Mine sisu juurde

Serbia-horvaadi keel

Allikas: Vikipeedia
Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.
Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!
Serbohorvaadi keeleala (2005)
Serbohorvaadi murded ehk ametlikult tunnustatud keeled (2006)

Serbia-horvaadi keel (varem ka serbokroaadi keel ja serbohorvaadi keel;[1] omanimetusega srpskohrvatski, hrvatskosrpski ehk bosansko-hrvatsko-srpski jezik; kirillitsas српскохрватски, хрватскосрпски ehk босанско-хрватско-српски језик)[2] on lõunaslaavi keel või murderühm (diasüsteem).

Selle nimetusega on tähistatud eelkõige endises Jugoslaavias 1954–1990 kehtinud ametlikku kirjakeelt (serbohorvaadi keele kõrval oli tunnustatud ka sloveeni ja makedoonia keel), aga ka kõiki tänapäeva Serbia, Montenegro, Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina alal kõneldud murdeid ühtekokku.

Sel štokavština murderühmal põhineval kirjakeelel oli kolm hääldusviisi: ijekavski, ekavski ja ikavski, millest kaht esimest tarvitasid serblased ja viimast horvaadid.[3] Mitteametlikult kasutati õieti "ida" ja "lääne" kirjaviisi, mis seostuvad vastavalt Serbia ning Horvaatia-Bosnia kirjakeeltega.

Sageli peeti serbohorvaadi keele alla kuuluvaks ka ametikeeltena tunnustamata sloveenipärast kajkavštinat[4] ja iidsete kirjamälestistega[5] tšakavština murret. Bulgaariapärastel torlački[6] murdeil polnud mingisugust tunnustust.

Jugoslaavia lagunemise tulemusena iseseisvusid ka horvaadi, serbia ja bosnia keel kirjakeeltena. Serbohorvaadi keelte vahelised erinevused on seejärel üha suurenenud. 2007. a sai riigikeeleks isegi varem serbia keeleks peetud montenegro keel.[7]

Juba on serbohorvaadi keele nimetus ka dialektoloogias asendumas kesk-lõunaslaavi murderühma mõistega.

Hoidumaks rahvuslikest ja keeleteaduslikest väitlustest, on serbohorvaadi keele kõnelejad nimetanud oma keelt ise ka poliitiliselt korrektse nimetusega Naš jezik ('meie keel').

ISO märgib käsitletud keeli erinevate UDC (Universal Decimal Classification) numbritega:

Rahvusvaheline Jugoslaavia Tribunal[8] käsitleb kõigi süüaluste emakeelena "bosnia-horvaadi-serbia" (ehk bosansko-hrvatsko-srpski) keelt ega järgi oma ametlikes kirjutistes ühegi osapoole õigekeelsusnorme.

Ajalugu

19. sajandi eelne rikkalik lõunaslaavi vaimulik, ametlik ja rahvalik kirjandus loodi paljudes reeglistamata kohalikes kõne- ja kirjakeeltes, mida nimetati illüüri, slaavi, slavooni, bosnia, serbia või horvaadi keeleks.

Teadaolevalt esimesena tarvitas serbia-horvaadi keele mõistet sloveeni keeleteadlane Jernej Kopitar 1836. aastal. Selle võis ta leida ka slovaki keelemehe Pavol Jozef Šafáriki 1837 trükis ilmunud teose "Slovanské starožitnosti" käsikirjast.

19. sajandi keskel tuli mõte rajada ühine kirjakeel kõige levinuma murde štokavština põhjal. Iseõppinud Serbia kirjanik ja rahvaluuleteadlane Vuk Stefanović Karadžić ühtlustas Serbia kirillitsa. Horvaatia illürismi liikumise juhid Ljudevit Gaj ja Đuro Daničić korrastasid ladina tähestikul põhineva Gaj kirjaviisi vastavaks kõnekeele hääldusele.

1850 kirjutasid Serbia ja Horvaatia kirjanikud ja keeleteadlased alla Viini kirjaleppele ühise kirjakeele loomiseks.[9] Tegelikult arenes ühendatud kirjakeele kumbki pool erinevalt (eriti sõnaloomes ja stilistikas).

