Mine sisu juurde

David Bowie: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Tühistati muudatus 3314954, mille tegi 195.80.104.138 (arutelu)
7. rida: 7. rida:
| Horisontaalne =
| Horisontaalne =
| Taust = soolo_laulja
| Taust = soolo_laulja
| Pärisnimi = David Robert Jones
| Sünninimi = David Robert Jones
| Alias = "Ziggy Stardust"<br>"The Thin White Duke"
| Alias = "Ziggy Stardust"<br>"The Thin White Duke"
| Sündinud = {{Birth date and age|1947|1|8|df=yes}}
| Sündinud = {{Birth date and age|1947|1|8|df=yes}}

Redaktsioon: 19. november 2012, kell 18:56

Sündinud 8. jaanuar 1947 Muuda Vikiandmetes
Surnud 10. jaanuar 2016 (69-aastaselt) Muuda Vikiandmetes
Veebileht www. davidbowie.com

David Bowie (pärisnimega David Robert Jones; sündinud 8. jaanuaril 1947 Londonis Brixtonis) on inglise laulja, näitleja, muusikaprodutsent ja arranžeerija. Bowie on olnud viimase nelja aastakümne popmuusika suurkuju, kes on muusikatööstuse tunnustatud uuendaja, peamiselt panuse eest 1970. aastate muusikasse. Ta on tuntud nii iseloomuliku hääle kui ka intellektuaalse sügavuse ja loomingu märkimisväärse eklektitsismi poolest.

Bowie sai laiemalt tuntuks 1969. aasta juulis lauluga "Space Oddity", mis tõusis Suurbritannia singlimüügi edetabelis viie parima loo hulka. Pärast kolme aastat eksperimenteerimist tõusis ta uuesti esile glam rock'i ajastul toretseva androgüünse alter ego Ziggy Stardustina, saavutades läbimurde lauluga "Starman" ja albumiga "The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars". Elulookirjutaja David Buckley on kirjeldanud Bowie tollast mõju öeldes: „Ta pani proovile oma ajastu rokkmuusika peamised tõekspidamised" ja "Ta lõi popkultuuri ajaloo tõenäoliselt suurima kultuse". Kuigi Ziggy tegelaskuju eluaeg jäi lühikeseks, oli see vaid esimene samm Bowie karjääris, mida on iseloomustanud pidev taasleiutamine, muusikaline innovatsioon ja silmatorkavalt visuaalne esitlusstiil.

Esimese suure edu Ameerika Ühendriikides saavutas Bowie 1975. aastal edetablite esikohasingliga "Fame" ja albumiga "Young Americans", mille muusikat ta nimetas plastic soul'iks. Selle plaadi muusika stiil oli varasema loominguga võrreldes radikaalselt muutunud, mis mõjus Bowie Ühendkuningriigi austajatele esmalt võõrastavalt. Vastu oma plaadifirma ja Ameerika publiku ootusi salvestas Bowie minimalistliku muusikaga albumi "Low" (1977), mis oli esimene kolmest koostööst Brian Enoga järgmise kahe aasta jooksul. Niinimetatud Berliini triloogia albumid, mis jõudsid Suurbritannia edetabelis viie parima hulka, said kriitikutelt palju kiita.

Pärast 1970. aastate lõpu vastuolulist edu saavutas Bowie Ühendkuningriigi edetabelites esikoha 1980. aastal singliga "Ashes to Ashes" ja albumiga "Scary Monsters (and Super Creeps)" ning 1981. aastal koostöös Queeniga ilmunud singliga "Under Pressure". Veelgi suurem edu saatis 1983. aasta albumit "Let's Dance", mille pealt ilmus mitmeid hittsingleid. 1990ndatel ja 2000ndatel jätkas Bowie muusikastiilidega eksperimenteerimist, viljeledes muuhulgas blue-eyed soul 'i, industriaali, nüüdismuusikat ja jungle'it. Tema viimane salvestatud album on "Reality" (2003), millele järgnes ka kontsertturnee Reality Tour aastatel 2003-2004. Bowie andis viimase avaliku kontserdi 2006. aastal.

Buckley on öelnud, et Bowie mõju popkultuurile on unikaalne, kuna ta on muutnud paljude elusid, rohkem kui keegi teine. 2002. aastal sai Bowie BBC korraldatud kõigi aegade saja mõjukaima briti (100 Greatest Britons) küsitluses 29. koha. Karjääri jooksul on ta müünud umbes 140 miljonit albumit. Ühendkuningriigis on ta pärjatud 9 plaatina-, 11 kuld- ja 8 hõbeplaadiga ning USAs 5 plaatina- ja 7 kuldplaadiga. 2004. aastal paigutas ajakiri Rolling Stone Bowie kõigi aegade saja parima artisti (100 Greatest Artists of All Time) edetabelis 39. kohale ja kõigi aegade saja parima laulja (100 Greatest Singers of All Time) edetabelis 23. kohale.

Elu ja muusikukarjäär

1947–1962 lapsepõlv ja noorusaeg

David Bowie, kodanikunimega David Robert Jones, sündis Londonis Brixtonis 8. jaanuaril 1947. aastal. Tema ema Margaret Mary "Peggy" (neiupõlvenimega Burns) töötas kinos kohanäitajana ja isa Haywood Stenton "John" Jones oli Barnardo'se vaestekooli esindaja. Pere elas aadressil Stansfield Road 40, mis on Lõuna-Londonis Brixtoni ja Stockwelli linnaosa piiri lähedal. Üks naaber on meenutanud: "London oli neljakümnendatel üks kohutavamaid paiku ja ka aeg oli lapsele kasvamiseks üks jubedamaid." Bowie käis kuni 6. eluaastani Stockwelli algkoolis, kus teda peeti andekaks ja visaks lapseks ning ka allumatuks rüblikuks.[1][2]

1953. aastal kolis pere Londoni äärelinna Bromley'sse, kus Bowie kaks aastat hiljem Burnt Ashi algkooli läks. Ta häält peeti kooli laulukoori jaoks sobivaks ja flöödimäng andis tunnistust keskmisest suuremat muusikaandest.[3] Üheksa-aastaselt oli ta tantsustiil alles õppekavva võetud muusika ja liikumise tunnis rabavalt loominguline: õpetajad pidasid tema interpretatsioone lapse jaoks "elavalt artistlikuks".[3] Samal aastal kasvas tal ka huvi muusika vastu, sest isa tõi koju Ameerika vinüülplaatide kogumiku, millel olid selliste esitajate lood nagu Frankie Lymon and the Teenagers, The Platters, Fats Domino, Elvis Presley ja Little Richard.[4][5] Kuulates laulu "Tutti Frutti", ütles Bowie hiljem: "Ma kuulsin jumalat".[6] Ka Presley mõjutas teda sama palju: "Nägin oma nõbu tantsimas laulu "Hound Dog" järgi ning ta polnud kunagi millegipärast nii liigutatud olnud. Muusika mõjuvõim üllatas mind tõeliselt. Hakkasin pärast seda endale heliplaate hankima."[5] Järgmise aasta lõpuks mängis ta klaverit, ukulelet ja tea-chest bassi ning viljeles sõpradega skiffle-muusikat. Bowie ja kohaliku noorskautide grupi Presley ja Chuck Berry lugude esitused, millele olid lisatud ka originaalartistide austuseks nende liigutused, olid "lummavad…nagu miski teiselt planeedilt".[5] Bowie kukkus läbi Burnt Ashi kooli lõpetamiseks vajaliku eksami ning astus Bromley tehnikakeskkooli.[7]

Christopher Sandford on kirjutanud, et tegemist polnud tavalise tehnikakooliga:

„ Hoolimata staatusest oli kool 1958. aastal, kui David sinna astus, sama tulvil salajasi rituaale kui iga teinegi Inglise erainternaatkool. Kooli hooned kandsid 18. sajandi riigimeeste nimesid, nagu näiteks William Pitt ja William Wilberforce. Koolile olid iseloomulikud koolivorm ning detailne kiitmis- ja karistussüsteem. Rõhku pandi keeltele, teadusele ja eriti disainile, kus positiivse kooliatmosfääri lõi Owen Framptoni õpetus. David meenutab, et Frampton kehtestas end tänu tugevale isiksusele, mitte intellektile; tema Bromley tehnikakooli kolleegidel polnud aga kumbagi ning nemad andsid kooli andekamatele õpilaste kunstilembuses järele. Isegi Frampton julgustas pidevalt oma poega Peter Framptonit püüdlema koos Davidiga muusikukarjääri poole. See partnerlus jätkus ka kolmekümne aasta pärast.[7] “

