F-20 Tigershark

Northrop F-20 Tigershark oli erafinantseeringute toel valminud kerge hävituslennuk, mille kavandas ja ehitas valmis Northrop. Selle väljatöötamine sai alguse 1975. aastal ning algselt oli see jätkuarendus Northrop F-5E Tiger II-st. F-20-le paigaldati F-5E kahe mootori asemel üks modernsem mootor, mis oli suurema võimsusega kui kaks varasemat F-5E mootorit kokku. Uus mootor parandas märkimisväärselt F-20 lennuomadusi.

F-20 Tigershark

F-20 prototüüp 82-0062
Tüüp	Hävituslennuk
Tootja	Northrop
Riik	Ameerika Ühendriigid
Esmalend	30. august 1982
Hetkeseis	Lõpetatud
Toodanguarv	3
Programmi maksumus	1,2 miljardit $

Lisaks oli F-20-l ka modernsem avioonika, mille hulka kuulus võimsam ja võimekam radar. F-20 oli võrreldes F-5E-ga märgatavalt kiirem, sellel olid väljapoole piloodi vaatevälja ulatuvad (BVR) paremad õhk-õhk-tüüpi raketid ning täiuslikumad õhk-maa-tüüpi raketid. F-20-le sai paigaldada enamikku USA lennukirakettidest. Nende täiustuste abil sai F-20 konkurentsivõimeliseks ka kaasaegsete hävituslennukitega nagu General Dynamics F-16 Fighting Falcon, sest see oli hinnalt palju odavam ja ka väiksemate ülalpidamiskuludega.

Arendus

Enamus F-20 arendusest tehti Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi projekti "FX" kohaselt. Projekt nägi ette arendada hävituslennukeid, mis oleksid võimelised võitlema tolleaegsete uusimate Nõukogude Liidu hävituslennukitega, jättes samas välja eesrindlikumad tehnoloogiad, mida kasutati Ameerika Ühendriikide õhuväe enda lennukitel.

FX projekt oli USA Carteri administratsiooni militaarekspordi poliitika tulemus, mille eesmärk oli pakkuda välisriikidele müügiks kõrgekvaliteedilist sõjavarustust riskimata sellega, et USA parim tehnoloogia satuks Nõukogude Liidu kasutusse. Northropil olid F-20-ga suured lootused rahvusvahelisel lennundusturul, aga pärast Ronald Reagani presidendiks saamist toimunud poliitilised muutused tähendasid, et F-20 pidi hakkama konkureerima teiste lennukitega nagu näiteks F-16, mis oli USA õhujõudude uusim hävituslennuk. F-20 arendusprogramm suleti 1986. aastal pärast seda, kui kolm prototüüpi oli valmis ehitatud ja neljas oli osaliselt valmis.

Tehniline lahendus

Põhiline tehniline muutus varasemate F-5E ja F-5G versioonidega oli F-20-el ühe General Electric F404 mootori kasutamine, mis oli algselt kavandatud F/A-18 Hornetile. Uus mootor andis 60% rohkem tõukejõudu, kui kaks F-5E General Electric J85 mootorit suutsid kokku anda. See parandas lennuki tõukejõu ja kaalu suhet 1st 1,13ni. Uus mootor andis suurimaks tippkiiruseks üle 2 Machi, lennulagi tõusis 16 800 meetrini ning esialgne lennuki tõusukiirus oli 16 100 meetrit minutis.

Tiiva profiil jäi samaks. nagu oli F-5E-l, aga modifitseeritud lennuki tiivamehanismid eeltiivad (leading edge extensions – LEX) olid uued, mis parandasid tiiva suurtel kohtumisnurkadel tõstejõu koefitsienti umbes 12%, kuigi tiiva pindala suurenes ainult 1,6%. Algne lennuk reageeris tõusult laskumisele üleminekul küllaltki aeglaselt, sellepärast suurendati stabilisaatori pindala 30% võrra. Lisati ka uus kahe kanaliga fly-by-wire (FBW) juhtimissüsteem. Lennuki pöörangu kiiremaks sooritamiseks ja pööranguraadiuse vähendamiseks andis modifitseeritud eeltiib 7% võrra 20 kraadini sekundis parema tulemuse. Püsiv pöörangukiirus 0,8 Machi ja 4572 m kõrgusel tõusis 11,5 kraadini sekundis, mis oli võrreldav F-16 tulemusega 12,8° sekundis. Ülehelikiiruselised pöörangukiirused olid 47% suuremad kui F-5E-l.