1918–1929 serblasi, sloveene ja horvaate ühendanud Jugoslaavia kuningriigis oli see srpsko-hrvatsko-slovenski nime all riigikeel.

15. jaanuaril 1944 andis Jugoslaavia Rahvusliku Vabastamise Antifašistlik Veetše AVNOJ horvaadi, serbia, sloveeni ja makedoonia keelele võrdsed õigused kogu Jugoslaavias.[10] See otsus avaldati uuesti 1945.[11]

1954 sõlmisid "Matica srpska" (Serbia keele sõnaraamat) ja "Matica hrvatska" volitatud serbia ja horvaadi keeleteadlased ja kirjanikud Novi Sadi leppe, mille esimeses lõigus väidetakse:

"Serblastel, horvaatidel ja montenegrolastel on ühine emakeel. Kahes keskuses, Belgradis ja Zagrebis arendatud keel on nüüdseks ühendatud. Sel on kaks hääldusviisi: ijekavski ja ekavski."

Novi Sadi lepe sai ka Jugoslaavia keelepoliitika aluseks, kuigi Miroslav Krleža ja teised 1967. aasta Horvaadi kirjakeele nime ja seisundi deklaratsiooni alla kirjutanud horvaadi haritlased väitsid, et see sõlmiti poliitilise surve all.

Paljud horvaadid nägid selles keelesegamises võõrapäraste sõnade ja väljendite abil oma keele serbistamist. Serbialikud väljendid asendasid horvaadi päritolu keelendeid ka Bosnia ja Hertsegoviina ajakirjanduses ja ametikeeles ning tasapisi isegi kõnekeeles. Ühelt poolt nähti selles tõendeid serblaste ülemvõimust Jugoslaavias, teisalt käsitleti seda keele loomuliku arenguna.

Horvaatia kevadrahutustele järgnenud 1970. aastate rahvustülide, 1990. aastail nõrgenenud poliitilise surve ja Jugoslaavia poliitilise süsteemi demokratiseerimise järel lõpetati keelte vägivaldne ühendamine ja keeletarvitajad võisid oma keelt nimetada milleks tahes.

Horvaadid taastasid oma keele endise nimetuse (hrvatski), mida nad olid kasutanud 1970. aastate keskpaigani.

Serblased loobusid serbohorvaadi keele nimetusest (српскохрватски) 1997, kui ilmus "Matica srpska". Ametlikult nimetas 1990–2006 kehtinud Serbia põhiseadus riigikeelt serbohorvaadi keeleks, samal ajal Montenegro põhiseaduses (1993–2007) nimetati seda ijekavski hääldusega serbia keeleks.[12]

Prantsuse Horvaadi Bosnia Serbia
Comme les gaz d'échappement et la pollution atmosphérique dans la Jérusalem, il serait nécessaire de prendre des mesures pour assurer la sécurité! Glede ispušnih plinova i zagađivanja zraka u Jeruzalemu, bilo bi potrebito poduzeti mjere sigurnosti! U pogledu izduvnih gasova i zagađivanja vazduha u Jerusalimu, bilo bi potrebno preduzeti mjere bezbjednosti! У погледу издувних гасова и загађивања ваздуха у Јерусалиму, било би потребно предузети мере безбедности!
Horvaadi Bosnia Serbia Prantsuse
Bijela sol za kuhanje kemijski je spoj natrija i klora. Bijela so za kuhanje je hemijski spoj natrijuma i hlora. Bela so za kuvanje je hemijsko jedinjenje natrijuma i hlora. Le sel blanc pour la cuisine est un composé chimique du sodium et du chlore.
Vlak sa željezničkoga kolodvora krenut će točno u deset sati. Voz sa željezničke stanice krenut će tačno u deset sati. Voz sa železničke stanice krenuće tačno u deset sati/časova. Le train de la gare va commencer exactement à dix heures.

Keeletüli

Bosnia seisukohad

  • Enamik Bosnia keeleteadlasi väidab tänini käibivat serbohorvaadi keelt põhinevat Bosnia keeletarvitusel.
  • Harva süüdistatakse horvaate ja serblasi ka bosnia keele kuritarvitamistes kultuurilisel ja poliitilistel eesmärkidel.