Bowie õppis kunsti, muusikat ja disaini, sealhulgas ka küljendust ja trükiladumist. Kui poolvend Terry Burns tutvustas talle kaasaegset jazz’i, kasvas Davidi huvi selliste muusikute vastu nagu Charles Mingus ja John Coltrane. Tänu sellele kinkis ema 1961. aastal Davidile plastist altsaksofoni ning õige pea läks poiss ühe kohaliku muusiku juurde pillimängu õppima.[8] 1962. aastal sai Bowie koolis raske vigastuse, kui ta sõbra George Underwoodiga ühe tüdruku pärast kakles ning sõber talle silma lõi. Arstid kartsid, et Bowie jääb sellest silmast pimedaks. Ta oli neli kuud haiglas ning käis mitmel operatsioonil.[9] Arstid mõistsid, et Bowie ei parane täielikult ning ta silma sügavustaju on häiritud ja pupill on jäädavalt suurenenud. Viimase tõttu arvatakse, et Bowie silmad on eri värvi (Heterochromia iridum), kuid tegelikult on mõlemad iirised sinised.[10] Hoolimata riiust jäid Underwood ja Bowie headeks sõpradeks ning Underwood kujundas Bowie esimesed albumid.[11]

1962–1968: esimesed bändid – The Konradsist Riot Squadini

1962. aastal vahetas 15-aastane Bowie plastsaksofoni päris pilli vastu ja lõi oma esimese bändi. The Konrads mängis kohalikel noortekogunemistel ja pulmades rock'n'roll'i ja selle varieeruvasse koosseisu kuulus neli kuni kaheksa liiget, nende seas ka Underwood.[12] Aasta hiljem, kui Bowie kooli lõpetas, teatas ta vanematele, et kavatseb saada popstaariks. Seepeale saatis Bowie ema ta kohe elektriku abina tööle. Muserdatud oma bändikaaslaste tagasihoidlikest ambitsioonidest lahkus Bowie The Konradsist ja liitus The King Beesiga. Ta kirjutas vastrikastunud, pesumasinatega äritsevale John Bloomile, kutsudes teda "tegema sama, mida Brian Epstein tegi biitlite heaks ja teenima järjekordset miljonit." Bloom laulja pakkumisele ei vastanud, ent tema soovitused viisid Bowie esimese personaalse agendilepinguni Dick Jamesi partneri Leslie Conniga.[13]

Conn hakkas kohe Bowiet promoma. Sellele vaatamata ei osutunud Davie Jonesi ja The King Beesi koostööna sündinud debüütsingel "Liza Jane" edukaks. Rahulolematu The King Beesiga ja nende Howlin’ Wolfi ja Willie Dixoni repertuaarist pärinevate bluusinumbritega, lahkus Bowie bändist vähem kui kuu pärast selleks, et liituda Manish Boys nimelise folgi ja souli sugemetega bluusirühmitusega – “Kunagi unistasin, et olen nende Mick Jagger,” meenutas Bowie hiljem.[14] “Pity the Fool” polnud kuigi palju edukam kui “Liza Jane” ning peagi liikus Bowie edasi ja liitus tugevate The Who mõjutustega Lower Third nimelise bluusitrioga. Sama saatus tabas ka lugu “You’ve Got a Habit of Leaving”, mis ühtlasi pani punkti Connsi lepingule. Bowie kuulutas, et jätab popmuusika, selleks, et õppida Saddler's Wellsis pantomiimi. Kõigele vaatamata jäi Bowie siiski Lower Thirdi. Tema uus mänedžer Ralph Horton oli tunnistajaks Bowie liitumisele järjekordse bändiga The Buzz, millega kaasnes järjekorras juba viienda singli “Do Anything You Say” läbikukkumine. Samaaegselt, kui Bowie laulis Buzzis, tegi ta kaasa ka Riot Squadis. Riot Squadi lindistusi, mille hulgas oli ka Bowie ja Velvet Undergroundi lugusid, ei avaldatud. Bowie uueks mänedžeriks sai Ken Pitt, keda Horton ise Bowiele tutvustas.[15]

Bowie polnud rahul oma lavanimega Davy või Davie Jones, sest teda aeti segi The Monkeesi laulja Davy Jonesiga. Seepärast muutis ta oma nime 19. sajandi ameerika rindemehe Jim Bowie ja tema kurikuulsa Bowie noa järgi David Bowieks.[16] Bowie 1967. aasta aprillis ilmunud heeliumihäälselt lauldud soolosingel "The Laughing Gnome" edetabelitesse ei pääsenud. Ka kuus nädalat hiljem välja tulnud debüütalbum “David Bowie”, mis on segu popist, psühhedeeliast ja music hall'ist, sai sama saatuse osaliseks. Kahe järgneva aasta jooksul ei andnud ta rohkem midagi välja.[17]

