkonnaga Akvitaania: see on peamine põhjus, miks nimi Oksitaania taaselustati 19. sajandi keskpaigas. Nimed „Oksitaania” ja „oksitaani keel” (Occitana lingua) ilmusid ladina tekstidesse juba 13. sajandil; on olemas tekst, milles viidatakse alale kaudselt kui „oksitaani keele maale” (Patria Linguae Occitanae). See tuleneb nimetusest Lenga d'òc, mida kasutas Itaalias (Lingua d'òc) 13. sajandi lõpul Dante. Nime Oksitaania kasutuse mõnevõrra ebatavaline lõpetamine on kõige tõenäolisemalt prantsuse ametnike portmanteau, mille alla ühendati òc ja Aquitània. Nõnda segati keel ja maa kokku vaid üheks mõisteks. Oksitaani keel ja Lenga d'òc viitavad mõlemad sajanditevanusele romaani murrete variandile, mis kasutavad sõna „jah” jaoks òc. Sõna esineb ka kuningas Richard Lõvisüdame hüüdnimes Oc-e-Non (oksitaani keeles Jah ja Ei). See ei ole üllatav, sest Lõvisüdame ema oli Akvitaania Eleanor. Oma isaga ei saanud Lõvisüda läbi, kuid emaga olid suhted väga soojad.

Geograafia

Oksitaania koosneb järgmistest piirkondadest:

Lõuna-Prantsusmaa: Provence, Drôme-Vivarais, Auvergne, Limousin, Guyenne, Gascogne, Lõuna-Dauphiné ja Languedoc. Prantsuse keel domineerib nendes piirkondades, kus oksitaani keelt ei ole ametlikuks keeleks tunnistatud.
Oksitaani orud Itaalia Alpides, kus oksitaani keel saavutas õigusliku staatuse aastal 1999. Oksitaani orgude alla kuuluvad 14 Piemonte maakonna orgu Cuneo ja Torino provintsides, samuti hajutatud mägikogukonnad Liguuria maakonnas (Imperia provints) ning (Guardia Piemontese) Calabria maakonnas (Cosenza provints).
Val d'Aran Püreneedes, Kataloonias (Hispaania), kus oksitaani keel on olnud ametlik keel aastast 1990 (staatus anti koos Val d'Arani osalise autonoomiaga ning kinnitati seejärel Kataloonia statuudis).
Monaco vürstiriik (kus oksitaani keelt räägitakse traditsiooniliselt monegaski keele kõrval).

Oksitaani keel või langue d'oc (lenga d'òc) on ladina keelel põhinev romaani keel, sarnaselt hispaania, itaalia või prantsuse keelega. On kuus põhilist piirkondlikku varianti: provensaali (sealhulgas Nice'i ümbruses räägitav nissarti), vivaroalpi, overni, limusini, gaskooni (sealhulgas Béarnis kõneldav bearni) ja langedoki. Standardne oksitaani keel on süntees, mis arvestab pehmeid piirkondlikke kohandusi. Vaata ka: põhjaoksitaani ja lõunaoksitaani.

Katalaani keel on oksitaani keelega väga sarnane keel ning Oksitaania ja Kataloonia vahel on tugevad ajaloolised ja kultuurilised sidemed. Tänase Kataloonia üks rahvuskangelane on Ermessenda de Carcassona (Carcassonne'i Ermessenda)^[1].

Ajalugu

Oksitaani keeles kirjutatud tekste ilmus 10. sajandil: keelt kasutati seadus-, kirjandus-, teadus- ja usulistes tekstides. Oksitaani keele dialektid on aga sajandeid vanemad ja ilmusid juba vähemalt 8. sajandil. Vanu näiteid oksitaani keele kohta leiab kohanimedes või oksitaniseeritud sõnades ladinakeelsetes käsikirjades.

"Räägi prantsuse keelt, ole puhas" – kirjutis Lõuna-Prantsusmaa kooli seinal

Oksitaania oli varakeskajal sageli poliitiliselt ühendatud, Läänegootide kuningriigi ning mitme Merovingide ja Karolingide suverääni alluvuses. Üheksa aastat enne oma surma (805) tõotas Karl Suur Thionville'is, et tema impeerium jagatakse kolmeks autonoomseks territooriumiks vastavalt rahvusele ja emakeelele: koos prantsuse-saksa ja itaalia territooriumidega oli tegemist enam-vähem tänapäeva Oksitaaniaga koos Provence'i ja Akvitaaniaga. Kuid asjad ei läinud vastavalt plaanile ja Karolingide impeeriumi jagamisega (9. sajandil) jagati Oksitaania erinevateks krahvkondadeks, hertsogkondadeks ja kuningriikideks, piiskopkondadeks ja abtkondadeks, omavalitsusteks linnamüüride taga. Sellest ajast alates ei olnud maa enam kunagi poliitiliselt taasühendatud, kuigi Oksitaaniat ühendas ühine kultuur, mida kasutati kergesti poliitiliste, pidevalt muutuvate piiride ületamiseks. Oksitaanias tekitas segadusi truudusvannete sasipundar erinevatele suveräänidele: 9.–13. sajandini rivaalitsesid Akvitaania hertsogid, Foix krahvid, Toulouse'i krahvid ja Aragóni kuningad oma püüetes kontrollida erinevaid Oksitaania osi.

