Alus (keemia)
Alus on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes (lagunedes) annab lahusesse hüdroksiidioone ehk OH- ioone. Alusteks on näiteks LiOH, KOH.
Protolüütilise teooria ehk Brønsted-Lowry teooria kohaselt on alus keemiline aine, mis keemilise reaktsiooni käigus seob prootoni, ehk alus on prootoni aktseptor.
Lewis'i teooria ehk elektronteooria kohaselt on alus osake, mis käitub elektronpaari doonorina. Seega alusel peab olema vähemalt üks vaba elektronpaar.
Esimesena mainitud teooria on loonud Rootsi keemik Svante Arrhenius ja kannab nime elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria.
Omad raskused on kõigil kolmel teoorial. Neist kõige laiemalt kasutatakse protolüütilist teooriat. Arrheniuse teooria kõlbab ainult vesilahuste uurimiseks.
Kui alus on konkreetne keemiline aine, siis aluselisus ehk leeliselisus märgib selle keemilise ühendi võimet moodustada teatavas keskkonnas (tavaliselt vees) hüdroksiidioone, mis neutraliseerivad happeid.