Bowie ihalus kõige selle järele, mis on eriskummaline ja veider, jõudis haripunkti, kui ta kohtas tantsija Lindsay Kempi. Bowie on öelnud: “Ta lähtus oma emotsioonidest, oli võrratuks eeskujuks. Ma polnud ealeski näinud midagi nii teatraalset kui tema igapäevaelu, mitte iialgi. Sellisena ma boheemlust ette kujutasingi. Liitusin tsirkusega.”[18] Kemp on omalt poolt meenutanud: “Tegelikult ei õpetanud ma talle pantomiimi, vaid seda, kuidas tuua oma sisemus ka väliselt nähtavale, ...aitasin tal vallandada tema sisemise ingli ja deemoni.”[19] Kempilt näitekunsti õppides, alates avangardist, pantomiimist kuni commedia dell’arte'ni välja, süüvis Bowie tegelaskujude loomisesse, keda ta võiks maailmale esitleda. Samal ajal kirjutas David Bowie lugusid ka teistele artistidele. 1967. aastal ilmus Bowie sulest briti vanglaelust pajatav humoorikas hitt "Over the Wall We Go", mida esitas näitleja ja laulja Paul Nicholas. Järgmisel aastal ilmus Bowielt lugu "Silly Boy Blue", mille esitaja oli Billy Fury.[20] Üht poeetilist tantsuetüüdi lavastades viis Kemp Bowie kokku Hermione Farthingale'iga. Bowiest ja Farthingale'ist sai paar ja nad kolisid koos ühte Londoni korterisse. Naine mängis akustilist kitarri ja nad lõid koos trio, kuhu kuulus ka bassimängija John Hutchinson. 1968. aasta septembrist kuni 1969. aasta esimeste kuudeni, kui Bowie ja Farthingale lahku läksid, andsid nad mõned kontserdid, mis kujutasid endast segu folgist, merseybeat’ist, poeesiast ja pantomiimist.[21]

1969–1973 psühhedeelsest folgist glam rock'ini

Albumid "Space Oddity" ja "Hunky Dory"

Et muusikuna tegutsemine ei osutunud kuigi tulusaks, oli Bowie sunnitud endale muudel viisidel elatist teenima. Ta osales ettevõtte Lyons Maid jäätisereklaamis ja kandideeris ka Kit Kati reklaamklippi, kuid edutult.[22] Laulja tutvustamiseks vändati tema esinemisest 30-minutiline film nimega "Love You till Tuesday". Film esilinastus küll alles 1984. aastal, kuid selle 1969. aastal toimunud võtted viisid ootamatult eduni. Võtete käigus teatas Bowie produtsentidele: "See teie film – mul on selle jaoks üks uus laul" ja mängis ette pala, millest sai tema äriline läbimurre. Laulu nimeks on "Space Oddity" ja see anti välja sama aasta juulikuus, mis ajaliselt langes kokku ameeriklaste esimese mehitatud lennuga Kuule.[23] Veidi pärast filmi lõpetamist läks Bowie Fartingale'ist lahku ja kolis elama Mary Finningani juurde. Juba koos Fartingale'iga töötamise ajal rock'n'roll'ist ja bluusist kaugenema hakanud Bowie ühendas nüüd jõud Finningani, Christina Ostromi ja Barrie Jacksoniga, kellega koos hakati pühapäeviti Beckenham High Streetil asuvas pubis nimega Three Tuns korraldama folkmuusika õhtuid.[24] Folgiklubist kasvas peagi välja alternatiivkunsti keskus Beckenham Arts Lab, mis muutus kiiresti ülipopulaarseks. Muuhulgas korraldas keskus lähedalasuvas pargis tasuta muusikafestivali, mille Bowie muutis surematuks laulus "Memory of a Free Festival".[25] Laul "Space Oddity" tuli välja 11. juulil, viis päeva enne kosmoselaeva Apollo 11 lendu ja tõusis Ühendkuningriigi edetabelites viie populaarseima laulu hulka. 1969. aasta novembris andis Bowie välja oma teise albumi, mis Ühendkuningriigis kandis laulja enda nime. See tekitas segadust, sest Bowie esimese albumi nimeks oli samuti "David Bowie". Ameerikas ilmus album seetõttu algselt nime all "Man of Words/Man of Music". Laulude filosoofilised hipiliikumisest mõjutatud tekstid rääkisid rahust, armastusest ja kõlblusest, akustilist folki toetas kohati raskem rock. Väljatuleku aastal ei müünud album kuigi hästi.[26]

