Valga (Liivimaa)

See artikkel räägib kunagisest Liivimaa linnast; 1920. aastal selle jagamisel loodud Eesti linna kohta vaata lehekülge Valga ja Läti linna kohta lehekülge Valka

---

Valga oli linn Liivimaa kubermangus kuni 1920. aastani, mil see jaotati kaheks: Eestile kuuluvaks Valgaks ja Lätile kuuluvaks Valkaks.

Ajalugu

Valga ümbrus Friedrich Theodor Schuberti topograafilisel kaardil 1850–1890

 Pikemalt artiklites Valga ajalugu, Valka ja Valga

Keskajal paiknes Valga lähedal liiklusteedele, mis viisid Gaujast ja Sedast Pedele veeteele., Valga paiknes ka Vana-Liivimaa keskel, Riiat Tartuga ühendaval teel.

Valgat on esmamainitud 1266. aastal nime Walk all Liivimaa ordu dokumentides seoses Vana-Liivimaa maapäevade korraldamisega. 15. sajandil oli Valga alev üks kahest kohast, kus kogunes Vana-Liivimaa maapäev, teine oli Volmari Lätis. Valga oli sagedasti ka Liivimaa linnadepäeva toimumise kohaks.

1286. aastast leidub sissekanne Riia linna võlaraamatus, kus mainitakse Johannes Clericus de Walcot ja Johannes Stedinc de Walkot. 1296. aastal mainitakse sealsamas Thidericus de Walcot. Ilmselt olid need inimesed Valgast pärit. Võib oletada, et Valga alevi algne nimi oli Walco, Walko, Walk. Teise versiooni järgi pärineb Valga nimi vanast eesti sõnast "valketa", mis tähendas 'valge'. Valgal oli ka teine nimi, mis seostus linna sees voolava Pedeli jõega: Podel, Põdeli jne. Lõpuks jäi nimeks Walk, Valga, Läti poolel Valka.

1419. aastal kutsus Riia peapiiskop John VI Ambundi Valka kokku Liivimaa Konföderatsiooni korralise maapäeva.

1536. aastal nimetati Valgat väikeseks asulaks, millest pool kuulub Liivimaa ordule ja pool Tartu piiskopkonnale.

Pärast Liivimaa hertsogkonna loomist Pardaugavas 1582. aastal läks Valga Poola-Leedu haldusalasse. Liivimaa sõja järel oli Liivimaa elanikkond vähenenud drastiliselt ja Stephan Bathory pöördus 1583 Lõuna- ja Lääne-Saksamaa valitsejate poole koloniseerimisuniversaaliga, milles asustamise kergendamiseks lubati tullasoovijaile – eesõigusi ja soodustusi. Valga ajaloo uurija Rudolf Kenkmaa arvates on Valga tüüpiline poolaaegne uudisasundus. 11. juunil 1584 andis Poola kuningas Stefan Bathory Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonda kuulunud Valgale asutamiskirja ja Riia linnaõigused. Seda peetakse Valga linna sünnipäevaks. Valga jäi Poola-Leedu valdustesse. 17. aprillil 1590 kinnitas Poola kuningas Sigismund III Valga asutamiskirja teist korda.

1626. aastal läks Valga rootslaste valdusse. 6. märtsil 1626 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kõik Valga senised privileegid. Poola-Rootsi sõja ajal 1627. aastal Valga hävis ja liideti Rootsi valdusse läinud Vidzemega. 1710. aastal läks Valga Põhjasõja käigus Venemaa valdusse, 1721. vormistati see rahulepinguga. 5. oktoobril 1764 kinnitas keisrinna Katariina II järjekordselt Valga linna privileegid. 3. juulil 1783 loodi Katariina II ukaasiga Balti provintsidele uus halduskord. Riia ja Võnnu (Cēsise) maakonna kirdeosadest moodustati Valga kreis, mis kuulus Liivimaa kubermangu. Nii sai Valgast kreisilinn ehk maakonnakeskus. Siiski oli Valga kasv aeglane ja linnas elas näiteks 19. sajandi alguses kõigest 451 elanikku (neist 79,6% sakslasi, 10,0% lätlasi, 7,5% venelasi ja 2,9% eestlasi) 1849. aastal viidi Vidzeme Õpetajate Seminar Valmierast Valka. 1865. aastal ehitati linna ühekorruseline kõrge poolkelpkatuse, katuseakende ja tornikesega historitsistlikus stiilis Valga raekoda.

Pärast 1886. aastat sai Valgast Venemaa suurte raudteeliinide ristumiskoht, mis ühendasid Riiat, Tartut, Pihkvat, Pärnut ja Aluksne-Gulbene-Plavinast.

1903. aastaks oli Valgast saanud tähtis raudteede keskus. Tänu sellele kasvas Valga linna elanikkond kiiresti. Valga raudteejaama läbis neli raudteed:

• laiarööpmeline Pihkva–Valga–Riia raudtee
• laiarööpmeline Valga–Tartu raudtee
• kitsarööpmeline Valga–Ruhja–Pärnu raudtee
• kitsarööpmeline Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudtee

23. märtsil 1902 valiti esimene eesti soost Valga linnapea: Johannes Märtson. Ta oli esimene eestlasest linnapea kogu Eestis.

