Niki de Saint Phalle
| Niki | |
|---|---|
_by_Erling_Mandelmann.jpg) | |
| Sünninimi | Catherine Marie-Agnés Fal de Sain Phalle |
| Sündinud |
29. oktoober 1930 Pariis, Prantsusmaa |
| Surnud |
21. mai 2002 (71-aastaselt) La Jolla, California, Ameerika Ühendriigid |
| Haridus | autodidakt |
| Tegevusala | kunstnik |
| Kunstivool | art noveau, realism |
.JPG)
Niki de Saint Phalle (kodanikunimega Catherine Marie-Agnés Fal de Sain Phalle; 29. oktoober 1930 Pariis, Prantsusmaa – 21. mai 2002 La Jolla, California osariik, Ameerika Ühendriigid) oli prantsuse päritolu Ameerika skulptor, kunstnik ja filmilooja.
Ta sündis prantslasest isa ja ameeriklasest ema jõuka viielapselise pere teise lapsena. Pere kaotas börsikrahhi tagajärjel varanduse ja kolis New Yorki. Lapsepõlves kannatas Niki agressiivsuse ja vägivalla all, seetõttu oli ta koolieas mässumeelne ja vahetas sageli kooli. Tööelu alustas ta 18-aastaselt modellina, sealhulgas oli ajakirjade Vogue ja Life kaanetüdruk. Sel perioodil abiellus ta lapsepõlvetuttava Harry Mathewsiga.[1]
1930–1959
[muuda | muuda lähteteksti]1950. aastal alustas Niki kunstnikuteed õli- ja guaššmaalidega.
1952. aastal kolis ta koos tütre ja abikaasaga Pariisi, kus mees õppis muusikat. 1953. aastal tekkis esimene tagasilöök: Niki ravis haiglas närvivapustust, sai siiski kriisist üle ja otsustas kunstiharrastust jätkata, väljendades end maalides talle omase stiiliga.
Pere elas vahepeal Mallorcal, kus sündis ka poeg. Hispaanias olles avastas Niki enda jaoks Antoni Gaudí kunsti ja Barcelona Güelli pargi järgi sündis idee rajada oma skulptuuripark.
Tagasi Pariisis, tutvus Niki Jean Tinguelyga, kelle teostest sai mõjutusi, samuti Paul Kleed, Henri Matisse'i, Pablo Picassot ja Henri Rousseaud. Pariisi moodsa kunsti muuseumi külastades vaimustus ta Jasper Johnsi, Willem de Kooningi, Jackson Pollocki ja Robert Rauschenbergi loomingust.[1]
1960–1974
[muuda | muuda lähteteksti]1960. aastal lahutasid Niki ja Harri abielu, lapsed jäid isaga ning Niki asutas oma stuudio, kus jätkas kunstieksperimente. Moodsa kunsti muuseumis olid tema teosed grupinäitusel koos Jean Tinguely omadega. Hiljem said neist kunstnikest elukaaslased.
1960. aasta alguses oli Niki loomingus "tulistamismaalide" (Tirs) periood, mil ta kujutas oma teostel tulistatud värvipurke. Selles oli ka performance'i elemente. Nikist sai kunstiühenduse Noveau Realism liige. Rühmitusse kuulusid Arman, Christo, Yves Klein, Jean Tinguely, Jacques de la Villeglé ja paljud teised, Niki oli ainus naine.
Niki esimene isikunäitus toimus 1961. aastal Pariisis. Ta tutvus sel ajal ka mitme Ameerika kunstnikuga, näiteks Robert Rauschenbergi, Jasper Johnsi, Larry Riversi ja tema naise Clarice'iga.
Marcel Duchamp tutvustas Nikit ja Tinguleyd Salvador Dalíle. Koos loodi Hispaanias elusuuruses härjavõitluse maal. See koosnes plastist ja paberist härjakujudest ning süüdati traditsioonilise härjavõitluse festivali lõpuks.
1962. aastal külastasid Niki ja Tinguely New Yorki, kus mitu Niki teost võeti New Yorgi moodsa kunsti muuseumi. Kunstnikepaar rändas USA California ja Nevada osariigis ning Mehhikos, osales näitustel ja esitas häppeninge.