1969. aasta aprillikuus tutvus Bowie Angela Barnettiga ja aasta pärast nad abiellusid. Naine avaldas Bowiele algusest peale tugevat mõju, ta sekkus oluliselt ka mehe karjääri ja see jättis Bowie mänedžeri Pitti tagaplaanile, mida viimane pidas frustreerivaks.[27] Albumiga "Space Oddity" sooloesinejana läbi löönud Bowie hakkas puudust tundma "oma taustabändist esinemiste ja salvestuste jaoks – inimestest, kellega ta oleks isiklikult seotud."[28] Vajakajäämist teravdas veelgi Bowie loominguline konkurents Marc Bolaniga, kes mängis Bowie kontsertidel kitarri.[29] Seega pandigi bänd kokku. Trummariks kutsuti John Cambridge, kellega Bowie tutvus Arts Labis, basskitarri hakkas mängima Tony Visconti, elektrikitarri Mick Ronson. Bänd võttis nimeks The Hype. Selle liikmed etendasid väljamõeldud tegelaskujusid ja kandsid keerukaid kostüüme, mis vihjasid Bowie tulevase taustabändi The Spiders from Mars glam-stiilile. Pärast katastroofiliseks kujunenud avakontserti London Roundhouse'is pöörduti tagasi Bowie kui sooloesineja kontseptsiooni juurde.[30][31] Bändi tööd stuudios tumestasid ägedad vaidlused Bowie ja Cambridge'i vahel viimase mängustiili üle. Erimeelsused tipnesid tüliga, mille käigus raevunud Bowie teatas: "Sa keerad mu albumi perse!" Cambridge lahkus korrapealt bändist ja tema asemele võeti Mick Woodmansey.[32] Veidi hiljem vallandas laulja oma senise mänedžeri Pitti. See otsus tõi endaga kaasa mitme aasta pikkuseks veninud kohtuprotsessi, mille lõpptulemusena Bowie pidi Pittile kahjutasu maksma. Uueks mänedžeriks palgati Tony Defries.[33]

Jätkuv töö stuudios andis tulemuseks Bowie kolmanda albumi "The Man Who Sold the World". Uue taustabändi raske rokk erines oluliselt albumist "Space Oddity", mida iseloomustasid akustilise kitarri kasutamine ja folkrokk. Albumi tutvustamiseks Ameerika Ühendriikides maksis plaadifirma Mercury Records kinni 1971. aasta jaanuari- ja veebruarikuus toimunud reklaamtuuri läbi terve Ameerika, mille käigus Bowie andis intervjuusid nii raadiojaamadele kui ka mujal meedias. Albumi Ühendkuningriigis kaks kuud hiljem välja tulnud versiooni originaalümbrisel kandis laulja oma androgüünset välimust ära kasutades kleiti. Ameerikas ilmus Bowie kleiti kandes nii intervjuudele (teenides sellega ära arvustajate heakskiidu, näiteks John Mendelsohn ajakirjast Rolling Stone väitis, et Bowie näeb välja jalustrabav ja meenutab peaagu häirivalt Lauren Bacalli) kui ka tänavale, mis kutsus esile vastakaid reaktsioone, kaasa arvatud naerupahvakuid ja ühe vahejuhtumi meessoost möödujaga, kes tõmbas välja relva ja käskis Bowiel oma tagumikku suudelda.[34][35] Reklaamtuuri ajal tehtud põhjapanevad tähelepanekud kahe punkmuusika eelkäija, Iggy Popi ja Lou Reedi kohta aitasid Bowiel välja arendada kontseptsiooni, mis hiljem arenes välja Ziggy Stardusti tegelaskujuks: ta sulandas mõttes kokku Iggy Popi isiksuse ja Lou Reedi muusika, saades tulemuseks "tõelise popiidoli võrdkuju".[36] Üks Bowie tüdruksõpradest meenutab, kuidas Bowie "kritseldas salvrätikule märkusi hullumeelse rock-staari kohta, kelle nimi oli Iggy või Ziggy" ja Inglismaale naastes teatas oma kavatsusest "mõelda välja tegelaskuju, kes näeks välja, nagu oleks ta pärit Marsilt".[37]