1913. aastal oli Valgas 5 suuremat, üle 20 töötajaga tööstusettevötet, kus töötas 700 töölist, sealhulgas raudteetöökodades 500. 1914. aastal ehitati linna elektrijaam, võimsusega 270 kW.

Esimeses maailmasõjas 19. augustil vkj 1917 algas sakslaste uus pealetung Riia suunal, 21. augustil jäeti Riia linn sakslastele. Kindralleitnant Dmitri Parski juhitud XII armeel õnnestus taganeda Võnnuni, kus rinne lõpuks stabiliseerus. Riia rindelt ja Lätist taganesid Eestisse, Valgasse 12. armee staap ja väeosad.

2. detsembril 1917 võeti Valgas vastu Läti Ajutise Rahvusnõukogu poolt vastu deklaratsiooni Läti autonoomia kohta. Selles kuulutati ametlikult, et Läti on autonoomne riigiüksus, kuhu kuuluvad Vidzeme, Kurzeme ja Latgale. Pärast Venemaa Oktoobrirevolutsiooni moodustusid seal ka Läti Tööliste, Sõdurite ja Maatameeste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee ehk Iskolat (lühend vene keelest Исполнительный комитет совета рабочих, солдатских и безземельных депутатов Латвии, Исколат ) haldusasutused. Iskolat asutati 30. juulil 1917 (12. augustil vkj) Riias bolševistlike saadikute esindajate koosolekul. See tähendas nõukogude võimu kehtestamist Lätis. Iskolati nimetati ka mõnikord Iskolati Vabariigiks venelaste poolt kasutatud Республика Исколата järgi. Tegemist oli riikliku moodustisega, mis hõlmas tänapäeva Vidzeme ja Latgale territooriumi ja sai 31. detsembril 1917 Nõukogude Venemaa koosseisus autonoomia. Kui Saksa 8. armee 18.-22. veebruaril 1918 okupeeris selle territooriumi, põgenes Iskolati valitsus Moskvasse. Brest-Litovski rahuleping lõpetas selle moodustise tegevuse.

27. jaanuaril 1919. aastal lasksid punased Valga Luke surnuaia taga kruusaaukude juures maha 40 inimest. Osa neist olid I Eesti ratsapolgu rahvaväelased, kes eelmise aasta detsembris olid Valgamaal vangi langenud, teised Valgas ja linna ümbruses vangistatud inimesed. Pärast tribunali ees käimist võeti vangidelt ära riided, saapad ja väärtuslikumad asjad, seoti käed traadiga selja taha ja siis inimesed paarikaupa küünarnukke pidi kokku, ning lasti kruusaaukude juures maha.

Läti Vabadussõja ajal pärast Paju lahingut 31. jaanuaril 1919 hõivasid Eesti väed Valga. Eesti ja Läti iseseisvumise protsessis tekkis kahe naabri vahel probleem, kuidas maha märkida omavaheline piir. Läbirääkimised tulemusi ei andnud. Asi jäi lahendada Briti kolonelleitnant Stephen Georg Tallnetsile (1884-1958). Ta oli 1918. aastal Poolale abi andmise peaesindaja ning 1919. aastal Briti delegatsiooni juht Poolas. Veebruaris 1919 määras Suurbritannia valitsus ta Briti komissariks Balti provintsides. Tallnets aitas koostada lepingu, millega loodi Eesti, Läti ja Leedu riigid. Sellel ametipostil sai ta oma valitsuselt ka ülesande lahendada Eesti ja Läti vahelise piiri küsimus. Britid kartsid, et eestlased ja lätlased alustavad piiri kindlaksmääramise ja Valga linna pärast lausa sõjategevust. Tallnets võttiski asja ainuisikuliselt ette. Ta märkis piiri kaardile ning jagas ka Valga kahe riigi vahel. Läti-Eesti piir hakkas kulgema mööda väikest Pedeli lisajõge Varžupīte. Valga linna jagamine kaheks tähendas, et Eesti poolele jäi Valga linna ajalooline ja majanduslik keskus, sealhulgas raekoda, gümnaasium, raudteejaam ja paljud ühiskondlikud hooned. Läti sai linnast läänepoolse serva. 1. aprillil 1927 jõustus Eesti lõunapiir lõplikult.

 Pikemalt artiklites Valga maakond#Ajalugu ja Valga kreis

Elanike arv

• 1881: 4200
• 1897: 10 900
• 1913: 16 000

Haridus

Esimesed andmed kooli olemasolust Valgas on pärit Poola ajast.

Järgmine teadaolev fakt on pärit aastast 1788, kui Valgas tegutses kool, mis andis keskhariduse.

19. sajandi lõpus oli linna koolivõrk küllalt hästi välja arenenud. Geograafilist asendit ja mitmerahvuselist elanikkonda arvestades tegutsesid eesti, läti, vene ja saksa õppekeelsed koolid. Aeglaselt kasvas eesti koolide osatähtsus.