Eesti kultuur

Eesti kultuur on nii Eesti territooriumi kui eestlaste kultuur. See on tihedalt seotud Eesti ajaloo ja loodusega. Eesti ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid tulnud igast suunast.

Vanimateks teadaolevateks Eesti territooriumi kultuurinähtusteks on Pulli ja Kunda asulakohtadest leitud Kunda kultuuri kuuluvad arheoloogilised leiud. Mõningate meieni jõudnud rahvakultuuri (nt usundiliste) nähtuste juured ulatuvad tõenäoliselt aastatuhandete taha.

Muinasaja lõpuks kujunesid vanade hõimude ja hõimumurrete baasil eesti rahvas ja eesti keel. Eestlased olid paiksed põlluharijad, kes nimetasid end maarahvaks. Kujunesid rahvakultuuri iseloomulikud piirkonnad: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne-Eestile ja saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Lõuna-Eestis (eriti Mulgimaal) säilisid mitmed vanapärased kultuurinähtused kõige kauem. Kogu eesti rahvakultuuri seisukohast olulisemate ja püsivamate ühiste elementidena võib nimetada regilaulu, rehielamut, rukkileiba, pulma- ja jõulukombeid ning sügisest hingedeaega.

Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.

Ristiusustamine

Pärast Eesti vallutamist 13. sajandi ristisõjas läks Eesti Lääne-Euroopa kultuuri mõjusfääri, kuid jäi kauaks selle perifeeriasse – Ida ja Lääne kultuuriruumide piirile. Kujunes seisuseühiskond, kus ülemkihiks ja valitsejateks olid valdavalt sakslased. Saksa kultuuri mõju eesti kultuurile on olnud ajaloos märkimisväärne. Uue nähtusena hakkas tekkima linnakultuur; linnade, kiriku, kloostrite ja mõisate kaudu hakkas eesti talurahvakultuur saama mõjutusi Kesk- ja Lääne-Euroopast ning sealsetest kunstivooludest. Gooti ja renessanss-stiili ornamendid jõudsid ka maarahva rõivastele ja tarbeesemetele. Kloostrid olid eesti esimesed hariduskeskused. Järk-järgult sai eestlastele omaseks ristiusk, mis segunedes kohaliku eelkristliku usundiga moodustas nn külakatoliikluse.

Reformatsioon ja valgustus

16. sajandil Saksamaal alguse saanud reformatsiooniga kinnitas Eestis kanda luteri kirik. Kirjaoskusele ja trükisõnale rõhku panev luterlus pani alguse eestikeelsele kirjasõnale ja talurahvakoolile. Ka luterlikku tööeetikat peetakse eestlastele omaseks. Esimene eestikeelne raamat^[viide?] trükiti 1535. aastal, selleks oli Tallinna pastorite Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus (Wanradt-Koelli katekismus).

18. sajandil levis baltisakslastest valgustajate kaudu Eestis ratsionalism, hakkasid ilmuma esimesed ilmaliku sisuga rahvavalgustuslikud trükised. Linnades rajati barokkehitisi, mille üheks väljapaistvamaks näiteks on Kadrioru loss Tallinnas. Samal ajal levinud hernhuutlaste liikumisel oli oluline osa vanade rahvausundi ning rahvakultuuri elementide väljatõrjumises ning kristluse tugevas juurdumises maarahva teadvuses. 18. sajandi teisest poolest on pärit klassitsistlikud hooned Tartu vanalinnas.

Ärkamisaeg

Pikemalt artiklis Ärkamisaeg

Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Kasvas eestlaste rahvaarv. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel sai alguse rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, iseseisva rahvuskultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Oluliseks kultuurikeskuseks oli Tartu ja sealne ülikool. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus ja määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist.

Väljapaistvad rahvusliku kultuuri viljelejad olid pastor Jakob Hurt, Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Koostati eesti rahvuseepos "Kalevipoeg". 1857 hakkas ilmuma esimene eestikeelne püsiv ajaleht Perno Postimees (väljaandja Johann Voldemar Jannsen). Jannsen võttis senise maarahva asemel omanimetusena kasutusele mõiste eestlased. Asutati laulu- ja mängukoore, 1869 toimus I üldlaulupidu, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänapäevani püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). 1870. aastatel lülitus rahvuslikku liikumisse uusi tegelasi, kellest väljapaistvamad olid Carl Robert Jakobson, Juhan Kurrik ja mitmed teised. Hakati koguma rahvaluulet ning ainelist vanavara, mille kogude vahendusel saame tänapäevalgi pilku heita 18.–19. sajandi talupojakultuurile. 19. sajandi lõpul toimus samas traditsionaalse külaühiskonna ning rahvakultuuri märkimisväärne muutumine, rahvarõivad taandusid kasutusest, rehielamutest asuti korstna, laudpõranda ja suurte akendega elumajadesse.

Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti "muinaseesti maailmapilt", millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.

Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts "Vanemuine" pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870).

Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas selle peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega.

Ärkamisaega pidurdas 1880. aastatel alanud venestamine.

Rahvuskultuur ja omariiklus

19.–20. sajandi vahetusel mõjutas eesti kultuuri industrialiseerumine ja moderniseerumine ning linnade kiire areng. 1905. ja 1907. aasta revolutsioonide mõjul tekkis rahvusliku liikumise teine laine, mis võttis suuna omariikluse rajamisele. Baltisaksa kultuur oli Eestis jäämas tagaplaanile võrreldes eesti rahvuskultuuriga. Eestikeelses kirjanduses ilmusid täiesti kunstiküpsed teosed sellistelt autoritelt nagu Eduard Vilde, August Kitzberg, Juhan Liiv, Anna Haava, Gustav Suits; rühmitus Noor-Eesti võttis sihiks rahvuskultuuri viimise kooskõlla Euroopa arengutega – "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!". 1913. aastal valmis Estonia teatri hoone Tallinnas.

1918. aastal saavutatud iseseisvus andis võimaluse luua eesti rahvuskultuuri toeks riiklikud institutsioonid. Rahvuskultuuri arengut toetas koolikorraldus ning emakeelne kõrgharidus ja teadus. 1932–1937 ilmus "Eesti Entsüklopeedia", 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Riikliku kultuuripoliitika ja kultuurkapitali toel muutus kunst professionaalseks. 1922 asutati Kirjanike Liit, 1923 alustas ilmumist ajakiri Looming. Tegutsesid kirjanduslikud rühmitused Siuru, Tarapita ja Arbujad. Kõrge kunstiväärtusega proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare jt. Tartus tegutses Kõrgem Kunstikool Pallas, eesti kunsti jõudsid modernistlikud suunad. Muusikaelu kesksed kujud olid Artur Kapp, Heino Eller, Eduard Tubin, Mart Saar jt. Iseseisvusajal jätkus seltsielu, maale jõudis linlik elulaad. Algatati kodukaunistamise aktsioon; Konstantin Pätsi valitsusajal pandi rõhku isamaalisele kasvatusele.

Nõukogude periood

1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis: Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n-ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula" võimaldas mõnevõrra suuremat vabadust; luules kerkis esile nn kassetipõlvkond (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt). 1970. aastate üks armastatumaid luuletajaid oli Jüri Üdi ehk Juhan Viiding. Proosauuenduse "maaletooja" oli 18-aastaselt esikromaani avaldanud Mati Unt. Kunstis kestsid pallaslaste traditsioonid 1960. aastateni, pärast seda hakkasid levima avangardistlikumad lähenemised (Jüri Arrak, Tõnis Vint, Ando Keskküla, Leonhard Lapin), mis said algselt inspiratsiooni tehnika- ja kosmoseoptimismist (Elmar Kits, Nikolai Kormašov). 1970. aastail pääses taas rohkem mõjule traditsioonilisem suund (Olev Subbi, Aili Vint, Malle Leis), mis arenes kohati fotorealismini. Eesti heliloomingusse jätsid olulise jälje Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt jt. Vaatamata võimude jahedale suhtumisele jõudis Eestisse taas džäss ja nüüd ka rokkmuusika.

Tänapäeva Eesti kultuur

Tänapäeva Eesti kultuurile on iseloomulik kiire sidemete taastamine maailmaga, tehnoloogiline areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur.