Bowie järgmine album "Hunky Dory" (1971) tõi kaasa Tony Visconti, Bowie senise produtsendi ja bassimängija väljatõrjumise mõlemast ametist, mille võtsid üle vastavalt Ken Scott ja Trevor Bolder. Albumil pöördus David Bowie osaliselt tagasi "Space Oddity" aegse ebamaise laulmismaneeri juurde. Plaadilt leiab kergemat muusikat nagu näiteks "Kooks" ehk "veidrikud", laul, mille Bowie kirjutas oma 30. mail sündinud pojale, kes sai nimeks Duncan Zowie Haywood Jones.[38] (Järgmised 12 aastat kutsuti poissi Zowieks, mille vanemad tuletasid kreekakeelsest sõnast zoe, mis tähendab "elu").[39] Albumi teised laulud käsitlesid tõsisemaid teemasid ja sisaldasid ebatavaliselt otseseid viiteid Bowiet mõjutanud muusikutele lauludes "Song for Bob Dylan" või "Andy Warhol", samuti "Queen Bitch", mis jäljendab Velvet Undergroundi. Märkimisväärset müügiedu plaat oma väljatuleku ajal ei saavutanud[40], kuid see jõudis rahvahääletuse alusel koostatud raamatus "Kõigi aegade 1000 parimat albumit" 58. kohale.

Ziggy Stardusti rollis

David Bowie Ziggy Stardust Tour kontsertturneel

David Buckley sõnul esitas Bowie oma järgmise ettevõtmisega tolleaegse rock-muusika põhiolemusele tõsise väljakutse ning pani aluse ilmselt tolleaegse popkultuuri suurimale kultusele.[41] Oma rabavas riietuses ja punaseks värvitud juustega pani Bowie 10. veebruaril 1972. aastal koos bändiga The Spiders from Mars – Ronson, Bolder ja Woodmansey – püsti Ziggy Stardusti nimelise lava-show Toby Jugi pubis Tolworthis.[42] Tänu show menukusele saatis Bowiet järgmise kuue kuu jooksul Ühendkuningriigis tuuritades hiilgav edu ning Buckley sõnul tekkis nn Bowie kultus, mis oli eriline selle poolest, et oli palju loomingulisem ja kestis kauem kui ükski teine fänlusega kaasnev jõud."[42] Juunis ilmus album "The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars" (1972), mis sisaldas endas nii albumile "The Man Who Sold the World" omaseid hardrock 'ilikke elemente kui ka kergemaid rock'i ja popi sugemeid nagu "Hunky Dory". "Starman", mis anti plaadi ilmumise eelse singlina välja aprillis, kindlustas Bowiele läbilöögi Ühendkuningriigis – nii singel kui album tõusid edetabelite tippu peale tema juulikuist etteastet looga "Top of the Pops". Albumi kõrval, mis püsis edetabelites järgnevad kaks aastat, leidis endale tabelis peagi koha ka kuus kuud varem ilmunud "Hunky Dory". Samal ajal said Ühendkuningriigis hittideks ka singel "John, I’m Only Dancing", mis ei olnud seotud ühegi albumiga, ja lugu "All the Young Dudes", mille Bowie kirjutas ja produtseeris bändi Mott the Hoople tarvis. Kontsertturnee nimega Ziggy Stardust Tour jätkas peagi Ameerikas.[43]

1972. aastal aitas Bowie kaasa Lou Reedi soolokarjääri edule, lauldes taustavokaale tema albumil "Transformer" ning oli Mick Ransoni kõrval ka albumi kaasprodutsent.[44] Bowie enda Aladdin Sane (1973) tõusis aga samal ajal esimesena Bowie albumitest Ühendkuningriigi müügitabelite tippu. Albumit, mis koosnes Ziggy turnee alguses Ameerika Ühendriikidesse ja seal ringi reisides kirjutatud lugudest, iseloomustas Bowie sõnadega: "Ziggy läheb Ameerikasse". Nüüd liikus Bowie turnee edasi juba Jaapanisse, et seal oma uuele albumile reklaami teha. Albumil "Aladdin Sane" ilmunud singlid "The Jean Genie" ja "Drive-In Saturday" saavutasid kumbki koha Ühendkuningriigi tabelite esiviisikus.[45][46]

