Aflatoksiinid
-Aflatoxin_B1_Structural_Formulae_V.1.svg)
-Aflatoxin_G1_Structural_Formula_V.2.svg)
Aflatoksiinid on väga kantserogeensed omavahel lähedase koostisega ained, mida teatud tingimustel (kõrge temperatuuri ja suure niiskuse juures) toodavad hallitusseened Aspergillus flavus ja mõned teised liigid perekonnast Aspergillus, sealhulgas Aspergillus parasiticus. Nad kuuluvad mükotoksiinide hulka. Looduses esineb neid vähemalt 20; inimesele kõige ohtlikum on aflatoksiin B1.
Nad on nime saanud liiginime Aspergillus flavus algustähtedest.
Aspergillus flavus optimaalsed kasvutingimused on temperatuuridel 30–37 ᐤC, parim 37 ᐤC[1] . Parim süsiniku allikas on sahharoos, mis on levinuim suhkruliik[1] . Hallitusseen suudab toksiine toota ka pimedas[1] ning kasvab hästi 3,0–8,5 (parim 4,5) pH vahemikus[2]. Kasvu soodustab suur niiskuse sisaldus, umbes 18–20 % ning veeaktiivsus (aw) üle 0,82[2].
Aflatoksiinid avastati 1960, kui uuriti maapähklijahuga söödetud kalkunitibudel tekkinud mürgistust, ja isoleeriti 1961.
Need ühendid võivad tekkida eriti teraviljal, maapähklitel ja parapähklitel.
Tegu on kumariini derivaatidega. Nad on stabiilsed.
Aflatoksiinid tekitavad mutatsioone ja vähktõbe, eriti maksas (maksavähk). Mürgiseks muutuvad nad pärast ümbertöötamist maksas. Kui saadus aflatoksiin M1 reageerib maksarakkude DNA-ga, tekib mutatsioon, mis muudab maksarakud vähirakkudeks.
Et aflatoksiine on suhteliselt lihtne toota ja nende surmav annus on väike, siis kahtlustatakse, et on välja töötatud neil põhinev relv.