Samas ei ole kadunud ka side rahvakultuuriga. Näiteks oli Statistikaameti andmetel 2008. aastal Eestis kokku 73 000 mõne rahvakultuurialaga tegelevat inimest. Nende seas oli 39 000 koorimuusika ja 18 000 rahvatantsu harrastajat ning üle 4000 pillimuusikaga tegeleja, kellest 2700 mängisid puhkpilliorkestrites. Samuti tegutses Eestis umbes 1400 harrastuskoori, pea 1200 rahvatantsurühma, ligi 350 harrastusteatrit või näiteringi, 230 käsitööringi, 200 rahvamuusikaansamblit, 125 folkloorirühma, üle 130 puhkpilliorkestri ning muid harrastuskollektiive, ringe ja ansambleid.^[1]

Arhitektuurile on mõju avaldanud taasiseseisvumise järgne ehitustegevus, kus tooni annab oluline ehitusmahtude suurenemine äripindade osas. Kohatised ehitusbuumid on võimaldanud läbi lüüa ka otse koolipingist tulevatel noortel arhitektidel ning iseloomulik on uuega katsetamine. Üheks parimaks Eesti moodsa arhitektuuri näiteks võib pidada Rotermanni kvartali planeeringut. Samas on ehitustegevus koondunud suuresti Tallinna ja selle lähiümbrusesse. Kohati on arhitektuursed lahendused pälvinud rahva teravat kriitikat (nt Tartu Kaubamaja).

Maalikunstis on esile kerkinud näiteks Alice Kask, Marko Mäetamm, Navitrolla ja Kaido Ole ning graafikas Peeter Allik. Eraldi kunstiliigina on hakatud käsitlema fotograafiat (Peeter Laurits). Enam leiavad kasutamist installatsioon, performance ja video (Jaan Toomik). 1992 loodi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. 2006. aastal avati Kumu kunstimuuseum.

Filmikunstist on tuntud näiteks Arvo Iho (Karu süda), Sulev Keedus (Georgica), Elmo Nüganen (Nimed marmortahvlil), Ilmar Raag (Klass) ja Veiko Õunpuu (Sügisball, Püha Tõnu kiusamine). Tavaliseks on muutunud koostöö tegemine teiste riikide filmigruppidega. Priit Pärn on viinud Eesti animatsiooni maailmakaardile ning väga populaarsed on Heiki Ernitsa ja Janno Põldma koostöös valminud animafilmid. Samuti alustas Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni õpetamist.

Eesti nüüdiskirjanduses on edukaimaks proosaautoriks Andrus Kivirähk. Tuntud autorid on veel näiteks Indrek Hargla ja Tõnu Õnnepalu ning varasemate autorite seas jätkas Jaan Kaplinski. Kirjanduses puudub selge stiil ja iseloomulik on uussiirus. Luules domineerib vabavärsi kasutamine. Edukad on Contra, Kristiina Ehin, Kivisildnik, Jürgen Rooste, Wimberg, jt.

Eesti teatrikunstis on uue tegijana esile kerkinud teater NO99. Valdkonna arengule on olulist mõju avaldanud Peeter Jalakas, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, Hendrik Toompere, Uku Uusberg jt. Näitlejatele on tavapäraseks muutunud tuntuse kogumine televisioonis.

Rahvamuusika on teinud läbi teatava taassünni. On hoogustunud pärimusmuusika õppimine ja õpetamine, tekkinud on mitmeid muusikafestivale (Viljandi Pärimusmuusika Festival, Viru Folk jt) ning folkmuusika kuulajaskond on laienenud. Samuti luuakse palju folgimõjutustega muusikat.

Enam kogub tähelepanu eestivene kultuur.

Kultuuri rahastamisel on oluline roll Eesti Kultuurkapitalil.

Kultuuri tarbimine

Kultuuritarbimise uuringu kohaselt külastas Eestis 2007. aastal kultuuriasutusi 94% kõrgema haridusega, 85% keskharidusega ja 69% põhiharidusega 20–64-aastastest elanikest. Enim käidi teatris ja kontsertidel, järgnesid muuseumi-, näituse-, raamatukogu- ja kinokülastused. Kõige vähempopulaarsed olid uuringu kohaselt spordivõistlused. Haridustaseme järgi oli suurim erinevus madalama ja kõrgema haridusega elanike muuseumi- ja näituskülastajate vahel (ligi kahe ja poole kordne) ning väikseim spordivõistluste puhul (vaid 10%).^[2]

Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti inimeste kultuuritarbimine keskmisest suurem ja sarnaneb sellega Põhjamaade vastavate näitajatega. 2013. aasta Eurobaromeetri uuringus leiti, et võrreldes Euroopa keskmisega käiakse Eestis oluliselt rohkem kontsertidel ja teatris. Samuti tähendati, et Eestis harrastatakse palju rohkem käsitööd ja tantsimist ning lisaks on Eesti elanikud aktiivsemad interneti kasutamisel kultuuri tarbimiseks.^[3]

Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020

"Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" (lühemalt "Kultuur 2020") on Riigikogus vastu võetud dokument, mis on alus riiklike otsuste tegemisel kultuurivaldkonnas aastani 2020.