Serbia seisukohad

  • Enamik Serbia keeleteadlasi peab nii serbia kui horvaadi keelt ühtseks serbohorvaadi (srpskohrvatski ehk hrvatskosrpski) keeleks.
  • Vähem arvatakse, et kunagine serbohorvaadi keel on nüüdseks lagunenud.
  • Vähesed on väitnud ka (pärast Jugoslaavia sõdu aga ka enne 20. sajandit), et serbohorvaadi keelt pole kunagi olnud ja see mõiste märgib serbia keele Horvaatia teisendit.[13]

Horvaatia seisukohad

  • Vähemik Horvaatia keeleteadlasi eitab horvaadi keele allikana štokavština murderühma.
  • Üksikud peavad bosnia, serbia ja horvaadi keelt ühtseks serbohorvaadi keeleks.
  • Enamik Horvaatia keeleteadlasi usub, et ühist serbohorvaadi keelt pole kunagi olnud, vaid serbia ja horvaadi keel on mõnikord ajutiselt teineteisele lähenenud.

Nimelt:

  • 16. ja 17. sajandil kirjutatud Marin Držići ja Ivan Gundulići töödes ülestähendatud horvaadi keel ei erine oluliselt tänapäeva Horvaatia kirjakeelest, kui vananenud keelendid välja arvata. Niisiis ei kaasnenud 19. sajandi keelekorraldusega järsku pööret keele arengus – erinevalt serbia keelest, mille varasem rahvalik kuju polnud sugugi nii sarnane horvaadi keelele, kui see on praegu. Seega horvaadi ja serbia keele normimine sattus ühele ajajärgule ja oli ajendatud sarnasest meelsusest, kuid tagajärjeks ei olnud ühise keele teke.

Ei kirjutanud serbohorvaadi keeles Ivan Gundulić ega August Šenoa. Marko Marulić ja Marin Držić kirjutasid arenenud horvaadi keeles vähemalt 300 aastat enne serbohorvaadi liikumise teket. Marulić ütleb 1501. aastal, et on loonud oma tšakavštinakeelse Judita horvaadi värssides (u uersih haruacchi slosena). 1604. aastal Bartol Kašići kirjutatud štokavština grammatikast ja sõnaraamatust selgub üheselt, et slaavi ja illüüria rahvaks nimetab ta horvaate.

Teisalt vastandus 19. sajandi Dubrovnikis ja teistes Dalmaatsia linnriikides enne kõike romaani päritolu elanikkond slaavlastele. Vähem eristati horvaate serblastest, mis on andnud alust väidetele, et sealsete meistrite looming pole ainuüksi horvaadi pärand ega ole nende (vanahorvaadi) keel ka Horvaatia riigikeele eelkäija.

16. sajandi eelsed Dubrovniki ja Montenegro kirjatööd polnud õieti isegi štokavština ammugi serbiakeelsed, vaid kohalikus tšakavština-ijekavski teisendis, lähedases Horvaatia Aadria mere saarerahva keelele.[14]

Kirjaviis

Aja jooksul on olnud tarvitusel mitu tähestikku:

Vanimad kirjutised pärinevad 11. sajandist ja kasutavad glagoolitsat.

Esimene täielikult ladina tähestikus kirjutatud tekst "Red i zakon sestara reda Svetog Dominika" pärineb 1345. aastast.

Serbia ja bosnia keeled tarvitavad tänaseni nii ladina tähestikul kui kirillitsal põhinevat kirjaviisi, kuid horvaadi keelt kirjutatakse ainult Gaj ladina kirjas. Sestap on serbohorvaadi keel ainus slaavi keel, mis ametlikult kasutab nii ladina tähestikku kui kirillitsat, kuigi ladina tähestik on ülekaalus.

