Harilik sibul

See artikkel räägib taimeliigist; köögivilja kohta vaata artiklit Sibul; taimeorgani kohta vaata artiklit Sibul (organ)

---

Harilik sibul
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts	Asparilaadsed Asparagales
Sugukond	Amarüllilised Amaryllidaceae
Alamsugukond	Allioideae
Perekond	Lauk Allium
Liik	Harilik sibul
Binaarne nimetus
Allium cepa L., 1753
Sünonüümid
Liigi sünonüümid kromyon Dioscorides Cepa vulgaris, floribus et tunicis candidis (C.Bauh., Tourn.) Allium angolense Baker, 1878 Allium aobanum Araki Allium ascalonicum Auct., sensu auct. (misapplied name) Allium ascalonicum var. condensum Millán Allium ascalonicum var. fertile Millán Allium ascalonicum var. majus Allium ascalonicum f. rotterianum Voss ex J.Becker Allium ascalonicum var. sterile Millán Allium cepa var. aggregatum "Memoirs", lk 3–4</ref> Allium cepa var. anglicum Alef. Allium cepa var. argenteum Alef. Allium cepa var. bulbiferum Regel Allium cepa var. bifolium Alef. Allium cepa var. cepa L. Allium cepa var. crinides Alef. Allium cepa var. flandricum Alef. Allium cepa var. globosum Alef. Allium cepa var. hispanicum Alef. Allium cepa var. jamesii Alef. Allium cepa var. lisboanum Alef. Allium cepa var. luteum Alef. Allium cepa var. multiplicans L.H.Bailey Allium cepa var. portanum Alef. Allium cepa var. praecox Alef. Allium cepa var. rosum Alef. Allium cepa var. sanguineum Alef Allium cepa var. solaninum Alef. Allium cepa var. tripolitanum Alef. Allium cepa var. viviparum (Metzg.) Alef. Allium cepaeum St.-Lag. Allium cepaeiforme Allium commune Noronha Allium cumaria Buch.-Ham. ex Wall. Allium esculentum Salisb., 1796 Allium napus Pall. ex Kunth Allium nigritanum A.Chev., 1913 Allium pauciflorum Willd. ex Ledeb. Allium salota Dostál, 1984 Ascalonicum sativum P.Renault Cepa alba Renault, 1804 Cepa esculenta Gray Cepa pallens Renault, 1804 Cepa rubra Renault, 1804 Cepa vulgaris Garsault, 1764 Kepa esculenta Raf., 1837 Porrum cepa (L.) Rchb., 1830

Harilik sibul ehk söögisibul ehk sibul (Allium cepa L.) on lauguliste sugukonda laugu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Harilik sibul on levinud paljude sortidena kõikidel mandritel (vähem Antarktises).

Sibula looduslik eellastaim on teadmata, kodustamine sai alguse tõenäoliselt 4000 aastat tagasi Lähis-Idast.

Varaseimad arheoloogilised andmed sibula kasutamise kohta pärinevad 5000 aasta tagant Surnumere ümbrusest.

Sibulat on kasutatud kultus-, toidu-, tarbe-, maitse-, ravim-, ilu-, viljakus-, seltsilis-, mee-, mürk-, juur-, värvi-, komposti-, kontroll-, katse-, doonortaimena, kaubaartiklina ja botaanikaaedades eksponaadina.

Kuigi harilik sibul on püsik (geofüüt) kasvatatakse teda kultuuris kahe- ja üheaastase aia- ja põllukultuuri (sh vahekultuuri) taimena.

Botaaniline nomenklatuur ja süstemaatika

Carl von Linné süstematiseeris hariliku sibula oma 1753. aastal avaldatud taimeliikide raamatus "Species Plantarum". Linnaeuse Systema Sexuale '​s seisis Allium cepa kuue võrdse tolmukaga õitega 6. klassis Hexandria ja order Monogynia

Briti botaanik ja farmakoloog Samuel Frederick Gray eristas harilikku sibulat ja Hispaania sibulat. Viimaseid kultiveeriti Hispaaniast ja Portugalist omandatud seemnetest, kuid nende kasv aasta-aastalt kängus ja sibul muutus harilikuks kibesibulaks.

Benthami ja Hookeri süsteemis, mille koostajateks (1862–1883) George Bentham ja Joseph Dalton Hooker liigitatakse taim üheiduleheliste III seeriasse Coronarieæ liilialiste sugukonda.

Hutchinsoni klassifikatsioonis, mille koostas inglise botaanik John Hutchinson, on sibul üheiduleheliste alamsugukonna 2. divisjonis Corolliferae ja Liliales'e seltsis.

V. L. Komarovi nimelises Botaanikainstituudis (Aptekarski saar, Venemaa) töötanud armeenia botaaniku Armen Thahtadžjani poolt välja töötatud Thahtadžjani süsteemis on liigitus alljärgnev: 1. klass Liliopsida, 2. alamklass Liliidae, 3. ülemselts Liliianae, 4. selts Amaryllidales, 5. sugukond Alliaceae, 6. alamsugukond Allioideae, 7. triibus Allieae, 8. perekond Allium.

Varasemas katteseemnetaimede klassifikatsioonis (Melchior, 1964) liigitati lauk liilialiste sugukonda. Uuemas üheiduleheliste klassifikatsioonis liigitati lauk lauguliste sugukonda (Robert, 1992).

New Yorgi botaanikaaias töötanud Arthur Cronquisti välja töötatud (1968, 1981, Arthur Cronquist. 1988. The Evolution and Classification of Flowering Plants) katteseemnetaimede liigiüleste taksonite Cronquisti süsteemi liigitus on toodud kõrvalolevas tabelis.

Allium cepa Cronquisti süsteemis
Taksonoomia
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Liliopsida
Alamklass	Liliidae
Sugukond	Liliaceae

Veebipõhises taksonoomilises andmebaasis Catalogue of Life liigitatakse harilik sibul asparilaadsete seltsi amarülliliste sugukonda.

Harilik sibul on koos taimeliikidega murulauk, metslauk, karulauk jpt laukude perekonnas.

Taimesüstemaatikas tänapäeval katteseemnetaimede klassifikatsioonis konsensuseni püüdleva rahvusvahelise informaalse süstemaatilise nimestiku töögrupi A.P.G. (Angiosperm Phylogeny Group) liikmed on andnud välja APG 1998, APGII 2003 ja APG III, 2009 soovitused katteseemnetaimede süstematiseerimiseks. Värskeimas, 2009. aastal avaldatud ja peamiselt molekulaar-fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem soosib hariliku sibula liigitamist amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda.

Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi veebipõhises andmebaasis GRIN, mis haldab National Plant Germplasm Systemi andmeid, on harilik sibul amarülliliste sugukonna, lauguliste alamsugukonna, Alliae triibuse, laugu perekonna, Cepa alamperekonna Cepa ((Mill.) Stearn (1978)) sektsioonis.

GRINi
Taksonoomia
Sugukond	Amarüllilised
Alamsugukond	Laugulised
Triibus	Allieae
Perekond	Lauk Allium
Alamperekond	A. subg. Cepa
Sektsioon	Allium sect. Cepa

Nõukogude Liidu botaanik A. Vvedensky (1944) liigitas hariliku sibula Cepa-rühma (Mill.).

Sibula looduslik eellastaim on teadmata varem on eellastaimeks peetud Ošanini lauku(Allium oschaninii O.Fedtsch.) (A. cepa var sylvestre) (Wendelbo 1971, Hanelt 1985), seda ei toeta aga karüoloogilised uuringud.

Peter Hanelt (1990) and M. J. Havey (1995) on kandidaat-eellastaimeks pakkunud Vavilovi lauku.

Hariliku sibula lähimateks sugulasteks peetakse Iraani taimeliiki Allium asarense ja Lõuna-Turkmenistani ning Põhja-Iraani Vavilovi lauku (Allium vavilovii Popov & Vved.), kellega sünnivad 100% fertiilsed hübriidid.

Raamsdonki jt (2003) uuringu alusel, kus kasutati kloroplasti DNA kolme lookust, olid hariliku sibula sõsartaksoniteks A. fistulosum, A. altaicum, A. oschaninii.

Alamliigid

• Allium cepa subsp. cepa
• Allium cepa subsp. orientale

Teisendid

• Allium cepa var. australiorientale
• Allium cepa var. boreale
• Allium cepa var. borealiamericanum
• Allium cepa var. medieuropeum
• Allium cepa var. medirossicum
• Allium cepa var. schallot Seregin.

Botaanilised tunnused

Juured

Sibulal on ilma peajuureta ja niitjate külgjuurtega narmasjuurestik, millel on vähesed juurekarvad ja mille kasvu mõjutavad nii juuretipud kui ka kasvav võrse.

Juurestik on Eesti kliimavöötmes pindmine, asetsedes vaid 5–30 cm sügavusel, see muudab hariliku sibula põuatundlikuks

Toiteelemendid

 Pikemalt artiklis Sibula juure biomolekulid ja mineraalsed toiteained

Eksoderm

Sibula eksoderm on dimorfne, koosnedes pikkadest ja lühikestest rakkudest (Kroemer, 1903).

Caspary jooned

Arvatakse et juure endodermi mikrotuubulustes moodustuvad Caspary jooned koosnevad ligniinist ja suberiinist. Jooned paiknevad rakus antiklinaalses rakukestas ning nende ülesandeks on takistada kahjulike materjalide sisenemist juure vaskulaarsesse keskossa ja taimetoitainete lekkimist. Ka küpsenud eksodermi rakkudel on Caspary jooned.

Vesikultuurina kasvatades arenevad 'Calypso' sibula juure eksodermis Caspary jooned juuretipust > 50–60 mm kaugusel.

Caspary jooni tuvastati endodermi tipust 10 mm kaugusel.

On tuvastatud mitmeid valke, mis osalevad joonte formeerumisel, kuid suures osas on protsess siiski uurimata.

Juurekübar

Sibula juure tipus paikneb kaitsev juurekübar.

Juurekübaras paiknevad ka statotsüüdid, neile omistatakse gravitatsioonilise taju roll.

Sibul

Sibul on hariliku sibula pikemaealisem säilitus- ja paljunemisorgan. Kestsibula läbimõõt on olenevalt sordist kuni 15 cm.

Välimised soomused on paljudel sortidel kollakat värvi, kuid on ka lillade (nn punane sibul, näiteks 'Red Torpedo Tropea') või valgete soomustega (näiteks 'White Bermuda', 'Texas Early White', 'White Castle' (F1) jt) sorte. Seesmised soomused on lihakad, valged, rohekad, lillad või lilla- ja valgeviirulised; nad paiknevad lühenenud varrel, mida nimetatakse sibulakannaks.

Sibulakanna mahlakate soomuste põues paiknevad pungad, millest saavad alguse tütarsibulad, mis moodustavad mitmest sibulast koosnevad "pesad".

Sibulavarre muundunud maa-alust osa nimetatakse sibulakannaks ja selle lühike alumine juurteta surnud osa moodustab sibula talla. Kand koos selle külge kinnitunud lihavsoomustega moodustab sibula, tema on olemuselt maa-alune lühivõrse.

Maa-alune sibulavõrse koosneb mitmest pigmenteeritud soomustega kihist, paberjas kiht koosneb välimisest epidermisest, keskmisest parenhüümikoest ja alumisest epidermisest. Meil kasvav sibulataim vajaks sibula moodustamiseks temperatuuri 15–20 °C.

