Farss
Farss (ka jant) on jämekoomilist tehnikat kasutav, enamasti olustikulise sisuga näidend, kus domineerib situatsioonikoomika, mis õige sageli on seotud füsioloogiliste seikadega, farss on räme ja frivoolnegi.
Farss madaldab ja profaneerib. Farsilik alge on tugev antiikkomöödias (Aristophanes, Plautus), kuid žanrina kujunes välja keskajal, ilmaliku draama ühe vormina ("Meister Pathelin" jt). Algselt tähendas "farss" vaimuliku draama koomilist vahepala. Eesti dramaturgidest on farsse kirjutanud näiteks Mati Unt: B. Thomase vaba töötlus "Charley tädi", traagilist ainet rämedasse koomikasse transponeeriv tragifarss "Keiser Nero eraelu".
Farssi iseloomustavad päriselust võetud teemad, jämekoomilised situatsioonid, kontrastsed ja sageli karikeeritud tüüptegelased.
Farss võib olla näidend, film või televisioonis esitatav lavastus.
Kui mingi situatsioon elus tundub labaselt koomiline, võib ka seda farsiks nimetada, kuigi osalistele ei pruugi olukord naljakas tunduda.
Situatsioonikoomikas etendatakse naljakaid olukordi, nagu ootamatu ebaõnnestumine, äravahetamised, automatiseerunud tegevus, ebakohane käitumine, üllatuslikud süžeepöörakud jne. Füüsilise tegevusega naerma ajamisel on tegemist farsiga, süžeelised ootamatused esinevad pigem intriigikomöödias.