1963. aastal kolisid Niki ja Tinguely Pariisi lähedale maale ja Niki hakkas süvenenult tegelema reljeefsete figuuridega, mis kujutasid naisi, koletisi, draakoneid ja linde oma värvikirevuses ja erilises vormis. Olles saanud inspiratsiooni Larry Riversi naise Clarice'i lapseootusest, hakkas Niki looma nana'sid (prantsuse keeles 'daam, tütarlaps') – arhetüüpseid naisefiguure, mis oli edasi arendatud teosest "Every wo(man)".
1966. aastal lõi Niki de de Saint Phalle Rootsi moodsa kunsti muuseumile nana'de kogu "Hon" ('tema naine' rootsi keeles). Teos äratas suurt tähelepanu ja äratas taas idee luua oma skulptuuripark.
1967. aastal osales Niki Montrealis maailmanäituse (Expo) Prantsusmaa paviljoni kujundamisel. Teos "Le Paradis Fantastique" loodi just selle näituse tarbeks. Töö plasti ja muude tehismaterjalidega mõjus aga kunstniku tervisele laastavalt.
Järgnenud aastatel reisis Niki Indiasse ja Egiptusse ning sai inspiratsiooni skulptuuride loomiseks. Ta vaimustus arhitektuurist ja andis oma panuse elukeskkonna kujundamisse.
13. juulil 1971 Niki ja Jean Tinguely abiellusid.
1972. aastal sai Niki Iisraelist tellimuse luua Jeruusalemma Rabinovitchi parki skulptuur "Golem". Niki skulptuure "Sophie, Charlotte ja Caroline" võib näha Saksamaal Hannoveris.
1975–1989
[muuda | muuda lähteteksti]Vahepeal ravis Niki end Šveitsis mägedes, kus kohtus Marella Caracciolo Agnelliga, keda tundis oma Ameerika-ajast. Mõttevahetuse käigus pakkus Marella välja oma venna valdused Itaalias Toscanas Garavicchios. Selle pargi idee teokstegemine saatis Nikit järgmised kakskümmend aastat.
Samal ajal sündis skulpturaalne teos Brüsseli kunstifestivali "Last Night I Had a Dream" raames. Naasnud Šveitsi, jätkas ta tööd Tarot Gardeni skulptuuride kavandamisega. 1980. aastal hakati esimesi skulptuure paigaldama.
1980. aastal korraldas Saksamaa Ulmi muuseum Niki graafikatöödest näituse. Tema retrospektiivnäitus toimus ka Pompidou keskuses Pariisis ja Jaapanis.
Niki loomingusse ilmusid esimesed sisustuselemendid: maotoolid, vaasid ja lambid. Niki loomingus oli ka parfüüm, millest saadud tulu eest tehti edasi Tarot Gardenit. Pariisi Pompidou keskuse kõrvale kerkis skulpturaalne purskkaev Igor Stravinskile.
1983. aastal jõudis Niki aidsiennetuse toetuseks Los Angelesse, ta lõi skulptuurid California ülikooli kampusesse San Diegos.
1984–1987 olid aastad, mil kujundati loomade, lillede ja muude skulptuuridega Tarot Gardenit. Neil aastail valmisid ka raamatuillustratsioonid teosele "Aids: You can't Catch it Holding Hands".[2]
1990–2002
[muuda | muuda lähteteksti]1991. aastal suri Šveitsis Bernis Jean Tinguely. Tema mälestuseks kujundas Niki kineetilise skulptuuri "The Meta-Tinguelys".
1994. aastal asus Niki kehvast tervisest tingituna elama USA California osariiki La Jollasse. Seal lõi ta klaasist, peeglist ja kividest skulpturaalseid teoseid.
Niki tegeles koos arhitekt Mario Bottaga skulptuurikogumiga "Noah's Ark" Jeruusalemmas. Niki töötas ka skulptuurisarjaga, mis kujutas afroameerika mustanahalisi kangelasi, näiteks muusikuid Miles Davist ja Louis Armstrongi. Samal aastal sai Niki Jaapani 12. Premium Imperial Prize'i, mida peetakse Nobeli auhinnaga võrdseks autasuks[viide?].
Niki de Saint Phalle suri 21. mail 2002 71-aastaselt USA California osariigis La Jollas.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Fondi koduleht". Vaadatud 11.5.2018.
- ↑ "Kunstniku biograafia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11.05.2018. Vaadatud 11.5.2018.