Välimised lihavsoomused lähevad sibula peal üle õhukesteks lehetuppedeks ehk nn sibulakaelaks ja edasi sibula lehtedeks ehk sibulapealseteks. Sibula lehestik on üsna külmakindel ja talub külma −3 kuni −7 °C.

Valminud sibulat katavad kuivsoomused. Lihavaid ja mahlaseid lihavsoomuseid ümbritsevad kuivsoomused omandavad olenevalt sordist kuivades erinevaid värvitoone. Sibula värve seostatakse geneetilise pärilikkusega ja värvuse tekkel osalevad erinevad geenid. Sibulaid on valgest kollase, tuhmkollase, kuldkollase, šartröösrohelise, pruuni, roosa, punase ja lillakaspunaseni. Kuivsoomuste kihtide arv on samuti varieeruv lõunapoolsetel sortidel on kuivsoomuseid 1–2 ja põhjapoolsetel 3–4 kihti. Puhkeperioodiks valmistunud sibulat kasutavad inimesed mitmeti, kas elustoiduna, sibulatoitudes või ka toorainena.

Lehed

Lehed on sibulataime fotosünteesiks ja transpiratsiooniks kohastunud lühiealised taimeorganid.

Lehed on normaalsel juveniilsel ja kasvufaasis oleval taimel ruljad ja nende värvus on sorditi varieeruv, sibulaleht võib olla hallikasroheline, tumeroheline jne.

Juveniilse sibulataime kasvufaasi jõudes, mille indikaatoriks on järjest rohkenev sibulalehtede arv, uued lehed kasvavad vanematest lehtedest suuremad, ja kasvu edenedes kogub jõudu ka jämenev vars.

Leheseis sibulavarrel on vastak, distichous.

Fotosünteesiks vajalikud maapealsed sibula silinderjad lehed, mida kutsutakse ka sibulapealseteks, võrsuvad meristeemist, nende roll elustaime jaoks on sünteesitud süsivesikute transportimine läbi sibulakaela sibulasoomustesse. Sibulalehtede rohelistes osades on kloroplaste sisaldavad rakud, mis tagavad fotosünteesi. Selle jaoks tarbivad rakud vett ja süsihappegaasi sahhariidide ning hapniku saamiseks, kasutades päikeseenergiat.

Puudus-, bakter-, viirus- ja seenhaiguste korral võivad sibulalehtedele tekkida erineva värvuse (kas hallid, kollased) ja suurusega 'plekid' ja/või kolded, mida kasutatakse sibulahaiguste diagnoosimisel.

Õisikuvarb

Sibul moodustab õisikuvarba, (olenevalt kultivarist) teisel kasvuaastal. Juveniilne õisikuvarb meenutab sibulalehte ja õiesarika moodustamisest võib pikka aega märku anda üksnes tema keskne asukoht taimel. Soodsad ilmastikutingimused võimaldavad õievarrel peagi kasvu kiirendada, nii et õisikuvarb võib enamikul sibulasortidel 1–2 m kõrguseks kasvada. Katki murdes on ta seest õõnes, väliskujult aga ümar ja keskelt kergelt punnis (D-tähe kujuline). Pesasibulal võib iga sibul anda õisikuvarba.

Hariliku sibula varrel paiknevad pungad ja nende arv on varieeruv, sibulataimedel mida on lühemat aega vegetatiivselt paljundatud on rohkem pungi. Meil kasvav sibulataim, kes talvel puhanud ja õitseb järgmisel aastal, vajaks õiepungade arenguks temperatuuri 15–20 °C. Sarikakate on 2-kihiline.

Õiepõhi

Õiepõhjale on kinnitunud õiesarikas, tupplehtedest õietupp, tolmukkond koos tolmukatega, emakkond (tsönokarpne) koos emakaga.

Õiesarikas

Hariliku sibula õisiku avanemine

Hariliku sibula õisik, taime lühiajaline struktuur, on lehtedeta putkunud varre (õievarb) otsas asuvale õiepõhjale kinnitunud sarikas. Sarikõisiku valmides katab arenevaid õisi valget värvi 2–3-membraaniline kõrgleht. Avanevate õite survel membraan rebeneb.

Õied

Sibul on hermafrodiitsete (ka täiuslike, emas- ja isassuguorganid on õies koos) õitega taim. Õied on taime lühiealised sugulise paljunemise organid. Rudolph Jacob Camerarius (1665–1721) oli arvatavasti üks esimesi botaanikuid, kes kirjeldas taimesugu ja taime paljunemisorganeid: emassuguorgan emakas ja isassuguorgan tolmukas.

Õied kujunevad õie meristeemist ja koosnevad õietupest, tolmukatest, emakatest ja neid (hiljem ka vilja), ümbritseb õiekate.

Hariliku sibula õisiku fragment

Jonesi ja Manni (1963) arvates koosneb enamik laugu perekonna õisikutes hoopis väiksematest agregaatidest, mida kutsutakse ebasarikateks, ja selle moodustavad 5–10 õit.

Sibula õisikus võib olenevalt genotüübist, istutusajast ja sibula säilitustingimustest olla 200–800 üksikõit, osade allikate järgi võib õisi olla ka kuni 2000.

Tolmukkond

Ühes sibulaõies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna ehk androtseumi. Androtseum on koos tolmukatega kinnitunud õiepõhjale ja koosneb 6 tolmukast, need asetsevad kahe ringina – sisemises on kolm ja välimises kolm tolmukat. Osadel õisikutel võib kaks emakat ja seitse tolmukat olla.

Tolmukas

Tolmukkonna kogumi moodustavad tolmukad ehk mikrosporofüllid on taimeõie lühiealised isaspaljunemisorganid. Tolmukad moodustavad sibulaõie 'isasregiooni', koosnedes tolmukottidest, -pesadest, -teradest, -niitidest – neid ümbritseb õiekate.

Tolmukad on olenevalt genotüübist kas valge või purpurse värvusega, kuid see võib eaga muutuda.

Ühes Indias (Lääne-Bengali osariigis) läbi viidud avamaa-katses 14 sibulasordi seemikutega mõõdeti tolmukaniidi pikkuseks õite avanemisel 3,10 mm.

3 seesmise tolmuka põhjas paiknevad nektarinäärmed ehk nektaariumid, mis eritavad sibulanektarit.

Nektari eritamine nektaariumide poolt on taime eluks ja normaalseks paljunemiseks hädavajalik füsioloogiline protsess. Ühes katses eritasid üksikud sibulaõied suures koguses nektarit mitu päeva pärast õite avanemist. Nektari sünteesimine on mitmete geenide osalust nõudev toiming, kuid siin avaldavad toimet ka mitmed väliskeskkonna tegurid nagu õhutemperatuur, päikesekiirgus, mullaniiskus jmt. (Corbet, 1990; Michaud, 1990; Nicolson 1995; Pleasants, 1983; Shud, 1952). Sibula õienektari süntees varieerus nii tunni kui päeva lõikes, suurim kogus nektarit taimeõie elutsükli jooksul sünteesitakse õietolmu levimise ajal. Mitmed nektari sünteesi käsitlevad uuringud näitavad õites nektari reabsorbtsiooni, mille all peetakse silmas nektari kadumist putukate poolt tolmeldamata õitest (Buguez ja Corbet, 1991)

Õietolm

Ühes Indias (Lääne-Bengali osariigis) tehtud avamaakatses 14 sibulasordi seemikutega olid tolmuterad väiksed ja kas pikliku või ovaalse kujuga.

Kui tolmuterad on küpsenud (õietolm), siis tolmukapead avanevad ja tolmuterad väljuvad, sattudes emakasuudmele või vastavasse toitekeskkonda, moodustab vegetatiivne rakk tolmutoru. Tolmutoru esmavaatlejaks peetakse (1824, 1830) itaallast Giovanni Battista Amicit (1786–1863).

Sibula õietolmu värvus on kerget oliivivärvi.

Sibula areneva õietolmu ATPaasi jaotumist uuriti Pb3 (pliifosfaadi) sadestamise meetodil. ATPaasi sadet tuvastati mikrospoori emasrakk tuumakeses ja tsütoplasmas. Mikrospoori emasrakkude jagunemise järgselt ilmus ATPaasi-sade mikrospoori tolmutera välimisse kesta eksiini ja ka sisemisse kesta intiini. Õietolmu arenedes ATPaas vegetatiivses rakus suurenes ja generatiivses rakus vähenes.

Õietolmu elujõulisus ja/või steriilsus

Kõrvalekalded normaalsest tolmutera arengust, mida võivad põhjustada ebasoodsad ilmastikutingimused, mitmesugused keemilised ühendid ning geneetilised põhjused (hübriidsus, polüploidsus, apomiktilisus jpm võivad viia steriilse õietolmu tekkimisele. Sibula õietolmu isassteriilsus on üsna levinud ja seda kasutatakse F1 hübriidsortide aretamisel.

Sibula õietolmu elujõulisuse uurimiseks kasutati fluorestseiintesti. Testi käigus tuvastati mitmeid tsütoplasmat sisaldavaid õietolmuteri, aga need osutusid kunstlikus toitekeskkonnas idandamisel mitteelujõulisteks.

Õietolmu elujõulisuses esineb varieeruvusi nii ühe õiesarika õite, nende tolmukapeade ja isegi ühe tolmukapea piires. Test tuvastas, et nii elujõulised kui ka viljatud terad paiknesid suurte klompidena koos. 1974. aasta augustis õitsenud käsitsi tolmeldatud sibulaõied, kes tundusid elujõulised ja kelle õietolmuterad sisaldasid tsütoplasmat, osutusid testis siiski elujõuetuks.

Testis kasutati novembris 1973 pottidesse ja kasvuhoonesse istutatud vabalt tolmlevat isasfertiilset 'Rijnsburger' sorti, kellel lasti õitsele puhkeda ja õietolmu koguti värskelt avanenud tolmukapeadelt.

Uurides käsitsi tolmeldatud õite tolmutoru kasvu emakakaelas tuvastati normaalne tolmutoru areng üksnes vähestel, teistel oli kasv minimaalne või puudus.

Õietolmuterade elujõulisuse täpseid meetodeid 1974. aastal ei teatud. Tsütoplasmata tolmuteri peeti steriilseteks, kuid tsütoplasmaga terad ei pruukinud elujõulised olla. Binucleate pollen grains, nagu need valmivad ka sibulal, tavaliselt kunstlikus keskkonnas idanevad. Kuid idanevad tolmuterad ei garanteeri veel viljastumise jõustamist.

Kuigi õied tundusid katsetaimedel normaalsetena arvasid uurijad, et enne õitsemist võib taimes endas, kui õitsemisele eelneb sibula moodustamine, toimuda konkurents toiteainete kättesaamise pärast kas õie või sibula loomiseks.

Kõikidel isassteriilsetel taimedel, sh varasematel hübriidsetel sibulasortidel (aretatud isassteriilne sibulasort Italian Red 13-53 (Jones&Clarke, California, 1925)), neil ei moodustu 'toimivat' õietolmu (see sisaldab isasgametofüüte) kuid ei ole elujõulised, on S-tüüpi tsütoplasma ja tuumageeni retsessiivne ms vorm ja diploidsetel sibulatel on genotüübis kolm 'isasviljatuse' geeni MsMs, Msms, msms – iga genotüüp või esineda nii N kui ka S-faktoriga tsütoplasmas, kuid üksnes Smsms põhjustab isassteriilsust. Tsütoplasma S-faktor saab üksnes läbi emaka üle kanduda. Teiseks 'tsütoplasma meesviljatuse' põhjuseks võib-olla T-tsütoplasma.

