Hästitempereeritud klaviir

"Hästitempereeritud klaviir" (lühidalt HTK, ka "Hästitempereeritud klaver", sks "Das wohltemperierte Klavier"; BWV 846–893) on Johann Sebastian Bachi kirjutatud 48 prelüüdist ja fuugast koosnev kogumik, avaldatud kahes raamatus (aastatel 1722 ja 1742). HTK sisaldab 12 duuri ja 12 molli jagu teoseid mängimiseks sooloklaviatuuridel. "Hästitempereeritud klaviiri" kaks köidet koosnevad 24 prelüüdist ja 24 fuugast. Esimese raamatu lõpetas Bach 1720. aastatel Köthenis kuninglikus õukonnas töötades ja teise kaks kümnendit hiljem Leipzigis, kus ta oli linna kirikumuusika direktor. Palad olid mõeldud pedagoogilisteks harjutusteks, et klahvpillimängijad tuleksid toime iga helistiku omapäradega.

Omadussõna "hästitempereeritud" viitab sellise häälestussüsteemi kasutamisele, mis toimiks võrdselt kõigis võtmetes. Võrdse tempereerituse süsteemis on oktav jagatud 12 võrdsete intervallidega pooltooniks. Kasutades sõna klaviir, märkis Bach, et tema muusikat saab mängida mis tahes klahvpillil, sealhulgas klavessiinil, klavikordil ja orelil olenemata sellest, et klahvpillidel on erinevad mehhanismid ja need tekitavad eristatavaid helisid. Esimese raamatu ilmumise ajal veel Itaalias leiutatud klaverit Bachi kodumaal Saksamaal ei tuntud.

Teose ülesehitus

Bach kirjutas kogumikes "Hästitempereeritud klaviir I ja II" mõlemas 12 prelüüdi ja 12 fuugat. Prelüüdide ja fuugade järjekord on tõusvas kromaatilises skaalas. Igale prelüüdile järgneb fuuga samas helistikus, seejärel prelüüd ja fuuga paralleelmollis: C → Cm→ C# → C#m → D → Dm → E♭→ E♭m → E → Em → F → Fm → F# → F#m → G → Gm → G#→ G#m → A → Am → B♭ → B♭m → B → Bm.

Juba 1720. aastal kirjutas Bach oma 9-aastasele pojale albumi "Klavier-Büchlein für Wilhelm Friedemann Bach", mis sisaldab 11 prelüüdi lühemal kujul, ja mida Bach hiljem kasutas "Hästitempereeritud klaviiri" I osas. Kinnitades kõigi helistike võrdset staatust, püüdis Bach seostada iga helistiku konkreetse poeetilise ideega, kasutades ainult selle helistiku erilisi omadusi. Näiteks pateetilise c-molli leiame juba Bachi kogust – ammu enne Ludwig van Beethovenit. Es-moll ja bes-moll on kurvakõlalised, D-duur seevastu energiliselt kõlav. Bachile on C-duur keskse tähtsusega, sümboliseerides nii algus- kui ka lõppunkti.

Eelkäijad

Mitmed Bachi eelkäijad üritasid samuti täielikku tempereeritust rakendada. Johann Kaspar Fischer (1656–1746) lõi 1702. aastal kogumiku "Ariadne musica". See koosnes 20 lühikesest prelüüdist ja fuugast orelile, kuid ta jättis välja mõned mitme dieesi või bemolliga helistikud, nagu d-moll, bes-moll, e-moll, Fis-duur ja ges-moll. Arvatavasti andis Fischeri kogumik Bachile inspiratsiooni "Hästitempereeritud klaviiri" kirjutamiseks.

Umbes aastal 1700 pakkus saksa muusik ja teadlane Andreas Werckmeister välja ühtlase 12-astmelise logaritmilise muusikalise skaala ja valmistas esimese vastavalt häälestatud klaveri. Enne seda häälestati muusikainstrumente puhaste intervallide põhimõttel, mis tekitas raskusi teiste tonaalsuste kasutamisel ja tekitas modulatsioonidega probleeme. See omakorda seadis muusika arengule piirid.