Bowie armastus näitlemise vastu aitas tal enda muusika jaoks välja mõeldud rollidesse sügavuti sisse minna. "Väljaspool lava olen ma nagu robot. Laval saavutan tõelise emotsiooni. Ilmselt seepärast eelistangi Ziggy'ks riietumist lihtsalt Davidiks olemisele." Rahuloluga kaasnesid kahjuks ka sügavad sisemised probleemid. Pika aja jooksul ikka ja jälle sama rolli etendamine muutis raskeks rollide, Ziggy ja hiljem Thin White Duke'i, eristamise tegelikkusest. Bowie sõnul ei jätnud Ziggy teda aastaid rahule ja seepärast hakkaski kõik allamäge minema. "See mõjutas kogu minu olemust ja muutus väga ohtlikuks. Mul olid tõsised kahtlused, kas ikka olen selge mõistuse juures."[47] Hilisemad Ziggy show'd, millesse kuulusid lood nii albumilt "Ziggy Stardust" kui "Aladdin Sane", olid üliteatraalsed ja täis šokeerivaid hetki – näiteks riietus Bowie laval lahti, jättes selga vaid sumo maadlusele omase niudevöö või teeskles, nagu teeks Ronsoni kitarrile oraalseksi.[48] Bowie jätkas tuuridel ja pressikonverentsidel Ziggy rolli etendamist kuni dramaatilise ja äkilise lõpuni 3. juulil 1973. aastal, kui ta esines Londonis Hammersmith Odeonis. Selle viimase lava-show videomaterjalid avalikustati 1983. aastal filmis "Ziggy Stardust and the Spiders from Mars".[49]

Peale Spiders from Mars'i laialiminekut püüdis Bowie oma Ziggy rolli minevikku jätta. Tema senine looming oli nüüdseks ülinõutud: "The Man Who Sold the World" ilmus 1972. aastal uuesti koos albumiga "Space Oddity". Singel "Life on Mars?" albumilt "Hunky Dory" ilmus 1973. aasta juunis ja jõudis Ühendkuningriigi singlimüügiedetabelis kolmandale kohale. 1967. aastal ilmunud album "The Laughing Gnome" saavutas septembris samasse tabelisse pürgides neljanda koha.[50] Oktoobris ilmus album nimega "Pin Ups", mis koosnes Bowie 1960ndate lemmikute kaveritest ning millel olev lugu "Sorrow" saavutas Ühendkuningriigi edetabelis kolmanda koha ning album ise tõusis lausa esikohale, tänu millele sai Bowiest 1973. aasta Ühendkuningriigis enim plaate müünud artist. Nüüd oli Ühendkuningriigi edetabelites ühekorraga kokku kuus Bowie albumit.[51]

1974–1976 soul, funk ja Thin White Duke'i tegelaskuju

Bowie video "Rebel Rebel" võtetel aastal 1974

1974. aastal kolis Bowie USAsse. Kõigepealt peatus ta New Yorgis, kuid elama jäi Los Angelesse.[52] 1974. aastal ilmunud albumilt "Diamond Dogs" leiab juba viiteid soul- ja funk-muusikale. See lähtus kahest ideest: teha muusikal maailmalõpujärgse linna pöörasest elust ja panna muusikasse George Orwelli romaan "1984".[53] Ühendkuningriigis jõudis see albumimüügiedetabelis esikohale, USAs viiendale kohale. Hittlugudeks said "Rebel Rebel" ja "Diamond Dogs".

1974. aasta juunist detsembrini tutvustas Bowie albumit USA ja Kanada linnades tuuril "Diamond Dogs Tour". Tegu oli kuluka, suurejoonelise ja teatraalse etendusega, mille koreograafia lõi Toni Basil. Briti teleajakirjanik Alan Yentob tegi tuurist BBCle dokumentaalfilmi "Cracked Actor", mis kujutab kurnatud ja haiglast Bowiet. Just selle tuuri ajal sai Bowiest kokaiinisõltlane ning see tegi ta nõrgaks, paranoiliseks ja tundlikuks.[54] Hiljem naljatas Bowie, et samal ajal välja tulnud live-albumi "David Live" pealkiri oleks võinud olla "David Bowie Is Alive and Well and Living Only In Theory" ("David Bowie on ainult teoreetiliselt elus ja terve"). Sellegi poolest tugevdas "David Live" Bowie supertsaariimagot, sest tõusis Ühendkuningriigi plaadimüügiedetabelis teisele ja USAs kaheksandale kohale. Albumilt pärit kaver "Knock on Wood" jõudis Ühendkuningriigis kümnendale kohale.