Emakad

Emakad on taimeõie lühiealised emaspaljunemisorganid. Sibula emakas koosneb ühest või mitmest viljalehest.

Emakal eristatakse sigimikku ja emakasuuet ning neid ühendavat emakakaela.

Emaka, viljalehtede ja 3 seesmise tolmuka vahel paiknevad nektaariumid.

Emakas on kolmekambriline ja igas kambris on kaks seemnealget. Seemnealge peidab endas kuni õie avanemiseni lootekotti.

Sigimik (sünkarpne sigimik) koosneb sigimikuseinast ja -pesast.

Emakasuue

Taime emakasuudme kohta teatakse vähe.

Emaka tipmine osa emakasuue on sibulataimel kolmeharuline ja muutub vastuvõtlikuks õietolmule veidi enne õie kroonlehtede avanemist, kui see aga peaks viibima, siis üksikute õite (olenevalt sibulasordist) isetolmlemise tõenäosus suureneb.

Emakasuudme vastuvõtlikkus

Tolmuterade kandumisel vastuvõtlikule emakasuudmele või seemnealgmele peaks normaalse füsioloogiaga õites toimuma tolmlemine.

Emakasuue muutub vastuvõtlikuks pärast õietolmu levimist ja peetakse taime jaoks soodsaimaks just õite avanemise päevadel.

Arvatakse, et emakasuudme vastuvõtlikkuse oluliseks näitajaks on tema kattumine värvitu eksudaadiga.

Stigma eksudaat (stigma exudate, stigma secretome, stigmatic fluid) on õites teatava ajavahemiku vältel sünteesitav ja eritatav taimevedelik, mis koosneb harilikult õlidest, suhkrutest, valkudest ja aminohapetest ja mis katab vastuvõtliku taime emakasuudme välimist kihti. Arvatakse, et vedelikku eritavad stigmatic cells ja selles olevad ained kannustavad tolmutoru arengut, soodustavad õietolmu idanemist aga tagavad ka emakasuudme seneskentsi.

Fotoperiodism

Sibul liigitatakse harilikult pikapäeva taimede hulka ja enamik sibulasorte vajab kasvuperioodil teatud koguse päikesevalgust sobival fotoperioodil.

Fotoperiodism mõjutab paljusid sibulataime arengustaadiume, nagu seemne idanemine, mugula areng, õite loomine ja õitsemine, lehtede langemine ja puhkeperiood. Erinevad sibulasordid (oleneb ka kasvukohast) reageerivad päeva pikkusele erinevalt ja seetõttu liigitatakse sibulasorte vahel ka valgustarbe kaupa:

• pikapäeva sibulasort (LD) – valgustarve 14 tundi päevas või rohkem,
• keskpäeva sibulasort (näiteks 'Caballero', 'Candy', 'Intermediate Day Sampler', 'Red Candy Apple' F, 'Super Star' F) – valgustarve 12–14 tundi päevas
• lühipäeva sibulasort (SD) (näit 'Mercedes, Superex, Texas Early Grano, Granex 33') – valgustarve 10–12 tundi päevas.

Arvatakse, et fotoperiodismil on kandev roll fütokroomsüsteemil, nii näiteks reageerib pigment fütokroom (valk) – fotoretseptor punasele (650–680 nm) /kaug-punasele valgusele (710–740 nm), tsirkadiaansetele rütmidele ja siseneb tuuma, lisaks geenide kodeerimisele toodavad sibulalehed nende mõjul hormoonilaadseid molekule florigeene (flowering hormone) ja liigutavad neid nii, et õitsemine saaks alguse. Spetsiifiliste sinist valgust ja ultraviolett A-d (lainepikkuste vahemik 320–400 nm) tajuvate retseptorite krüptokroomide roll seisneb lisaks geenide kodeerimisele ka õhulõhede avamisel.

Makromolekulid

Makromolekulide sünteesimine on normaalse sibula elutsükli jaoks määrava tähtsusega.

Sibula kuivmass (dry matter content) koosneb peamiselt (65–80%) mittestrukturaalsetest süsivesikutest – fruktoosist, glükoosist, sukroosist ja fruktaanidest (Darbyshire ja Henry 1978), nende kogus aga varieerub sibulasortide lõikes ja võib suuresti pärilik olla.

Paljunemine

Meie kliimas õitseb juunis-juulis. Viljad valmivad augustis.

Sibula õitsemise kohta teatakse vähe, sibul õitseb harilikult teisel kasvuaastal.

Osade uurijate arvates toimuvad sibulas, nii õiesarikas kui ka sibulas, mitmed konkureerivad ja/või vastandlikud protsessid, mille toimel võib sibul sibula moodustamise asemel tõmmata toiteaineid õiesarikasse ja vastupidi.

Arvatakse, et fotoperiodismil toodavad sibulalehed fütokroomi toimel hüpoteetilisi mobiilse signaalvalgu Flowering locus T poolt kodeeritavaid hormoonilaadseid molekule florigeene (flowering hormone florigen). Sibulal reguleerivad õitsemist ja sibula moodustamist erinevad FT geenid. Õitsemist toetab vernalisatsioon ja seda seostatakse AcFT2 geeniekspressiooni suurenemisega, sibula moodustamist aga reguleerivad kaks antagonistlikku FT-sarnast geeni. AcFT1 soodustab sibula moodustumist, AcFT4 takistab AcFT1 ekspressiooni ja transgeensetel sibulatel sibula moodustumist. Pikapäeva fotoperiodism aga kodeerib alla AcFT4 ja üles AcFT1 ning see soodustab sibula teket.

Tolmlemine ja tolmeldamine

Dharam P. Abroli meelest olevat Aristotelese õpilane Theophrastos avaldanud taime kahe soo vahelise seotuse hädavajalikkuse üle seemne loomisel.

Taimede soolist dimorfismi täheldati tõenäoliselt juba ligi 1500 aastat tagasi. Arvatakse, et heebrealased omandasid datlipalmi kunstliku tolmeldamise teadmised ja praktikad egiptlastelt ja babüloonlastelt.

Tolmlemine (isas- ja emasorganite ühinemine) on üks taime sugulise paljunemise valdavalt looduslikest toimingutest (teine on viljastumine), milleks loetakse normaalsete tolmuterade kandumist emakasuudmele või seemnealgmele.

Sibulaõite tolmlemise viisid on kas isetolmlemine, risttolmlemine või putuktolmlemine ja harveminituule abil (tuultolmlemine). Isetolmlemise all peetakse silmas tolmuterade kandumist ühe õie tolmukatelt emakasuudmele, või ka ühele õiele samas õisikus.

Tulevaste 'sibulapõlvede' geneetilist variatsiooni pooldajad võivad eelistada seda, et taimedele saaks osaks risttolmlemine.

Sibulaõite isaspaljunemisorganites valmib õietolm mõne päeva võrra varem kui avaneb emakasuue, seega arvatakse, et ühe õie sees ei saa toimuda isetolmlemist, tolmlemiseks vajab üks sibulataime õis oma teise õie ja/või teise taime ehk tolmeldajate vahendusabi. Putukad, nii inimeste poolt hinnatud kui ka vähem tähtsaks peetud, kes endale toitu otsivad, võivad peatuda avanenud õitel ja nende kehale 'liibunud' õietolm võib õnne kombel sattuda vastuvõtlikule emakasuudeme(te)le.

Õite tolmlemisele võib järgneda nende viljastumine.

Isassteriilsete ja -fertiilsete emakasuudme ja style i (ühendab emakasuuet emakaga) karakteristikute ja arengu osas.

Õitsemise ajal võivad õisikut külastada mesilased ja mitmed teised putukad, Bohart jt (1970) raporteerisid 267 õitsvat sibulasarikat külastanud putukaliiki, kes koguvad sibulanektarit ja/või õietolmu.

Lühiajalisel õitsemisel on neil taimedel looduslike tolmeldajate (putuktolmlemine) ligitõmbamiseks värvikad õied ja ka nektaariumid, mis toodavad sibulanektarit.

Sibulanektar on magus vedelik, mis eritub taime nektarinäärmetest ja millest mesilased valmistavad mett. Sibulanektari hulk ja koostis sõltub taime õitsemise ajast ja kasvust. Sõltuvalt mõjuritest võib erinevate sibulasortide nektar olla väga varieeruva koostisega: sisaldades tõenäoliselt sarnaselt teiste taimede nektariga vett, fruktoosi, glükoosi, sukroosi, happeid, valke ja mineraalühendeid, kaaliumi (ühes katses 5347 miljondikosast alates) jpt aineid. Nektarimahtu mõjutavad ka kasvutingimused, õhuniiskus, valgus, temperatuur, mullastik jms.

India osariigi Haryana ülikoolis Chaudhary Charan Singh Haryana Agricultural University 2009–2010 läbi viidud välieksperimendi käigus istutati HS-2 sordi sibulad sibulapõllule 13. novembril 2009. Tolmeldajateks olid putukaliigid seltsidest kiletiivalised, liblikalised, kahetiivalised, mardikalised.

• Apis cerana Fab.
• Apis dorsata Fab.
• Apis florea Fab.
• Apis mellifera L.
• Coccinella sp.
• Danais chrysippus (L.)
• Diaphania indica (Saunders)
• Eristalis sp.
• Megachile sp.
• Musca domestica L.
• Nomia sp.
• Pieris rapae' L.
• Polistis hebraeus Fab.
• Sarcophaga sp.
• Spodoptera exigua (Hübner)
• Spodoptera litura (Fabricius)
• Stizus sp.
• Trigona iridepennis Smith
• Vespa orientalis L.
• Xylocopa sp.

Mesilased sibulaõite tolmeldajatena

Mesilasi peetakse tänapäeval kultuuride tolmeldamisel põllumajanduses asendamatuteks. Eriti vajalikud on mesilased viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel , kuid mesilaste tolmeldamisest on sõltuvad ka maasikate, aprikooside, päevalillede, oliivide, porgandite, tomatite, kõrvitsa ja sibulate õied. Vaatamata sellele peetakse ja vaadeldakse mesilaste tolmeldamist valdavalt (välja arvatud kasvuhooned, kuhu lukustatakse vangistuses kasvatatud mesilased) putuktolmlemise raames, kuid see on tahtmatu protsess, kuna arvatakse, et mesilased koguvad sibulaõite õitsemise ajal, erinevad putukad külastavad õisi erinevatel päevadel (olenevalt ilmastikutingimustest) ja ka erinevatel kellaaegadel, nii näitas McGregor (1976) et meemesilane oli aktiivne sibulaõite külastaja kella 9 ja 13 vahelisel ajal.

Lennu-visiitide kestused on varieeruvad, nii külastas India mesilase alamliik Apis cerana indica 17,5–25 sibulaõit, aga meemesilane 25,8–33 õit minutis (Gupta jt, 1984). Yucel ja Duman (2005) salvestasid meemesilase külastused järgnevalt 8,13 ja 4 õit minutis kell 9, 12 ja 15 ning 'kogusid' sibulaõisikutelt õietolmu 8, 10 ja 6 mg. Pole selge kas mesilased vaatavad tolmuteradele kui millelegi toidusarnasele või on see nektarikorje kõrvalsaadus, kuna mesilane pistab oma pea õie sisse, väristab oma mesilasekeha ja suurem osa kehakarvadest (nii kollakate kui pruunidena näivad) saavad õietolmu kaela. Mesilase kehakarvad võivad sisaldada 250 000 – 300 000 tolmutera (Skrebtsova, 1957).