Werckmeisteri pakutud skaalat ei võetud kohe hea meelega  kasutusele. Näiteks oli selle vastu kuulus prantsuse filosoof Denis Diderot. Ta arvas, et skaala ilma puhaste intervallideta ei saa olla muusika alus. Johann Sebastian Bach tõestas uue süsteemi elujõulisust, luues kogumiku "Hästitempereeritud klaviir". Bachi teosed lõid uue ajastu muusika arengus, hilisemad heliloojad kasutasid juba uut süsteemi.

Ajalooline mõju

18. sajand

Idee koostada täielikul tempereeritusel põhinevat kogumikku oli tollal niivõrd esile kerkinud, et samal aastal Bachiga (1722) kirjutas Dresdeni helilooja ja organist Friedrich Schuppig kõigist helistikest koosneva teose "Labyrinthus musicus". Kaks aastakümmet hiljem kirjutas helilooja Bernhard Christian Weber (1712−1758) Bachi näitel prelüüdide ja fuugade kogumiku, mis kandis isegi sama pealkirja.

Kogumik "Hästitempereeritud klaviir" ilmus esimest korda trükis 1799. aastal. Bach inspireeris oma loominguga ka teisi heliloojaid. Frédéric Chopini esimest etüüdi "C-duur op 10" võib näha otsese jätkuna Bachi esimesele prelüüdile. Robert Schumann väljendas oma entusiasmi järgmiste sõnadega: ""Hästitempereeritud klaviir" on minu isiklik grammatika, olles parim. Analüüsisin iseseisvalt kõiki fuugasid kuni pisimate nüanssideni välja. Kasu on olnud tohutu, aga milline moraalne mõju on sellel inimesele tervikuna, sest Bach oli läbi ja lõhki inimene /…/ ja ta ei teinud midagi poolikult. Ta oleks justkui kirjutanud igavikuks." Sellele lisas kuulus pianist ja helilooja Hans von Bülow: "Kui "Hästitempereeritud klaviir" oli meie jaoks nagu Vana Testament, on Beethoveni 32 sonaati meie Uus Testament." Sama mõtet väljendas ka suurepärane vene pianist Anton Rubinstein: ""Hästitempereeritud klaviir" on evangeelium igale mõtlevale muusikule, kes püüdleb kõrgete ideaalide poole."

20. sajand

20. sajandil on Bachi muusika mõistmisele suurt mõju avaldanud organist, teoloog, filosoof, arst ja Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer (1875−1965) ning on öelnud helilooja kohta järgnevat: "Mitte kusagil nii hästi kui "Hästitempereeritud klaviiris" ei panda meid mõistma, et kunst oli Bachi religioon. Igasugune esteetiline selgitamine peab siin tingimata olema pealiskaudne. See, mis meid teoses paelub, ei ole vorm või teose ülesehitus, vaid selles peegelduv maailmavaade." "Hästitempereeritud klaviiri" on salvestanud klaveril järgnevad pianistid: Edwin Fischer, Rosalyn Tureck, Daniel Barenboim, Glenn Gould, Tatjana Nikolayeva, Vladimir Ashkenazy, Sviatoslav Richter, Angela Hewitt ja András Schiff. Ameerika helilooja Wendy Carlose (endise nimega Walter Carlose) esitus kahest I raamatu prelüüdist ja fuuganumbrist on mängitud Moogi süntesaatoril ("Switched-On Bach", 1968). Ta tegi süntesaatoril ka teisi barokkmuusika salvestusi, kohandades ühe salvestuse jaoks pealkirja "Hästitempereeritud süntesaator" (ingl "The Well-Tempered Synthesizer"; 1969). Samuti transkribeeris Carlos kogumikust teoseid teistele pillidele ja pillide kombinatsioonidele, sealhulgas keelpillikvartetile.