Strateegiadokument on jätk 1998. aastal Riigikogus vastu võetud Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustele. Vabariigi Valitsus kiitis kultuuripoliitika põhialuste dokumendi heaks 21. novembril 2013. Kultuuripoliitika põhialuste dokumendi kinnitas lõplikult Riigikogu 12. veebruaril 2014.

Dokumendi põhisisu

Dokumendis käsitatakse Eesti kultuurina nii eestlaste kui Eestis elavate teiste rahvuste esindajate loodut. Dokument sedastab, et kultuuriprotsessis osalevad kõik ühiskonna liikmeid kas loojate või loomingust osasaajatena. öeldakse, et Eesti kultuur koos omanäoliste piirkondlike kultuuriruumidega on osa maailmakultuurist.

Kultuuripoliitika põhialused lähtuvad veendumusest, et kultuur on üheks võtmeteguriks riiklike ja kohaliku tasandi eesmärkide saavutamisel. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Dokument "Kultuur 2020" määratleb kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise põhimõtted ja tegevussuunad Vabariigi Valitsusele, pidades samal ajal silmas, et kohalikel omavalitsustel on kanda oluline roll kohaliku tasandi kultuurielu korraldamisel, kultuuriasutuste ülalpidamisel ja kultuuritegevuse toetamisel.

Vaata ka

Viited

↑ "Statistikaamet: Eestis on koorilaul populaarseim harrastuskunst". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuni 2009. Vaadatud 27. juunil 2009.
↑ "Statistikaamet: Kõrgharidusega inimesed on suuremad kultuurihuvilised". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2010. Vaadatud 27. juunil 2009.
↑ Eestlased on Euroopa ühed suurimad kultuuritarbijad Loov Eesti, 19. veebruar 2014

Välislingid

Eesti kultuur – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Eesti kultuur – tsitaadid Vikitsitaatides

[1] "Statistikaamet: Eestis on koorilaul populaarseim harrastuskunst". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuni 2009. Vaadatud 27. juunil 2009.

[2] "Statistikaamet: Kõrgharidusega inimesed on suuremad kultuurihuvilised". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2010. Vaadatud 27. juunil 2009.

[3] Eestlased on Euroopa ühed suurimad kultuuritarbijad Loov Eesti, 19. veebruar 2014

[1]

[2]

[3]

v r Eesti võtmeartiklid
Ajalugu	Esiajalugu Liivimaa ristisõda Taani aeg Vana-Liivimaa Liivimaa ordu Baltisakslased Liivi sõda Liivimaa hertsogkond Rootsi aeg Põhjasõda Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang Ärkamisaeg Eesti iseseisvumine Vabadussõda Vabadussõjalased Vaikiv ajastu Teine maailmasõda Metsavennad Eesti NSV Vabariigi Valitsus eksiilis Laulev revolutsioon Suveräänsusdeklaratsioon
Loodus	Fauna imetajad kalad linnud Floora puud põõsad samblad samblikud Jõed Järved Kaitsealad Kliima Saared
Riik	Asulad linnad Erakonnad Haldusjaotus maakonnad vallad Inimõigused Kaitsejõud Kaitsevägi Kohtusüsteem Riigikohus Peaminister President Põhiseadus Riigikogu Valimised Valitsus Välispoliitika Õiguskaitseorganid Äärmuspunktid
Majandus	Börs Keskpank Energeetika Maksusüsteem Põlevkivitööstus Põllumajandus Transport Turism
Ühiskond ja kultuur	Ajakirjandus Arhitektuur Eesti keel Eestlased Filmikunst Haridus Internet Kirjandus Kunst Kuritegevus Köök Meedia Muusika Mütoloogia Raadio Rahvaluule Rahvastik religioon Riigipühad Sport Sümbolid hümn lipp vapp Teater Televisioon Tervishoid Õigussüsteem