Oksitaani kirjandus oli sel ajal kuulsusrikas ja õitsev: 12.–13. sajandil leiutasid trubaduurid õukondliku armastuse (fin'amor) ja Lenga d'Òc levis Euroopa haritud ringkondades. Mõisted Lenga d'Òc ja Oksitaania võeti kasutusele 13. sajandi lõpul.

Kuid 13.–17. sajandini vallutasid Prantsuse kuningad järk-järgult Oksitaania, mõnikord sõjaga ja elanikke tappes, mõnikord annekteerides, kasutades selleks poliitilisi intriige. 15. sajandi lõpust alates hakkasid aadel ja kodanlus õppima prantsuse keelt, samas lihtrahvas jäi oksitaani keele juurde (see protsess algas 13. sajandil kahes põhjapoolsemas piirkonnas, Põhja-Limousin ja Bourbonnais). Aastal 1539 andis François I välja Ordonnance de Villers-Cotterêts, mis kehtestas prantsuse keele kasutamise halduses. Kuid vaatamata sellistele meetmetele tugev rahvusliku identiteedi tunne Prantsuse okupantide vastu jäi ja Jean Racine kirjutas aastal 1662 reisil Uzèsi: "Mida nad kutsuvad siin Prantsusmaaks, on maa Loire'i jõe taga, mis neile on välismaa."

Aastal 1789 püüdsid revolutsioonilised komiteed taasasutada "Midi" piirkondade autonoomiat: nad kasutasid oksitaani keelt, kuid jakobiinide võim neutraliseeris nad.

19. sajandil valitses tugev oksitaani kirjanduse taassünd ja kirjanik Frédéric Mistral sai aastal 1904 Nobeli kirjandusauhinna.

Kuid 1881. aastast alates karistati vastavalt minister Jules Ferry soovitustele lapsi, kes rääkisid koolis oksitaani keelt. See viis keele hukkamõistmisele, mida tunti kui la vergonha (häbistamine): tervelt 14 miljonit piirkonna asukat rääkis aastal 1914 oksitaani keelt, kuid prantsuse keel tungis 20. sajandil peale. Olukord muutus halvemaks, kui meedia välistas langue d'oc kasutamise. Sellest langusest hoolimata on oksitaani keel ikka veel elus ja kogub uut hoogu.

Välised asualad

Kuigi tänapäeva mõistes mitte tegelikult koloonia, oli Tripoli krahvkonnas enklaav. Raymond IV asutas selle aastal 1102 ristisõdade ajal Jeruusalemmast põhjas. Krahvkonna rahvastiku enamik oli pärit Oksitaaniast ja Itaaliast ning seega räägiti seal oksitaani keelt. Akvitaania Eleanor külastas Antiookia vürstiriiki, kus vürst oli tema lihane lell ning elanikud suures osas Eleanori isa vasallid. Kõikjal kõlas kodune oksitaani keel.

Tänapäev

Tänapäeval on Oksitaanias 14–16 miljonit asukat. Vastavalt 1999. aasta rahvaloendusele on 610 000 emakeeles kõnelejat ja veel miljon inimest, kellel on keelega mõningane kokkupuude. Emakeelena oksitaani keele kõnelejaid leidub peamiselt vanemate inimeste hulgas. Institut d'études occitanes (IEO) on kaasajastanud oksitaani keelt aastast 1945 ja Conselh de la Lenga Occitana (CLO) aastast 1996. Tänapäeval kasutatakse oksitaani keelt kõige kaasaegsemates muusika- ja kirjandusstiilides nagu rock'n'roll, folkrokk (Lou Dalfin), räpp (Fabulous Trobadors), reggae (Massilia Sound System) ja heavy metal, detektiivilood või ulmelood. Keel on esindatud internetis. Ühendkoolid (Calandretas) õpetavad lapsi oksitaani keeles.

Oksitaani poliitiline liikumine omavalitsuse eest on eksisteerinud 20. sajandi algusest peale ja eriti sõjajärgsetest aastatest peale (Partit Occitan, Partit de la Nacion Occitana, Anaram Au Patac, Iniciativa Per Occitània, Paratge jne). Liikumine on väheoluline poliitilises sfääris. Siiski võimaldasid 2010. aasta piirkondlikud valimised Partit Occitanil siseneda Akvitaania, Auvergne'i, Midi-Pyrénées ja Provence-Alpes-Côte d'Azuri piirkondlikesse nõukogudesse.

Suured meeleavaldused Carcassonne'is (2005 ja 2009) ning Béziersis (2007) ja nädalapikkune Estivada festival Rodezes (2006–2010) viitasid sellele, et on olemas oksitaani keele ja kultuuri taassünd. Siiski ei ole oksitaani keel Prantsusmaal veel ametliku keelena tunnustatud, kui prantsuse keele staatus on aastast 1992 põhiseaduslikult kaitstud. Oksitaani aktivistid tahavad, et Prantsuse valitsus tunnistaks oksitaani keele teiseks ametlikuks keeleks seitsmes piirkonnas Prantsusmaa lõunaosas.

Kultuur

Pikemalt artiklis Oksitaani köök

Romantistlik helilooja Déodat de Séverac sündis piirkonnas ja tuli pärast õpinguid Pariisis tagasi muusikat looma. Ta soovis lisada oma töödesse piirkonna põliselanike muusikat.