F-20 konstruktsioonis võeti rohkem kasutusele ka komposiitmaterjale. Lennuki arendamise ajal asendati mitmed metallpinnad klaaskiudkomposiidiga ning tehti ka palju mehaaniliste osade uuendusi.

F-20 avioonika oli täiesti uus ning eelmistest lahendustest oluliselt rohkem täiustatud. General Electric AN/APG-67 mitmerežiimiline radar oli andurite komplekti süda, mis pakkus laia valikut õhk-õhk ja õhk-maa tüüpi jälgimise režiime. F-5 elektromehaaniline navigatsioonisüsteem asendati täiesti elektroonilisega, mis põhines ringlaser güroskoobil. Aeg, mis kulus alates mootori käivitamisest kuni õhkutõusuni, vähenes umbes 22 sekundini ning Northrop hooples, et sellel lennukil oli kõikidest kaasaegsetest lennukitest kõige lühem stardiaeg. F-5 lenduri kabiin tehti täielikult ümber – näidikutepaneeli põhiosad oli suur HUD (Head-Up Display) ja kaks ühevärvilist mitmefunktsionaalset ekraani ning lisaks terviklik hands-on-throttle-and-stick (HOTAS) juhtimis-süsteem. Enamik avioonikast oli lubaduse järgi usaldusväärsem kui ükskõik millisel teisel lennukil, mis sellel ajal relvastuses olid.

Tehnilised andmed

Andmete allikad: "Northrop F-5/F-20/T-38", "The Complete Encyclopedia of World Aircraft"

F-20 üldised omadused

• Meeskond: 1 piloot
• Pikkus: 14,4 m
• Tiivaulatus: 8,53 m (8,13 m tiivaotsa rakettideta)
• Kõrgus: 4,2 m
• Tiivapindala: 18,6 m²
• Tühimass: 5964 kg
• Täismass: 7021 kg
• Maksimaalne stardikaal: 12 474 kg
• Mootor: 1 × General Electric F404-GE-100 turboventilaator, tõukejõud 76 kN

Lennuomadused

• Maksimaalne kiirus: 2124 km/h (Mach 2)

• Tegevusraadius: 2759 km
• Lennulagi: 16 800 m
• Tõusukiirus: 255 m/s
• Tiiva pinnakoormus: 395 kg/m²
• Tõukejõu ja kaalu suhe: 1,1

Relvastus

• Tulirelvad: 2 × 20 mm Pontiac M39A2 automaatkahurit ninakoonuses, mõlemal 280 lasku
• Tiiva-alused riputuspunktid: 5 välist punkti 3600 kg pommide, mürskude ja rakettide ning kuni 3 kütusepaaki lennuulatuse suurendamiseks.
• Raketid: 2 × CRV7 raketikomplekti või 2 × LAU-10 raketikomplekti, ühel 4 × Zuni 127 mm raketti või 2 × Matra raketikomplekti, ühel 18 × SNEB 68 mm raketti

Avioonika

• Radar: General Electric AN/APG-67

Kirjandus

• Binkin, Martin. Military Technology and Defense Manpower. Washington, DC: Brookings Institution Press, 1986. ISBN 0-8157-0977-3.
• Donald, David, ed. "Northrop F-5 family". "Northrop F-20A Tigershark". The Complete Encyclopedia of World Aircraft. New York: Barnes & Noble Books, 1997. ISBN 0-7607-0592-5.
• Johnsen, Frederick A (2006). Northrop F-5/F-20/T-38. North Branch, MN: Specialty Press. ISBN 1-58007-094-
• Martin, Tom and Rachel Schmidt. "A Case Study of The F-20 Tigershark."RAND Corporation, June 1987.