Ideaalseteks ilmastikutingimusteks, mis mesilaste visiite soosivad, loetakse õhutemperatuuri mis oleks kõrgem kui 21 °C, õhuniiskust vähem kui 75%, tuule kiirus alla 25 km/h ja üksikud pilved või pilvitu taevas (Meléndez-Ramirez jt, 2002).

Viljumine

1682. aastal arvas Inglise taimeanatoom ja -füsioloog Nehemiah Grew (1641–1712), et seemnete moodustumiseks peab õietolm sattuma emakasuudmele.

Nüüdseks on katsed näidanud, et sibulataime õisikus ei moodustata ilma putukate 'külastusteta' jätkusuutlikke sibulaseemneid.

Idanemine

Hariliku sibula seksuaalse sigimisvormi korral mõjutavad hariliku sibula seemne arengut ja kasvu mõjutab oluliselt päikesekiirgus, välistemperatuur jpt tegurid. Sibulataime kasvuks minimaalsete väliskeskkonna tingimuste korral hakkab musta (ka sinakasmusta) värvusega sibulaseeme (temas embrüo ümbritsetuna endosperm iga) mullas idanema: läbi seemnekatte tungib esmane juur ehk idujuur ja seejärel iduleht. Iduleht pikeneb, kuid jääb seemnekattega ja seemnes paikneva toitekoega ühendusse, et kasutada ära seal paiknevad varuained, mis aitavad idul kasvada, ja seeme jõuab mullapinnale. Sibulaseemiku meristemaatiline kasvukoht jääb mulla alla, idulehe ja idujuure ühinemiskohta. Esmase juure rakud surevad peagi ning sibulataim hakkab moodustama juurestikku (narmasjuurestik). Meil kasvav sibulataim vajaks juurestiku kasvuks temperatuuri 15–20 °C.

Hariliku sibula õiesarikas

Köögiviljakultuuride kasvatuse taksonoomia

Harilik sibul on üks vanemaid kultuurtaimi. Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. 2004. aasta seisuga kasvatati sibulat 175 riigis (FAO, 2005).Taimekasvatuses on käibel mitmeid klassifikatsioone.

Botaanik Friedrich Georg Christoph Alefeld (1820–1872) kirjeldab (1886) kahesuguseid sibulaid, valgeid ja kollaseid, punaseid või pruune. Valged sibulad on A. cepa crinides, A. cepa argentea, A. cepa praecox, A. cepa hispanica, A. cepa lisboana. Kollased, punased või pruunid sibulad on A. cepa lutea, A. cepa bifolia, A. cepa portana, A. cepa flandrica, A. cepa anglica, A. cepa globosa, A. cepa Jamesii, A. cepa rosea, A. cepa sanguinea, A. cepa tripolitana, A. cepa solanina.

Hanelti klassifikatsioon

 Pikemalt artiklis Hanelti klassifikatsioon

Hanelti (1990) 3 rühma:

• Pearl onion Group : sünonüümid A. ampeloprasum var sectivum Lued, A.cepa L.,
• Common onion Group: sünonüümid A.cepa var cepa L, A. cepa var typicum Rgl. – tavanimi sibul,
• Aggregatum-rühm : sünonüümid A.ascalonicum auct. non Strand – tavanimi pesasibul (šalott), A.cepa var. ascalonicum Becker, A.cepa var aggregatum G.Don – ingliskeelne tavanimi potato onion, A.cepa var solanina Alef, A. cepa var perutile Stearn ingliskeelne tavanimi ever-ready onion.

Hübriidtaksonid

F1 hübriidil Allium Cepa ja A. fistulosum (Emsweller & Jones, 1935) on õietolmu fertiilsus halb, sageli ei küündi 10%-ni (H. A. Jones & Mann, 1963; Levan, 1941; Maeda, 1937; Peffley, 1986; van der Valk jt, 1991b).

Tuntakse mitut tüüpi hübriidtaksoneid, need on saadud hübriidimise teel ja vanemliinis on ka harilik sibul:

• A. x proliferum [Allium × proliferum (Moench) Schrad. sün. Allium cepa L. var. viviparum (Metzger) Alefeld].: Allium cepa Cepa-rühm ja talisibul (Allium fistulosum);
• A. x cornutum : Allium cepa Aggregatum-rühm ja talisibul.

In vitro sibulataime kultiveerimisel on sibul doonortaimeks suurele hulgale sibulasortidele.

Cultivated Plant Code nomenklatuur

Taimekasvatuse põllumajanduskultuurina (kultuurtaimena) kasutatakse tänapäeval formaalset International Code of Nomenclature for Cultivated Plants (ICNCP) nomenklatuuri, kuid keelatud ei ole harilikule sibulale kui cultigen 'ile lisada ka taime botaaniline nimetus.

Kultuurtaimedel võib ära märkida kultivari, rühma (Group, varasem nimetus cultivar-group) ja grex 'i.

Cultivar-group (ICNCP, 1995) asendati 'rühmaga' 2004. aastal.

Hariliku sibula kultivaride informaalne klassifikatsioon pole käesoleval ajal lõplikult selge, veebipõhises eestikeelsete taimenimede andmebaasis on ära toodud 3 rühma:

• Allium cepa Aggregatum-rühm – pesasibul
• Allium cepa Echalion-rühm – värtensibul (pesasibul × harilik sibul) (sün: Allium cepa Aggregatum-rühm × Allium cepa Cepa rühm)
• Allium cepa var. cepa Silverskin-rühm – hõbesibul.

Hariliku sibula Allium cepa Aggregatum-rühma nimena eelistas eestikeelsete taimenimede komisjon 2004. aastal šalottsibulale pesasibulat.

Kuid leidub ka teisi sibularühmi, nagu:

• Allium cepa Proliferum-rühm (sün: Allium cepa var. viviparum) – rindeline sibul.

Taimekasvatuse köögiviljakultuurina pole hariliku sibula nomenklatuur lõplik ega ühtlustatud, võib nii olla juhtunud, et mujal maailmas peetakse mugulsibulate (bulb onion) all silmas Allium cepa Cepa-rühma sibula põllumajanduslikult olulist sibulakasvatuse/tootmise saadust ja/või seda tagavat sibulaseemne kasvatust, mujal maailmas võidakse sibulafarmides kasvatada sibulataimi ka sibulaistikutest.

Hariliku sibula sordid liigitatakse keemilise koostise järgi kibedateks, poolkibedateks ja magusateks sibulateks.

Sibulasordid

 Pikemalt artiklis Sibulasordid

Hariliku sibula sordiaretuse üheks eesmärgiks on hariliku sibula vegetiivse (tippsibulad) aga ka seksuaalse paljunemisele kaasa aitamine. Inimesepoolsetele vegetatiivsetele paljundamispüüdlustele mullakeskkonnas vastab sibulataim üsna rahuldava fertiilsusega.

Sibulapõld Moldovas

Hariliku sibula sortide nimetused saadakse tänapäeval taimeperekonna nimest (Allium)+ liiginimest (cepa) + sordinimest ('Honeybee').

Eesti sibulakasvatus

 Pikemalt artiklis Eesti sibulakasvatus

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, selle järgi olevat sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele "paganatele" müünud Saksa ordu.

Pesasibulat hakati Eestis tõenäoliselt sibulakultuurina kultiveerima 17. sajandi lõpul, kui Peipsi järve läänekalda äärsetesse küladesse asusid elama Vene vanausulised. Nemad tõid Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibula rahvaselektsioonisordi 'Bessonovski', mis Eesti kliimaoludes hästi kohanes. Pesasibula kasvatamisel, kus mugulaid rohkem kui üks, ongi Eestis suur kultuuriline väärtus just vene vanausulistele.

1920. aastatel saadi suurem osa Eestis tarbitavast sibulast Peipsi äärest ja Setumaalt. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel.

Eesti kliimas on nii kodusel aiamaal kui ka sibulapõldudel kasvatatav harilik sibul valdavalt avamaal kasvav köögiviljakultuur, kuid seda võidakse kasvatada ka kasvuhoonetes.

Richard Klesment kirjutab raamatus "Aiatöö õpetus : köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatus" (1927) sibulakasvatuse kohta järgmist: "Sibul (Allium Cepa.) armastab kergeid (mitte turbasegaseid), liivaseguseid maid; raskes savimulammas kasvavad väikesed ja halvad sibulad. Värsket väetist sibul ei kannata. Sellega võib küll võrdlemisi suuri sibulaid kasvatada, kuid need lähevad kiiresti mädanema. Külvikorras on sibul II ja III rühmas. Kus muld taime toitainetest väga vaene, seal tuleb seda kaali ja vosvorhappe väetistega rikastada, kuna lämmastik tuleb ära jätta. Lisaväetiseks võib kevadel külvata 3 kg supervosvaati ja 3 kg kaalisoola aarile. Koht, kus sibulaid kasvatatakse, peab olema soe ja päikesepaisteline."

Sibulakasvatuses tuleb teha vahet seemnest ja tippsibulast kasvatamise vahel.

Sibula kasvatamine seemnest

Sibulaseeme on peen – 260 tera ühes grammis, sinakasmusta värviga, vängelt lõhnav. Seeme on idanemisjõuline 2–3 aastat. Külviks peaks tarvitama 1-aastast seemet. Seeme tarvitab idanemiseks kaks nädalat aega. Soovitav on seemet aja kokkuhoidmiseks enne külvi niiskes liivas hoida.

Varaste ja suurte sibulate kasvatamiseks tuleb seeme märtsikuu lõpul sõnnikulavasse külvata, kust taimed pärast peenrale ümber istutatakse. Kuid võib ka kohe peenrale külvates söögiks sibulaid kasvatada. Selleks külvatakse, parem idandatud, seeme 20–25 sm kaugustesse ridadesse. Seeme tuleb madalatesse vaokestesse külvata ja päält 1 sm paksuselt mullaga katta.

Ülestõusnud taimi harvendatakse 8–10 sm kaugusele. Sel viisil saadakse kõik suuremad söögiks kõlvulised sibulad. Kui taimi mitte nii harvaks ei kitkuta, siis saadakse osa väikesi sibulaid, mida järgmisel aastal tippsibulatena edasi võib kasvatada.

Lavas kasvatatud taimed istutatakse peenrale 10–15 sm vahedega. Istutamisel peab holitsema, et pisike sibul mitte mulda sügavale ei jääks, vaid parem ainult peened juured mulda saaksid, kuna sibulake maa pääle jääks, Sel puhul langeb istutatud taim küll küljeli, kuid kasvatab edaspidi parema sibula kui sügavale istutatud taim. Istutamise järel tuleb kasta.

Hoolitsemine kasvuajal oleks ainult mulla kohendamine. Kastmist sibulad kasvuajal ei vaja. Isesuguseid töid ei ole.

Sibula kasvatamine tippsibulast

Hispaania sibulaid tippsibulate kaudu paljundada ei ole soovitav, need lähevad teisel aastal kergesti õitsema. Selleks on kõige parem harilik väike Vene sibul. Tippsibulate saamiseks külvatakse seeme peenrale. Taimi ei harvendata, sest siis saadakse rohkem väikesi tippsibulaid. Augustikuus surutakse sibulate varred maha, et kasvamine takistatud saaks. On lehed kuivanud, siis võetakse kuiva ilmaga sibulad maast üles ja kuivatatakse neid 3–4 päeva päikese käes. Sellejärele viiakse nad kuhugi tuult läbilaskva ruumi katuse alla kuivama, kust nad alalhoidmiseks kuiva kohta pannakse. Et nad hästi alal hoiduksid, seks suitsetatakse neid 4–5 päeva rehes 300 soojuses. Alalhoidmiseks murtakse sibulate lehed ära. Alalhoidmise ruum peab olema kuiv ja jahe. Aeg-ajalt valitakse kasvama läinud sibulad teiste hulgast välja.

