Heino Kiik
| Heino Kiik | |
|---|---|
 Heino Kiik Kirjanike Liidu üldkogul Tartus 23. märtsil 2012 | |
| Sünniaeg |
14. mai 1927 Avinurme vald, Eesti |
| Surmaaeg | 22. veebruar 2013 |
| Rahvus | eestlane |
| Amet | kirjanik |
Heino Kiik (14. mai 1927 Avinurme vald – 22. veebruar 2013) oli eesti kirjanik.
Elu
[muuda | muuda lähteteksti]Heino Kiik lõpetas 1947. aastal Räpina Aiandustehnikumi aiandusagronoomina ja 1956. aastal EPA agronoomina. Heino Kiik õppis aastatel 1969–1971 ja 1974–1975 Moskvas M. Gorki nimelise kirjandusinstituudi kõrgematel kirjanduskursustel.[1]
Aastatel 1948–1963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste ilmus temalt hulgaliselt oma tegevust dokumenteerivaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustel kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.
Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.
Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aastatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[1] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust"". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [2]
Heino Kiik kuulus Eesti Sinisesse Erakonda 1994–2000, Eesti Demokraatlikku Parteisse 2000–2002 ning seejärel Isamaa ja Res Publica Liitu.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1987 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Elupadrik")
- 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia ("Arve Jomm")
- 2002 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Kuresaapad")
- 2006 – Riigivapi IV klassi teenetemärk[3]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Metsiku taltsutamine" (1965)
- "Mõedaku eelpäev" (1966)
- "Tondiöömaja" (1970)
- "Taimetark I-III" (1968–1986)
- sariromaan "Arve Jomm" (1971–1990)
- näidend "Tütarlaps ja teised" (1974)
- "Maailma viljad" (1982–1986)
- "Elupadrik" (1986)
- "Mind armastas jaapanlanna" (I osa 1987, II osa 1990, III osa 1992)
- "Maria Siberimaal" (1988)
- "Aasta 1988" (Tallinn, Õllu 1990)
- ""Kupra" lõhenemine (aasta 1989)" (Tallinn, Õllu 1992)
- "Kirjanike elamu (aasta 1977)" (Tallinn, Õllu 1993)
- "Kupra" algus (aasta 1987)" (kirjastaja märkimata; 2003, ISBN 9949-10-111-5)
- "Maria. Dokumentaalromaan. 18 aastat kirjaniku elust (1973–1991) (Tondiöömaja II)" (kirjastamiskoht ja kirjastaja märkimata; 2005, ISBN 9949-10-981-7)
- "Julgeolekust (KGB). Dokumentaalromaan. 38 aastast kirjaniku elust (1948–1986). (Tondiöömaja IV)" (kirjastaja märkimata; Tallinn 2006, ISBN 978-9949-13-824-1, ISBN 949-13-824-8)
- "Vabanemise rõõmud. Dokumentaalromaan. 5 aastat kirjaniku elust. (1986–1991). (Tondiöömaja V)" (kirjastus Heino Kiik, Tallinn 2007, ISBN 978-9949-15-051-9)
- "Kunstirahva akadeemia I". Dokumentaalromaan. 4 aastat kirjaniku elust (1993-1997)" (kirjastus Heino Kiik, Tallinn 2009, ISBN 978-9949-18-621-1)
Monograafiad
[muuda | muuda lähteteksti]- "Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist" (1959)
- "Dr. Mihkel Pill" (1968)
- "Aleksander Eisenschmidt" (1969)
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Heino Kiige abikaasa oli Estonia teatri priimabaleriin ja repetiitor Helmi Puur.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 199
- ↑ Ants Juske "Kiige akadeemia". Eesti Päevaleht, 22. mai 1996
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kadri Jaanits "Heino Kiik. "Maria"". Eesti Ekspress, 21. juuni 2005
- Olev Remsu "Avalik elu". Sirp, 5. august 2005
- Vaapo Vaher "Sõda, viin, naised ja surm". Maaleht, 18. august 2005
- Peeter Sauter "Pidurdamatu kiidulaul Arve Jommile". Eesti Ekspress, 9. jaanuar 2006
- Rein Veidemann "Päevaraamatute paradoksaalne valgus". Postimees, 23. detsember 2006
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Heino Kiik |
- Ants Juske "Kiige akadeemia". Eesti Päevaleht, 22. mai 1996
- Tiit Tuumalu "Heino Kiik ehitab akadeemiat". Postimees, 1. juuni 1996
- Ivi Drikkit "Heino Kiik lõpetas oma 15. päevaraamatu". Postimees, 17. juuni 1996
- Tarmo Teder "Minister lõi Heino Kiige kirjandusse". Eesti Päevaleht, 10. mai 1997
- Jürgen Rooste "Pensionäriametist tagasi". Sirp, 19. september 2003
- Tuuli Koch "Loomisel kunstide akadeemia". Eesti Päevaleht, 25. jaanuar 2005
- Mari Klein "Heino Kiik: tegin elust romaani, olin ise romaan" [1]. Eesti Päevaleht, 12. mai 2007
- Rein Sikk "Kirjanik Heino Kiik tekitas "Eestimaa laulul" skandaali". Eesti Päevaleht, 13. september 2008
- Linda Kaljundi "Eesti lugu: Heino Kiik "Maria Siberimaal"". Eesti Päevaleht, 15. mai 2009
- Kalle Kurg "Tsensuur nõudis Heino Kiige Siberi-romaani hävitamist"][2]. Postimees 25. märts 2023, AK kirjanduskool
- Heino Kiik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK