Ligatuur (kiri)
Ligatuur kirjakunstis ja tüpograafias on kahe või enama tähe ühendamine üheks märgiks, nii et mõlema algupärast kuju on muudetud.
Ligatuurid käsikirjades
[muuda | muuda lähteteksti]Käsikirjade puhul tingis ligatuuride kasutamise soov kallist pärgamenti kokku hoida (tähed kirjutati kokku, nagu æ või œ, või kirjutati üksteise kohale, näiteks märgiti järgnev n või m sageli märgina vokaali kohale, samal viisil kujunes kahekordsest n-ist ñ. Ligatuuride kasutus oli erinevates ajaloolistes kirjastiilides erinev, näiteks kasutab karolingide minuskel vähem ligatuure kui untsiaalkiri või hilisemad gooti kirjad. Bütsantsi ja vene kalligraafias on aga kirjastiile, milles ligatuuride kasutamine on omaette eesmärk ja kujundus ornamenditaoline (näiteks slaavi sidekiri). Ka iiri-anglosaksi käsikirjades on incipit-leheküljel sageli kasutatud tervet lehte täitva ornamentaalse initsiaalina mitmest tähest moodustatud ligatuuri.
Ligatuurid tüpograafias
[muuda | muuda lähteteksti]Tüpograafiasse jõudsid ligatuurid käsikirja eeskujul. Tinalao algusaegadel olid nad vajalikud rööpjoondusega toimetulekuks. Johannes Gutenberg lõi lausa 290 tähelühendit erijuhtude tarvis. Hilisemad tüpograafid leidsid, et palju tähemärke või tähemärkide paare olid ebapraktilised, ning tänapäevaks on valdavalt kasutusel ligatuurid nagu ff, fi, fl, ffi, ffl. Nende puhul on tegemist ühendatud tähtedega, mis annab võimaluse ruumi kokku hoida. Tänapäeval kasutatakse ligatuure (kui nad on kirjatüübis defineeritud) kujunduse esiletõstmiseks. Mõnikord kasutatakse ligatuure ka selliste tähepaaride puhul nagu AA ,HE, LAOC, OO, TR, TT või fj, gi, ky. Ligatuure kasutatakse väga palju ka logode disainis. Kui trükisega on tarvis tekitada muljet konservatiivsest, traditsioonidel põhinevast ja samas ka elegantsest disainist, siis võiks kaaluda ligatuuride kasutamist. Siiski on nad tänapäeva digitaalse küljenduse puhul pigem ebapraktilised ja võivad mõjuda liigse peenutsemisena.[1]
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Lindisfarne'i evangeeliumid. Ligatuuri moodustavad tähed LIB (Liber generationis...) -
Minuskeltähtede s ja i ligatuur Garamond kirjatüübis (s tipukaar moodustab i täpi). Trükitüüp ja selle jäljend -
1564. aastal trükitud "Apostli" frontispiss ja esileht, pealkiri on sidekirjas -
1500. aastal ilmunud raamatu tiitelleht -
Martin Lutheri "Von den Jueden..." tiitelleht -
Sõnas Koeln (Köln) on e paigutatud o sisse -
Ligatuurid ss ja tz Berliini tänavasiltidel
.jpg)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ M. Levin. Tüpograafia alused. Tallinn, 2011