Teisel kevadel pannakse tippsibulad 4–5 realt peenrale 15 sm kaugusele üksteisest maha. Maha pannes surutakse nad nii palju mulda, et sinna istuma jäävad. Sügavale panemine ei ole soovitav. Hoolitsemine nii kui taimest kasvanud sibulate juureski.

Koristamine algab siis, kui lehed kolletama hakkavad. Alalhoidmine on samasugune kui tippsibulate juureski.

Sordid

'Zittau kollane' ja 'Zittau punane', viimasel on punane koor ja seest punaseviiruline. Kasvavad võrdlemisis suureks, laperikud koonusekujulised. Hoiduvad hästi alal.

'Hollandi kollane' ja 'Hollandi punane', samasugused kui eelmisedki, ainult rohkem naerikujulised. Strassburgi sibul on Hollandi sibulaga sarnane, ainult vähem. Viimased säilivad ka hästi. Madeira sibul on vähe punakas pikergune sibul, ei seisa kaua. Vene sibul on väike kollane ja seisab hästi üle talve. Parem tippsibulast kasvatamiseks.

Peipsi sibul

 Pikemalt artiklis Peipsiäärne

'Jõgeva 3'

 Pikemalt artiklis Jõgeva 3

'Sibulalõhn' ja 'silmaärritus'

Sibulale iseloomulikku lõhna tekitab sibula-, lehe- ja juurerakkude tsütoplasmas esinev lõhnaainete eellane allitsiin, mida taimeosade vigastamise korral katalüüsib vakuoolis paiknev ensüüm allinaas väävlit sisaldavast aminohappest alliinist. Reaktsioon võib alata ka sibula peenestamisel ja toimuda umbes 15 minuti jooksul: 1 mg alliinist tekib 0, 45 mg allitsiini.

Pikka aega arvati, et sibula lõikamisel vastu tuleva sibula lachrymatory factor 'i (tiopropanaal-S-oksiid) jaoks piisab allinaasist, kuid uuemate uuringute alusel on osutunud vajalikuks vakuoolis paiknev valk lachrymatory-factor synthase.

Tiopropanaal-S-oksiid mõjub paljude inimeste silmadele ärritavalt, maandudes silmamuna katval eesmisel läbipaistval osal ehk sarvkestal tuvastab selle närvisüsteem ja käivitab, ärritaja lahjendamiseks, silmade pilgutamise ja pisaravedeliku rohkenemise.

Geenilaboreis püütakse 'igavesti õrna' ja 'mitte-nutma-ajava' geneetiliselt modifitseeritud sibulasordi aretamiseks vaigistada geeni lachrymatory factor synthase.

Sibul (tarbetaim)

2014. aasta seisuga on sibula mitmed kohalikud sordid kantud Saksamaal tarbetaimede punasesse nimekirja "Die Rote Liste der gefährdeten einheimischen Nutzpflanzen in Deutschland" (väljaandja Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung), kuna nende püsimajäämine ja alalhoidmine võib kahjustatud olla ning nad võivad ex situ kaitset vajada.

Sibul (mahepõllumajanduskultuur)

Mahepõllumajanduse kultuurina on sibula kasvatamisele mitmesugused nõudmised ja võidakse kasutada ka puhtalt orgaaniliselt kasvatatud siblaseemneid ja/või sibulasorte.

Orgaanilised sibulaseemned

• Kollased: 'Organic Gladstone Onion', 'Organic Walla Walla Sweet Onion', 'Organic Ailsa Craig Onion', 'Organic Valencia Sweet Onion';
• Kollased F1: 'Organic Cortland' F1', 'Organic Sedona' F1, 'Organic Non-GMO Dakota Tears', 'Organic Calibra' F1, 'Organic Yellow Cipollini' , 'Organic Non-GMO Talon' F1, 'Organic Non-GMO Gabriella' F1, 'Organic Yankee' F1;
• Punased: 'Organic Red Wing' F1, 'Organic Red Baron', 'Organic Non-GMO Rossa di Milano', 'Organic Red Cipollini', 'Organic Cabernet' F1.
• Pesasibul: 'Organic Conservor F1'.

Biodünaamilise põllumajanduse edendaja Maria Thun on liigitanud hariliku sibula juurtaimede rühma ehk taimede rühma kelle viljad moodustuvad juurepiirkonnas, nagu lehtkaalikas, porgand, aed-moorputk, redis, rõigas, punapeet, mustjuur, juurpetersell, juurseller, kartul, sibul, küüslauk ja taimede külv, istutamine, kõplamine, hooldamine, koristamine ja konserveerimine on soodustatud juurepäevadel.

Hariliku sibula kasvu eskaleerimiseks võidakse kasutada mitmeid looduslikke taimekasvu soodustavaid vahendeid.

Sibul (aiakultuur)

Seltsilistaimena

Hariliku sibula seltsilistaimedeks, kellega sibulad koos hästi kasvavad, soovitatakse külvata/istutada porgandeid, viinamäelauku (Allium ampeloprasum L.), punapeeti, kapsast, aedmaasikaid, kapsasrohu perekonna taimeliike, aedtilli, aedsalatit ja tomatitaimi.

Istutades kummelit ja aed-piparrohtu sibulate lähimaale, parandavad nad nende maitseomadusi.

Sibul ravimtaimena

 Pikemalt artiklis Sibul

Rahvameditsiinis kasutatakse sibulat paljude haiguste, nagu hingamisteede katarride, ateroskleroosi, kõrgvererõhktõve jpt terviserikete ning vaevuste profülaktikas ja ravimisel.

Sibulaõli

 Pikemalt artiklis Sibulaõli

Sibulat ei loeta õlitaimede hulka ja teda ei kasvatata õli saamiseks. Sibulaõli (Allium cepa õli, CAS-number: 8002-72-0 (v.a sibulast toidu valmistamiseks tehtud maitseõlid, näiteks oliiviõli baasil) on sibulatoodangu väärtuslik kõrvalsaadus, mida toodetakse sibula sibulatest mitmel meetodil, näiteks veeaurudestillatsioonil

Füsioloogilised kõrvalekalded ja haiguslikud seisundid

Kasvuhäired ja taimetoiteelementide vaegused, mis võivad vastuvõtlikel sibulatel puudushaigusi põhjustada: päikesepõletus, külmakahjustus, lämmastiku-, kaaliumi-, magneesiumi-, boori-, mangaani-, fosfori-, vase-, tsingi-, molübdeeni-, raua-, seleeni-, väävli-, kaaliumi-, kaltsiumipuudus.

Harilik sibul ei ole 'konkurentsivõimeline' taim, tema kasv võib aeglustuda, kui teda ründavad putukad, loomad või patogeensed organismid.

Sibul (peremeestaim)

Bakterid

Bakterid (taimepatogeenina), kes võivad vastuvõtlikel sibulatel bakterhaigusi põhjustada:

• Burkholderia gladioli pv. alliicola (Burkholder) Young jt (sün: Pseudomonas gladioli pv. alliicola (Burkholder) Young jt)
• Burkholderia cepacia (Palleroni & Holmes ex Burkholder) Yabuuchi jt mullas, vees ka haiglates
• Dickeya dadantii (sün:Erwinia chrysanthemi)
• Enterobacter cloacae (Jordan 1890) Hormaeche ja Edwards 1960
• Erwinia rhapontici
• Pantoea ananatis (grampositiivne), vees, mullas, taimedes,
• Pectobacterium carotovorum subsp. carotovorum (sün: E. carotovora subsp. carotovora)
• Pantoea agglomerans (Ewing&Fife, 1972), Gavini jt 1989 (gramnegatiivne; epifüüt) – mullas, vees, sibulaseemnetes, nakatab ka inimesi;
• Pseudomonas aeruginosa (Schröter 1872) Migula 1900 (gramnegatiivne) oportunistlik patogeen, nakatades nii loomi (sh ka inimest) kui ka taimi, sh harilikke sibulaid. Ühe korraldatud uuringu järgi kuulus P. aeruginosa Eesti haiglate (Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH), Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK), Ida-Tallinna Keskhaigla (ITKH) ja Narva Haigla (NH)) intensiivravi (IR) osakondades viie kõige olulisema multiresistentse (tsiprofloksatsiini- ja tseftatsidiimiresistentsus) patogeeni hulka. Levinumad P. aeruginosa põhjustatud Pseudomonas-infektsioonid on bakteriaalsedkopsu-, kuseteede ja operatsioonijärgsete haavade ja verenakkused, sagedane bakteriaalsete kõrva- ja silmainfektsioonide (läätsekandjatel) tekitaja. Väga vastupidava biofilmina (quorum sensing) katab ka meditsiiniseadmeid ja -vahendeid (nt kateetreid) olles oluliseks haiglainfektsioonide põhjustajaks.
• Pseudomonas marginalis pv. marginalis (Brown 1918) Stevens 1925 (mullabakter)
• Pseudomonas syringae Van Hall, 1904 (gramnegatiivne; epifüüt), bakteri levik: tuulega, vihmaga, putukatega, nakatunud paljundusmaterjalide või seadmetega;
• Pseudomonas viridiflava (Burkholder 1930)
  Dowson 1939 (gramnegatiivne mullabakter)

Nematoodid

Nematoodid (taimepatogeenina) mullas, kes võivad vastuvõtlikel sibulatel looduslike vaenlastena parasiteerida ja kahjusid põhjustada:

• Belonolaimus gracilis Rau, 1958
• Ditylenchus destructor Thorne, 1945
• Ditylenchus dipsaci (Kühn, 1857) Filipjev, 1936</ref>
• Ditylenchus destructor Thorne, 1945
• Helicotylenchus dihystera (Cobb, 1893) Sher, 1961

jpt.

Seened

Seened (taimepatogeenina), kes võivad vastuvõtlikel sibulatel seenhaigusi põhjustada:

• Aspergillus niger van Tieghem 1867 – sibulaseemneni võib seennakkus jõuda juba enne sibulaõite avanemise faasi; nakatuda võivad ka inimesed
• Botrytis allii Munn. põhjustab (ka Eesti sibulatel) sibula-hahkhallitust,
• Penicillium aurantiogriseum Dierckx, (1901)
• Peronospora destructor põhjustab (ka Eesti sibulatel) sibula-ebajahukastet
• Puccinia allii (DC.) Rudolph (ka Eesti sibulatel) sibularooste.
• Sclerotium cepivorum Berk. 1841
  Sclerotium cepivorum on Stromatinia cepivora aseksuaalselt paljunev järk, tuntud taimepatogeen. Sclerotium cepivorum i isolaadi Sc4 seeneniit läbistas kultuuris sibulajuure epi- ja hüpodermise, moodustas apressooriumi ja kasvas koore sisse, hõivates koore parenhüümi nii intra- kui ka intertsellulaarselt, põhjustades ulatuslikku kudede degradatsiooni, seennakkuse algfaasis piirdub sibularakkude surm seeneniitidega läbistatud rakkudega. Sclerotium cepivorum sünteesib fütotoksiini oksaalhapet (Stone & Armentrout, 1985) ja mitmeid rakuväliseid ensüüme, polygalacturonases (PG,(EC 3.2.1.15), Mankarios & Friend, 1980; Favaron jt, 1993), pectinesterases (PE, (EC 3.1.1.11), Abd ElRazik jt, 1974), tsellulaase, arabanases ja xylanases (Mankarios & Friend, 1980), mis lagundavad rakuseina. Sclerotium cepivorum sünteesis kultuuris kahte polygalacturonases (PG) ja kahte pectinesterases (PE) neid isoensüüme tuvastati ka nakatunud sibula juurekoes.

