Mine sisu juurde

Antoni van Leeuwenhoek

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 28. veebruar 2020, kell 17:57 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Antoni van Leeuwenhoek

Antoni (Antony) van Leeuwenhoek [le:venhu:k] (24. oktoober 163230. august 1723) oli hollandi loodusteadlane, elukutselt kaupmees. Leeuwenhoeki on sageli tituleeritud mikrobioloogia isaks.

Ta sündis korvipunuja Philip Thonisze ja tema naise Grietje Jacobs van den Berchi peres. Enne 6. sünnipäeva oli tema isa ja 2 nooremat õde surnud ning ema jäi üksi koos 5 lapsega. 3 aastat hiljem abiellus ema Jacob Molijniga.

16-aastaselt panid vanemad ta kaubandust õppima šoti riietekaupmehe juurde, kes hakkas Leeuwenhoeki õpetama. Noormees asus tema juures tööle raamatupidaja ja kassiirina. 1653 nägi ta töö juures esimest mikroskoopi, mis oli pigem aluse külge kinnitatud luup. Peagi valmistas ta ise parema mikroskoobi.

1654 lahkus ta Amsterdamist, naasis Delfti, jäi sinna surmani elama ja avas seal oma kangaäri. Sama aasta 11. juulil abiellus ta riidekaupmehe tütre Barbara de Meyga, aga nende 5 lapsest suri 4 väiksena. 1666. aastal Barbara suri ning Leeuwenhoek abiellus 1671. aastal ministri tütre Cornelia Swalmiusega. Cornelia suri 1694.

Leeuwenhoek on tuntud eeskätt mikroskoobi täiustajana ning oma vaatlustöödega lõi ta eelduse mikrobioloogia tekkeks. Ta nägi ja kirjeldas esimesena üherakulisi organisme, mida ta kutsus nimetusega animalcules (tänapäeval nimetatakse neid mikroorganismideks), lihaste vöödilisust, baktereid, loomade ja inimese spermatosoide, vererakke jmt.

Oma eluajal konstrueeris ta üle 400 mikroskoobi, millest tänapäevani on säilinud vaid 9. Säilinud mikroskoobid suurendavad kuni 275 korda, Leeuwenhoeki enda kirjutises on mainitud, et mõned tema mikroskoobid suutsid võimendada kuni 500 korda.

Leeuwenhoeki ühe läätsega mikroskoop

Leeuwenhoek ei õppinud ladina keelt, ei käinud ülikoolis ega kirjutanud oma elu jooksul ühtki raamatut, vaid üksnes kirju. Oma kõige tähtsamat läätsede ettevalmistamise saladust ta ei pannudki kusagile kirja, teatades, et jätab selle vaid enese teada. Sellepärast ei suutnud pärast tema surma keegi analoogilisi mikroskoope valmistada. Alles 1957 selgus, et kui poleerimise asemel klaasikihid kokku sulatada, saadakse samasugune tulemus.