Mõlema tähestiku kõik tähed on teineteisega ja serbohorvaadi foneemidega üksüheses vastavuses:

Ladina tähestiku järjekorras

A a B b C c Č č Ć ć D d Dž dž Đ đ E e F f G g H h I i J j K k
А а Б б Ц ц Ч ч Ћ ћ Д д Џ џ Ђ ђ Е е Ф ф Г г Х х И и Ј ј К к
L l Lj lj M m N n Nj nj O o P p R r S s Š š T t U u V v Z z Ž ž
Л л Љ љ М м Н н Њ њ О о П п Р р С с Ш ш Т т У у В в З з Ж ж

Kirillitsa järjekorras

А а Б б В в Г г Д д Ђ ђ Е е Ж ж З з И и Ј ј К к Л л Љ љ М м
A a B b V v G g D d Đ đ E e Ž ž Z z I i J j K k L l Lj lj M m
Н н Њ њ О о П п Р р С с Т т Ћ ћ У у Ф ф Х х Ц ц Ч ч Џ џ Ш ш
N n Nj nj O o P p R r S s T t Ć ć U u F f H h C c Č Č Dž dž Š š
Järjestamise näiteid
Ladina tähestiku järjekorras   Kirillitsa
järjekorras
Ladina kirjas Vaste kirillitsas
Ina Ина Ина
Инверзија
Инјекција
Иње
Injekcija Инјекција
Inverzija Инверзија
Inje Иње

Lj, Nj ja Dž märgivad foneeme mitte häälikuühendeid ja neid peetakse üksiktähtedeks. Neile on kunagi edutult üritatud pakkuda vasteiks eritähti ļ, ń ja ǵ.[16][17] Ristsõnades pannakse nad samasse ruutu. Järjestamisel tuleb lj pärast l-i, nj pärast n-i jne, väljaarvatud juhud, kui kumbki täht kuulub eri sõnaossa ja nad häälduvad eraldi näiteks: "nadživ(j)eti" (ellu jääma), mis koosneb eesliitest nad- ja tegusõnast živ(j)eti. Kirillitsas vastab igale häälikule eraldi täht.

Đ asemel trükiti vanadel kirjutusmasinail Dj, kuid see põhjustas liialt segadust. Sellist asendust esineb siiski autode numbrimärkidel ja serbohorvaadi klaviatuuride puuduse tõttu ka internetis.

Viited

  1. ↑ Keelte nimetuste andmebaas LINGUAE
  2. ↑ "Bosnian/Croatian/Serbian (BCS)". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. mai 2013. Vaadatud 12. veebruaril 2010.
  3. ↑ Pored ekavskog, u srpskom jeziku je dozvoljena upotreba još i ijekavskog, dok je ikavski izgovor samo pravilan za upotrebu u hrvatskom jeziku.
  4. ↑ The Kajkavian dialect area is closely related to neighbouring Slovene dialects.
  5. ↑ Monuments of literacy began to appear in the 11th and 12th centuries, and artistic literature in the 15th.
  6. ↑ Преходни говори, класифицирани понякога не съвсем точно за Торлашки диалекти.
  7. ↑ Црногорски језик је усвајањем устава Црне Горе 19. октобра 2007. постао њен службени језик.
  8. ↑ Rahvusvaheline Jugoslaavia Tribunal
  9. ↑ Bečki književni dogovor
  10. ↑ Greenberg, Robert David. Language and identity in the Balkans Oxford University Press, 2004, p 115 (ISBN 0199258155)
  11. ↑ Odluka o objavljivanju odluka i proglasa Antifašističkog vijeća narodnog oslobođenja Jugoslavije, njegovog Predsjedništva i Nacionalnog komiteta na srpskom, hrvatskom, slovenskom i makedonskom jeziku (»Službeni list Demokratske Federativne Jugoslavije«, br. 1/45, No. 10, p. 5)
  12. ↑ "Ustav Crne Gore". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2010. Vaadatud 12. veebruaril 2010.
  13. ↑ Slovo o srpskom jeziku / Serbiakeeleseadus
  14. ↑ S. Zekovic & B. Cimeša: Elementa montenegrina, Chrestomatia 1/90. CIP, Zagreb 1991
  15. ↑ Nowadays, Glagolitic is only used for Church Slavic (Croatian and Czech recensions)
  16. ↑ "Rječnik hrvatskog ili srpskog jezika", (Jugoslavenska akademija znanosti i umjetnosti), Zagreb
  17. ↑ Gramatika hrvatskosrpskoga jezika, (Ivan Brabec, Mate Hraste ja Sreten Živković), Zagreb, 1968.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Serbia-horvaadi_keel&oldid=6372047"