Kahjurid

 Pikemalt artiklis Sibulakahjurid

Kahjurid, kes võivad oma elutegevusega vastuvõtlikke sibulaid kahjustada:

• sibulakoi (Acrolepia assectella Zell.), sibulakärbes (Delia antiqua Meigen, 1826), sibula-juurelest ja sibulaingerjas jt.

Sibulakärbes

Sibulakärbes (Delia antiqua ) on putukaliik lülijalgsete hõimkonna, putukate klassi, kahetiivaliste seltsi Delia perekonnas. Teda (kõiki kolme arengujärku) peetakse tõsiseks kultuursibula kahjuriks (mõnikord võib rünnata ka sibula metsikuid sugulasi).

Täiskasvanud sibulakärbse pikkus on ~6 mm ja tema keha meenutab hariliku toakärbse (Musca domestica) oma. Emased ja isased erinevad veidi üksteisest, nende jalad on musta värvi, tiivad läbipaistvad ja liitsilmad on pruunid. Täiskasvanud sibulakärbsed elavad 2–4 nädalat ja võivad muneda sadu munasid. Munad on valged, pikenenud kujuga ja ~1,25 mm pikkused, need muneb emane sibulakärbes rühmana peremeestaime võrsele, lehtedele, sibulakaelale, sibulale ja ka maapinnale. Sibulakärbse vastsed on valget värvi, kuni ~8 mm pikkused, kooruvad munadest 2–5 päeva jooksul ja toituvad rühmana sibulal (ka sibulajuurtel) ja küüslaugul.

Sibulakaubandus, -turg ja toodang

Suurimad kuivatatud sibulate tootjad 2013. aastal

Riik	Toodang, tonnides	Osakaal, %
Hiina	22 300 000*	26,0
India	19 299 000	22,5
USA	3 159 400	3,7
Iraan	2 381 551*	2,8
Venemaa	1 984 937	2,3
Türgi	1 904 846	2,2
Egiptus	1 903 000	2,2
Pakistan	1 660 800	1,9
Brasiilia	1 538 929	1,8
Alžeeria	1 344 385	1,6
Maailm kokku	85 795 191	100
* – FAO arvutuslik hinnang

Iraan_Siwilla2011

Iraan_Siwilla 2011

Iraan_Siwilla 2011

Sibulate ettevalmistamine hoiustamiseks ja müügiks

Sibulate kiiritamine on toiduainete töötlemise meetod, mille all peetakse harilikult silmas ioniseeriva kiirguse kasutamist (kas radionukliidide koobalt-60 või tseesium-137 gammakiirgust) mitmel otstarbel.

Usutakse, et doos 5–15 krad'i kiirelt pärast sibulate maastvõttu inhibeerib sibulamugulate idanemist puhkeperioodi ajal. Kiirgusdoos oleneb sibulasordist, mõni võib vajada väiksemat doosi.

Sibulatooted

Harilik sibul on toiduainetetööstuse tooraine ja sibulast valmistatakse mitmeid valmistooteid, nagu sibulapulber, sibulahelbed, sibulasool, sibula purgisupp, sibulasupi pulber, marineeritud sibulad, sibulaküpsised, sügavkülmutatud hakitud sibul, sügavkülmutatud sibulapealsed, sügavkülmutatud sibularõngad jpt.

Sibula kui toidutoorme (põllukultuuri) tehastes (process manufacturing, toiduainetetööstus jne) töötlemise (dehüdreerimine, hoidistamine (moosid, supid, marineeritud sibulad) purkidesse, metalltoosidesse jne) tulemusel tekib tootmisprotsessis hulgaliselt, Euroopas hinnanguliselt 500 000 tonni aastas, sibulajäätmeid, mille hulka arvatakse sibulakoored ja välimine soomuste kiht. Euroopa peamised jäätmetootjad on Hispaania, Suurbritannia ja Holland.

Sibulajäätmeid saab taas 'toidutasemeni' töödelda, valmistades neist pektiini ja kiudaineid sisaldavaid tooteid ja/või lisaaineid.

Sibul (toiduaine)

Sibul on taimset päritolu toiduaine. Sibulasaadused toiduainena (nii kaubanduslik kui ka koduaia saak) saab jaotada kaheks, sibulaks ja rohelisteks pealseteks.

Söögisibula all peetakse tavaliselt silmas hariliku sibula küpsenud ja puhkeseisus jämenenud lühivõsu, teda nimetatakse mitmeti nii sibulateks (värske sibul, tarbesibul, köögisibul, müügisibul, aiasibul, säilitussibul jm).

Roheliste pealsete ehk värskete sibulapealsete, nemad arenevad sibulapunga lehekimbust, kultiveerimiseks võidakse kasutada spetsiaalselt aretatud sibulasorte (kellel kasvab rohkem pealseid, või on laiemad sibulalehed jm) või ka sibulakultuuri kasvuperioodil kogutavat pealsesaaki, ka siseruumides (tubastes oludes) lillepottides ajatavaid sibulaid.

Inimeste toiduks tarvitatakse sibula sibulat kas toortoiduna või kulinaarselt sibulatoit]]udeks töödelduna aga süüakse ka sibulalehti (kas eraldi või koos sibula ebavarrega) ja neid nimetatakse sibulapealseteks.

Söögisibul ja sellest valmistatud sibulatoidud on kuulunud mitmete muistsete rahvaste toidulauale.

Kreeka ajaloolane Herodotos Halikarnassosest (umbes 484 eKr – umbes 425 eKr) olevat üles kirjutanud, et egiptlased maksid püramiidiehitajatele söögiks ostetud sibula, küüslaugu ja redise eest 1600 hõbetalenti.

George Julius Drews (1873–1945) saksa-ameerika medical nutritionist, tropho-therapy edendaja arvates on sibul (1912) talvetoitude hulgas sama loomulik kui kapsas, kuid spetsiifilisel volatiilsel õlil on ka suurem roll kui puhtalt maitse ja see peaks sibula positiivsele loomusele lisanduseks olema. Sibul on positiivne toit ja see on näidustatud osadele negatiivseid haigusi põdevatele inimestele. Soovitavad on pehme ja magusa maitsega sordid nagu 'Teneriffe', 'Barletta' ja 'Rocca'.

Söögisibulat (ka lihtsalt sibulat) ja tema pealseid peetakse paljude inimeste jaoks väärtuslikuks toiduaineks. Selle all peetakse silmas sibula kultiveerimise lõpptoodet ehk müügisibulaid, mida inimesed kasutavad toiduks.

Sibulatoitudeks loetakse neid toite, kus sibul on oma maitseomadustega kujundab toidu maitse ja/või sisaldub toidus ülekaalukas koguses, näiteks prantsuse sibulasupp või lihtsalt sibulasupp.

Eesti toiduainena peetakse silmas Veterinaar- ja Toiduameti heakskiidu saanud Peipsi sibulat (koondnimetus 'Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3')

Kuni 2 nädalat enne kirurgilisi protseduure soovitatakse sibula söömist vältida, kuna seni tuvastamata ained evivad vere hüübimise vastast toimet.

Sibul (maitsetaim)

Harilik sibul maitsetaimena leiab kasutust koduköökides ja kokanduses ning toiduainetetööstuses toitude ja toodete maitsestamisel. Selget piiri toiduaine ja maitsetaime vahel on raske tõmmata, paljude rahvast rahvusköökides kasutatakse sibula sibulat ja lehti maitsetaimena toitude maitsestamiseks ja lisandina (värske sibula rõngad heeringaga) toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult.

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Söögisibul sisaldab rohkelt inimese jaoks väärtuslikke toitaineid (sh mikrotoitaineid, rohkesti suhkruid).

Toiteväärtus on varieeruv ja sõltub tema kultiveerimisaegsetest, säilitamisest, sibulasööja füsioloogiast jpt teguritest, ka sibulasordist ja söödavast sibulaorganist, nii näiteks sisaldavad sibulapealsed C-vitamiini ja karoteeni tunduvalt rohkem kui sibulamugul, kuid teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses.

USA Põllumajandusministeeriumi riiklikus toitainete andmebaasis on tabelid värske (toore) sibula toitainete sisalduse kohta:

Toitained

Toitained	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Vesi	89,11	g
Kalorsus	40	kcal
Valgud	1,10	g
Lipiidid	0,10	g
Tuhk	0,35	g
Süsivesikud kokku	9,34	g
Suhkrud kokku	4,24	g
Sahharoos	0,99	g
Glükoos	1,97	g
Fruktoos	1,29	g
Kiudained	1,7	g

Toiteelemendid

Toiteelement	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Kaltsium (Ca)	23,0	mg
Raud (Fe)	0,21	mg
Magneesium (Mg)	10,0	mg
Fosfor (P)	29,0	mg
Kaalium (K)	146,0	mg
Naatrium (Na)	4,0	mg
Tsink (Zn)	0,17	mg
Vask (Cu)	0,04	mg
Mangaan (Mn)	0,13	mg
Fluoriid (F)	1,1	mg
Seleen (Se)	0,5	μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)

Vitamiinid

Vitamiin	Väärtus 100 g kohta	Ühik
C	7,4	mg
B1	0,046	mg
B2	0,027	mg
B3	0,116	mg
B4	6,10	mg
B5	0,123	mg
B6	0,120	mg
Betaiin	0,1	mg
A-vitamiin	2	IU
Beetakaroteen	1	μg
E-vitamiin (alfakaroteen)	0,02	mg
Folaat	19,0	μg
Luteiin+ zeaksantiin	4,0	μg
K-vitamiin	0,4	μg

Aminohapped

Aminohape	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Glutamiinhape	0,258	g
Arginiin	0,104	g
Aspartaamhape	0,091	g
Lüsiin	0,039	g
Leutsiin	0,025	g
Fenüülalaniin	0,025	g
Glütsiin	0,025	g
Treoniin	0,021	g
Valiin	0,021	g
Seriin	0,021	g
Alaniin	0,021	g
Trüptofaan	0,014	g
Isoleutsiin	0,014	g
Tsüstiin	0,004	g
Türosiin	0,014	g
Proliin	0,012	g

Sibul kui allergiataim

Kuigi sibula sibulat peetakse üldiselt ohutuks toiduaineks (Generally regarded as safe GRAS) võib seespidine tarbimine vastuvõtlikel inimestel haiguslikke seisundeid, näiteks bronhiaalastma, rinokonjuktiviit ja kontaktdermatiit (IgE-spetsiifilised antikehad sibula vastu nahatestis ja in vitro) esle kutsuda.

Sibul kui mürktaim

Osade imetajate (nagu hobused, kassid, koerad jt) suhtes liigitatakse taim bioloogiliste toimete tõttu mürktaimeks, kuna tema söömine võib sibulamürgistuse tekitada. Kõiki laukude perekonna taimi peetakse kassidele sobimatuks toiduaineks. On vähetõenäoline, et kassid sööksid toorest sibulat, kuid valmistoitudes sisalduva sibulafragmentide tõttu võib neil sibulas leiduvate keemiliste ainete tõttu tekkida erütrotsüütide, Heinz body anemia. Sama võib juhtuda ka hobuste, koerte, merisigade ja ahvidega, eksperimentaalselt on aneemiat esile kutsutud ka lammastel.

Toksikoloogistes uuringutes
Ühes varasemas uuringus põhjustas sibulamürgistuse koertel söödud sibulakogus, mis ületas 0,5% looma kehakaalust. Teises uuringus osalenud koertel, kellel prooviti nimetatud aneemiat indutseerida toideti koertele 30 g sibulaid/kg kehakaalu kohta (3%). ASPCA Animal Poison Control Center case record database for Allium cepa exposure aruande kohaselt on kaheaastase ajavahemiku jooksul juhtumeid (koertel, kassidel) alla 30 ja ainult 6 koeral ja ühel kassil ilmnesid kliinilised sümptomid.

Kliiniline hematoloogia

sibulamürgistuse laboratoorsed leiud:

• madal hematokriti tase (näiteks koertel <37%, kassidel <24%, koduveistel <26%, lammastel <24%, kitsedel <20%,

hobustel <32%)

• verevärvnikkusesus
• hemoglobineemia
• methemoglobineemia
• erütrotsüütide iseärasused: Heinzi kehakesed, eccentrocytes (hemoglobiini ja membraanivalkude oksüdatsioon), leukotsütoos jt.

Arvatakse, et koertel, kes põevad pärilikku (inimestel seostatakse G-6-PD-puudulikkusaneemiat X-kromosoomiga, erütrotsüütides ei toodeta glükolüüsi spetsiaalse raja pentoosfosfaaditsüklis (PFT) piisavas koguses NADPH-d mis hoiab glutatiooni redutseeritud vormis glutatiooni, takistab hemoglobiini denaturatsiooni, redutseerib methemoglobiini tagasi hemoglobiiniks, ega saa toimuda vesinikperoksiid detoksikatsioon) hemolüütilist glükoos-6-fosfaat-dehüdrogenaasi vaeguse tekkelist aneemiat, mille korral erütrotsüütide geeni glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi ja ensüümi glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi aktiivsus erütrotsüüdi normaalse eluea tagamisel on häirunud, on sibulamürgistusele vastuvõtlikumad.

Raske sibulamürgistus võib olla letaalse lõppega.

Sibul kui jääde

Hariliku sibula tahketest jäätmetest (lamandunud sibulapealsed ja sibulakoored, müügiks mittesobivad haiged või sibulakorjamise käigus vigastatud sibulad) saab bioetanooli toota, selleks töödeldakse need kõigepealt sibulamahlaks.

Alkohoolsel fermentatsioonil, pärmseeneliigi Saccharomyces cerevisiae abiga, valmistatakse sibulamahlast sibulalikööri ja hiljem sibulaäädikat.

Sibul ja umbrohud

Sibulaid ei peeta konkurentsivõimeliseks taimeks, teda võivad kasvuperioodil 'pitsitada' tihti ümbritsevad, inimeste poolt umbrohtudeks liigitatud, taimed.

Selleks, et sibulad saaksid kasvueelise, võidakse mitmel pool maailmas kasvu- ja/või hoiualadele manustada mitmesuguseid umbrohutõrjevahendeid.

Sibul kui in vitro kultuur

Sibula in vitro-kultuure võib saada enamikust sibula organitest, kudedest.

In vitro kultuure valmistatakse õisikust, juuretippudest, lehtedest, soomustest, juurtest, embrüost, seemnealgest, emakatest ja tolmukapeadest.

Hariliku sibula test

Hariliku sibula test (The Allium cepa test) on katsetaime hariliku sibula (2n = 16) in vivo standardi kandidaatmudel hindamaks keemiliste ainete ja bioloogiliste materjalide võimalikke genotoksilisi toimeid kromosoomide seisunditele. Hariliku sibula testsüsteemi, harilikus sibula juure meristeemi kromosoomide põhjal, esitles A. Levar 1938. aastal.

Testiks hangitakse herbitsiidide ja fungitsiidide-vabad sibula sibulad ja testitakse neid erinevate ainetega.

Sibul kui katse- ja kontrolltaim

Eesti Taimekasvatuse Instituudi laboris uuritakse Peipsi äärset pesasibula põlissorti 'Peipsi sibulat'.

Sibula laboratoorsetes uuringutes kasutatavad laboriseadmed ja meetodid:

• kõrgsurvevedelikkromatograafia (HPLC): kvertsetiini, viin- ja glutamiinhappe määramiseks;
• õhukese kihi kromatograafia (TLC): kvertsetiini määramiseks;
• gaasikromatograafia (GC) õun- ja sidrunhappe tuvastamisel, määramisel
• CTAB Method – DNA ekstraheermisel;
• CUPRAC Food and Beverage Antioxidant Assay askorbiinhappe määramisel;

Botaanikaaia eksponaat

Harilik sibul on mitmete botaanikaaedade kollektsioonides kas konserveeritud või ka elusa eksponaadina.

• University of Oxford Botanic Garden, taim nr 38;

Hariliku sibulataime kodumaa

Nikolai Ivanovitš Vavilov liigitab hariliku sibula kultiveerimisalad mitmeks levikupiirkonnaks.

Sibula kodustamine sai alguse tõenäoliselt 4000 aastat tagasi Lähis-Idast (Hanelt, 1990).

Botaanikud usuvad, et sibulataim pärineb Iraanist ja Pakistanist. Ka Kesk-Aasiat ja Palestiinat on kodustatud sibulataime päritolumaaks loetud.

Ain Raali andmetel pärineb taim Pärsiast, kust levis inimeste kaudu Egiptusse ja Kreekasse ja hiljem peaaegu kogu maailma.

Müügisibula päritolumaa

Sibulaäris ei ole oluliseks aspektiks mitte ainult sibulamugul, vaid sibula tarbijale võib ostuotsustusel vajalikuks osutuda ka päritolumaal kasutavate sibulataime kasvuaegsete kultuuripraktikate tundmine, nii näiteks võidakse/kasutatakse Floridas sibulate teraapias liigispetsiifilsite ümarusside vastu nematotsiide: Telone II, Telone C-17, Telone C-35, Pic-Clor 60, Vapam HL, KPam HL , seni pole selge, kui suured kogused ja nende bioaktiivsus sibulamugula sööjale osaks saab, kuid arvatakse, et mullaveestiku toimel jõuavad need pigem põhjavette.

Müügisibula päritolumaa varjamine võib harva esile kutsuda võimuorganitega suhtlemist, nii näiteks arreteerisid politseiametnikud Fukushima prefektuuris (Jaapan) 2 meest suvisibulate 'siltide võltisimise' ja nende müümise eest koolidele ja vanadekodudele selles prefektuuris kasvatatuid Ibaraki ja Chiba prefektuuri sibulatena. 'Sibulasildi võltsijate' vastuväidete kohaselt testiti toote kiirgustaset ja see olevat normi piiresse mahtunud.

Maalikunstis

• 
  «Girl Chopping Onions», Gerrit Dou, 1646
• 
  «Natura morta con cipolle, lonza e lettere», Carlo Magini, XVIIIvet kantved
• 
  «Cepe» Ion Andreescu, 1877-1878
• 
  «Nature morte aux oignons», Paul Cézanne, 1896-1898
• 
  «Still Life with Drawing Board, Pipe, Onions and Sealing-Wax», Vincent van Gogh, jaanuar 1889
• 
  «Still Life with Cat and Onions», Boris Grigoriev, 1928
• 
  «Natura morta con cipolle», Antonio Sicurezza, 1976

Heraldikas ja sümboolikas

Sibula idanema hakkavat sibulat on kujutatud ka Nižni Novgorodi oblasti Arzamassi rajooni, Hispaania Valencia autonoomse piirkonna Benaguasili valla vapil ja Burgose provintsi Cebollerose vapil ja lipul.

Sibula sibulat koos lehtedega on kujutatud Hispaania Kataloonia, Girona provintsi Sant Climent Sescebesi valla ja Soome, Lapi maakonnas Tervola valla vapil.

Valminud sibulat on kujutatud Colombia, Boyacá departemangu Aquitania linna ja Prantsuse Vabariigi Gardi departemangu Saint-Jean-de-Valériscle vapil.

• 
  Arzamassi rajooni vapp
• 
  Benaguasili valla vapi kujutis
• 
  Burgose provints, Cebollerose vapi kujutis
• 
  Burgose provints, Cebollerose lipu kujutis
• 
  Girona provints, Sant Climent Sescebes'i valla vapi kujutis
• 
  Lapi maakond, Tervola valla vapi kujutis
• 
  Gardi departemangu Saint-Jean-de-Valériscle vapi kujutis

Ajaloolist

Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.

Frangi riigi kuningas ja Rooma ehk Frangi keiser Karl Suur olevat oma valitsemisajal andnud lausa ametliku korralduse Capitulare de villis vel curtis imperii taimede, sealhulgas aedsalvei, hariliku kurgi, hariliku rosmariini, hariliku köömne, hariliku saialille, aed-mustköömne, metsporgandi, aedtilli, apteegitilli, küüslaugu, apteegitilli, aedkoriandri, kanepi ja sibula, ning paljude teiste taimede kasvatamise edendamiseks nii ülikute kui ka lihtrahva aedades.

Sibul Vana-Hiina tseremooniates

Pärast lapse sündi kolmandal päeval viidi läbi esmakordse vannitamise tseremoonia. Lapse vannivee keetmise ajal hoiti selles sibulat ja viigimarju. Kuna "sibul" oli "mõistuse" homonüüm oli sibul sünnirituaalides väga oluline komponent. Ämmaemand puudutas pärast lapse vannitamist sibulaga kolm korda lapse pead, öeldes: "Esimene kord – ole taibukas, teine kord – ole elutark, kolmas kord – ole kaval."

Sibul kultustaime ja keelatud taimena

Vanad egiptlased pidasid sibulavõrset universumi sümboliks. Sibul kuulus neil kunstiobjektide ja rituaalsete ohvriandide hulka, neid lisati igaviku sümbolina ka surnutele hauapanuseks.

Charles Frederick Partingtoni (1837) kirjelduste kohaselt oli levinud aiataim, kuid Vana-Egiptuse preestrid võisid usulistel kaalutlustel egiptuse sibula söömisest hoiduda.

Söögina oli sibul Egiptuses siiski vaid lihtrahva ja orjade menüüs, sibulasöömisega püüti madusid eemal hoida.

Vanasõnu ja mõistatusi

• Sibulas teeb sihest terveks, kaseoks teeb otsa kergeks.
• Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?

Uurimislugu

 Pikemalt artiklis Hariliku sibula uurimislugu

Kirjandus

Süstemaatika ja tavanimetused

• Ivan A. Ross, "Medicinal Plants of the World, Volume 2: Chemical Constituents, Traditional and Modern Medicinal Uses", Humana Press, 2001
• Hariliku sibula kultiveerimine
• Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium] Ralph Levi Watts,
• George E. Boyhan, W. Terry Kelley,2007 Onion Production Guide (B 1198-2)
• Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium, Onion collection
• Allium cepa Proliferum – rühm: The Egyptian walking Onion
• Sõnnik: Jongtae Lee, Evaluation of Composted Cattle Manure Rate on Bulb Onion Grown with Reduced Rates of Chemical Fertilizer, HortTechnology, detsember 2012, 22. väljaanne, nr 6, 798–803
• New Yorgi osariik: Crop Profile: Onions in New York
• vesikultuurs :NASA, Farming for the Future, 27.08.04
• Onion Sowing to maturity guide 2015
• HARVESTING SYSTEM for Green onions, Short day onions & Sweet onions
• Sibulakasvatuspiirkonnad
• Peipsimaa: Toidukvaliteedikava "Peipsi sibul" eeskiri

Hübridiseerimine

• Charles Lyell, "Geoloogia alused" 2. köide ("Principles of Geology"), lk 53, 1832
• Pestitsiidid sibulatele
• PAN Pesticides Database, California Pesticide Use, Pesticide Use on Onions in 2012
• Taimefüsioloogia
• William A. Jensen ja Mary Ashton, COMPOSITION OF DEVELOPING PRIMARY WALL IN ONION ROOT TIP CELLS. 1. QUANTITATIVE ANALYSES, DEPARTMENT OF BOTANY, University of California, Berkeley, 16. juuli 1959
• John E. Weaver ja William E. Bruner, ROOT DEVELOPMENT OF VEGETABLE CROPS, 1. trükk, McGRAW-HILL BOOK COMPANY, Inc., 1927
• Seemik: Michael W. Fowler, Carbohydrate metabolism and differentiation in seedling roots, New Phytol (1975) 75, 461–468
• Byrd GT jt, Leaf cavity CO2 concentrations and CO2 exchange in onion, Allium cepa L., Photosynth Res. juuni 1995;44(3):253-60. doi:10.1007/BF00048598
• Tolmeldamine ja mesilaste 'visiteermine'
• Soto VC jt, Nectar and flower traits of different onion male sterile lines related to pollination efficiency and seed yield of F1 hybrids, J Econ Entomol. juuni 2013;106(3):1386–94
• Abrol, D. P. 2010. Foraging behaviour of Apis florea F., an important pollinator of Allium cepa L. J. Apic. Res. 49: 318–325.
• Hagler, J. R. Honeybee (Apis mellifera) response to simulated onion nectars containing variable sugar and potassium concentrations.Apidologie 21: 115–121, 1990
• Hagler, J. R., A. Cohen, ja G. M. Loper. Production and composition of onion nectar and honey bee (Hymenoptera: Apidae) foraging activity in Arizona. Environ. Entomol. 19: 327–331, 1990 
• Benedek, P. Behaviour of honeybees (Apis mellifera L.) in relation to the pollination of onion (Allium cepa L.) inflorescences. Z. Angew, 1976
• Patofüsioloogia
• Seminis: Kevin E. Conn, Jeffrey S. Lutton, Staci A. Rosenberger, Onion Disease Guide. A practical guide for seedsmen, growers and agricultural advisors
• Pärilikkus
• M. W. El-Shafie ja G. N. Davis, Inheritance of Bulb Color in the Onion (Allium cepa L), 38. väljaanne, number 17, detsember 1967, HILGARDIA
• Teadusuuringutes
• Triploidne sibul: Helga I. Maaß, Studies on triploid viviparous onions and their origin, Genetic Resources and Crop Evolution, aprill 1997, 44. väljaanne, nr 2, lk 95–99
• Rodov V jt, Ultraviolet light stimulates flavonol accumulation in peeled onions and controls microorganisms on their surface., J Agric Food Chem. 25. august 2010 ;58(16):9071-6. doi:10.1021/jf1016016
• Himadri Pandey, Vikas Kumar, B.K. Roy, Assessment of genotoxicity of some common food preservatives using Allium cepa L. as a test plant, Toxicology Reports, 1.väljaanne, 2014, lk 300–308
• Teaduseksperiment: sibula ja kulla abil loodi töötavad kunstlihased – See more at: http://www.telegram.ee/teadus-ja-tulevik/teaduseksperiment-sibula-ja-kulla-abil-loodi-tootavad-kunstlihased-2#.Va-dlPmqqko, 7. mai 2015
• Medieval Medicine: 1,000-year-old Onion and Garlic Salve Kills Modern Bacterial SuperBugs, 2. aprill 2015
• Sordiaretus
• Leonard M. Pike, Onion Breeding, 1986
• The Allium cepa test
• Türkoğlu Şifa, Genotoxic effects of mono-, di-, and trisodium phosphate on mitotic activity, DNA content, and nuclear volume in Allium cepa L., CARYOLOGIA, 62. väljaanne, nr 3: 171-179, 2009
• Hilada Nefic jt, Chromosomal and Nuclear Alterations in Root Tip Cells of Allium Cepa L. Induced by Alprazolam, Med Arch. detsember 2013 ; 67(6): 388–392, 28. detsember 2013, doi: 10.5455/medarh.2013.67.388-392, PMCID: PMC4272485
• Plutoonium-239 alfaosake]ed ja mobiiltelefonGSM 900: Dmitry S. Pesnya, Anton V. Romanovsky, Comparison of cytotoxic and genotoxic effects of plutonium-239 alpha particles and mobile phone GSM 900 radiation in the Allium cepa test, Mutation Research/Genetic Toxicology and Environmental Mutagenesis, 750 väljaanne, nr 1–2, 20 jaanuar 2013, lk 27–33

Monograafiates ja nende alusmaterjalides

• List of German Commission E Monographs (Phytotherapy), Allii cepae bulbus, onion, 13. märts 1986
• MTO: Bulbus Allii Cepae
• European Medicines Agency (EMA)List of references supporting the assessment of Allium cepa L., bulbus, 27. märts 2012, EMA/HMPC/347199/2011, Committee on Herbal Medicinal Products (HMPC)
• Saaduste bioaktiivsed toimed
• PCIDB – PhytoChemical Interactions DB: Allium cepa
• Bioactive products found in Allium cepa
• www.telegram.ee: Sibul – alahinnatud lisand meie toidulaual!, 28. veebruar 2014
• Sibula eeterlik õli: N. Benkeblia, Antimicrobial activity of essential oil extracts of various onions (Allium cepa) and garlic (Allium sativum), LWT – Food Science and Technology, 37. väljaanne, nr 2, märts 2004, lk 263–268
• Dr. Duke's Phytochemical and Ethnobotanical Databases, Allium cepa L. – Liliaceae activites
• Keemiline koostis
• Sibulasoomused: Fossen T, Slimestad R, Andersen M ØM, Anthocyanins with 4'-glucosidation from red onion, Allium cepa., Phytochemistry. detsember 2003 ;64(8):1367–74.
• Lachrymatory Factor Synthase: Colin C. Eady jt, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2492635/ Silencing Onion Lachrymatory Factor Synthase Causes a Significant Change in the Sulfur Secondary Metabolite Profile, Plant Physiol. august 2008; 147(4): 2096–2106, doi: 10.1104/pp. 108.123273, PMCID: PMC2492635
• Y.Yahaya, U. A. Birnin Yauri ja B. U. Bagudo, Study of Nutrient Content Variation in Bulb And Stalk of Onions (Allium Sepa) Cultivated in Aliero, Aliero, Kebbi State, Nigeria, Nigerian Journal of Basic and Applied Science (2010), 18(1):83–89
  • • 'Sibulalõhn' ja'-maitse'
• Meriel G. Jones jt, Biosynthesis of the flavour precursors of onion and garlic, J. Exp. Bot. (2004) 55 (404): 1903–1918, doi: 10.1093/jxb/erh138,

2. juuli 2004

Kultuuris

• Padraic Colum: "Orpheus: Myths of the World",

NUMA THE LAW-GIVER, [1930, copyright not renewed]

• Günter Grass: "Beim Häuten der Zwiebel" (2006)
• The Tale of the Onion, 19. veebruar 2014
  • Lauludes
• Susan Christie: "I Love Onions" laul, 1966, (autoriteks Donald Cochrane ja John Hill) ja sõnad;

Entsüklopeediates

• Onion sissekanne Encyclopædia Britannicas
• sibul sissekanne Eesti entsüklopeedias
• Irwin Goldman, University of Wisconsin–Madison, Onions and Other Allium Plants, Encyclopedia of Food and Culture, 2003
• Elu entsüklopeedia: Allium cepa
• Food Encyclopedia: ONION

Ajakirjanduses

• Maa Hääl : maarahva ajaleht, Tähtsamad taimed meie keeduwilja aedades., nr 52, 3. mai 1933
• Maa Hääl : maarahva ajaleht, Tänavused aedvilja seemnete hinnad, nr 39, 5. aprill 1939
• Päewaleht, Köögiviljade müügi-sordid, nr 118, 4. mai 1940
• Sakala (1878–1940), Missuguseid köögivilja-sorte kasvatada, nr 52, 6. mai 1940
• Kaja Roomets, Sibulavihkajast sibulasõbraks?, ÕL, 17. juuli 2010
• Rein Sikk, Eesti Päevalehe üleskutse päästis neli tonni sibulaid, Eesti Päevaleht, 25. oktoober 2012
• Rein Sikk, Sibula päästmine toob Peipsi äärde suured vaidlused, 20. november 2012
• Signe Heiberg, Rae valla sibulaosturetk süstis Peipsi-äärsele rahvale lootust, Rae Sõnumid, 5. november 2012
• Peipsi sibul kaitse alla: petturid jäävad pika ninaga, Õhtuleht, 9. mai 2013
• MAARIUS SUVISTE, Peipsiääre sibulamüüja Aleksandra: ei tasu enam ära, odavam on naabri käest osta, ÕL, 14. august 2013
• Riik võtab Peipsi sibula oma hoole alla, 16. september 2013
• Heli Raamets, Peipsi sibul näitab Euroopa taset, 5. detsember 2013
• Ingrid Bender, Pesasibul ja selle kasvatamine, Maaleht, 20. aprill 2014
• Rein Sikk, Appi! Kolkja kant upub sibulatesse, 19. august 2014
• Mirjam Nutov, Kuidas ära tunda õiget Peipsi sibulat?, 21. august 2014
• Kaja Kurg, Hea Eesti sibul oma aiast, 23. aprill 2015
• 10. september 2015, Heli Raamets, Milles peitub Peipsi sibula fenomen?, maaleht.delfi.ee

Sibulasaak

• Onion (inc. Shallot) Production
  • Sibula hind: Sibula hind on tõusnud üle 100%, 1. september 2011
• Maitsvat Peipsi sibulat tänavu kõigile ei jagu, 7. september 2013
• Toitumine, toiduaine ja sibulatoidud
• Kulinaarias: Sibulatoidud
• Süütud sibulatoidud, ÕL, 17. juuli 2010, Allikas: Maire Suitsu "Säästlikult ja suupäraselt", Varrak 2009
• Kaja Roomets, Valik Peipsi-äärseid traditsioonilisi sibulatoite, ÕL, 7. oktoober 2006
• Kadrin Linna, Tervistav sibul toidus, Maaleht, 2. jaanuar 2009
• Aive Luigela, Sibul on odav, maitsev ja tervislik
• SelfNurtitionData
• Toidud
• Sweet Onion Recipe Index

Kokaraamatud

• Maire Suitsu ja Lia Virkus, "Sibulad ja laugud", Ajakirjade Kirjastus, 2010

Meditsiinis (sh meditsiiniuuringutes, loomkatsetes)

Analgeetikum/analgeetiline (sibulamahl rottidel), Gauri NX Kalangutker ja Madhusudan P Joshi, Pharmacological and Behavioral Comparative Study of Allium Cepa Linn. Bulb and Coffee with Bhavana Treatment in Rats, 2. väljaanne, nr 3, 2015, 22. juuni 2015

Välislingid

• Harilik sibul andmebaasis eElurikkus