Tuuri vaheajal lindistas Bowie Philadelphias uusi lugusid. Pärast seda jätkus tuur souli tähe all.[55] Philadelphias lindistatud lood ilmusid 1975. aastal albumil "Young Americans". Christopher Sandford kirjutab Bowie biograafias, et ühel või teisel moel üritas enamus briti rokkmuusikuid teha mustanahaliste muusikat, kuid vähestel õnnestus see sama hästi kui Bowiel.[56] Selle albumi helikeel, mida Bowie ise nimetas plast-souliks, kujutas endast kardinaalset stiilimuutust ja ehmatas alguses Ühendkuningriigis paljusid andunud fänne.[57] Sellelt albumilt on pärit ka esimene Bowie lugu, mis tõusis USA edetabelis esikohale: John Lennoni ja Carlos Alomariga kahasse kirjutatud "Fame", kus Lennon oli ka taustalaulja. Lennon ütles Bowie lugude kohta: "Lahe, aga see on lihtsalt üleslöödud rock’n’roll".[58] Bowie oli üks esimesi heledanahalisi, kes pääses esinema USA telesaatesse "Soul Train", kus esitas playback'iga lood "Fame" ja "Golden Years", mille singel ilmus 1975. aasta novembris.[59] "Young Americans" oli edukas nii Ühendkuningriigis kui ka USAs. Mõni kuu pärast seda kui "Fame" jõudis esikohale USAs, tõusis esimese Bowie singlina Ühendkuningriigis edetabeli tippu "Space Oddity" – singel, mis esimest korda ilmus juba 1969. aastal ja anti nüüd uuesti välja.[60]

Hoolimata sellest, et Bowiest oli nüüdseks saanud superstaar ja et ainuüksi albumit "Ziggy Startdust" oli müüdud üle miljoni eksemplari, oli Bowiel vähe raha. 1975. aastal vallandas ta oma mänedžeri Tony Defries. Mitu kuud kestnud kohtuvaidluse tulemus ei olnud Bowiele meeltmööda: tema tulevasest teenistusest pidi suur osa minema Defries'le. Uueks mänedžeriks sai Bowiet esindanud advokaat Michael Lippman, kelle Bowie vallandas juba aasta pärast ja kellele tuli samuti maksta kahjutasu.[61]

Bowie Thin White Duke'ina Torontos Leaf Gardensis 26. veebruaril 1976

Koos 1976. aastal ilmunud albumiga "Station to Station" tuli Bowie välja uue, plaadi nimiloost pärit Thin White Dukei (kõhn valge hertsog) tegelaskujuga. Väliselt sarnases see Thomas Jerome Newtoniga – tulnukaga, keda Bowie mängis samal aastal esilinastunud filmis "The Man Who Fell to Earth". "Station to Station" arendas edasi albumi "Young Americans" funk- ja soul-stiili ning siin võib juba aimata ''kraut-rock'''i ja süntesaatori muusika mõjutusi, mis tulevad esile järgmisel albumitel.

Albumit tutvustava tuuri eel andis Bowie London Weekend Televisioni ajakirjanikule Russell Hartyle intervjuu, mille käigus sai avalikuks, kuivõrd narkosõltuvus teda mõjutab. Vahetult enne satelliidi vahendusel antava intervjuu algust tuli teade Hispaania diktaatori Francisco Franco surmast. Bowiel paluti satelliidi broneeringust loobuda, et Hispaania valitsus saaks lasta uudise otse-eetrisse, kuid Bowie keeldus. Järgnenud pika intervjuu jooksul rääkis ta segaselt, suutis vaevalt lauseid moodustada ja paistis eemalolev.[62] Hiljem tunnistas ta, et mitmed kokaiini üledoosid olid teinud nõrgaks nii tema vaimu kui ka keha.[63]

"Station to Station" tuli välja jaanuaris ning veebruaris algas kolm ja pool kuud kestnud kontsertturnee "Isolar – 1976 Tour" Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Kõledalt valgustatud laval antud kontserdi keskmes olid selle albumi lood: pikk ja dramaatiline nimilugu, ballaadid "Wild Is the Wind" ja "Word on a Wing" ning hoogsamad "TVC 15" ja "Stay". Ansambli tuumik, mis selle plaadi ja tuuri jaoks kokku tuli, jäi Bowiega 1970ndate lõpuni: rütmikitarril Alomar, bassil George Murray ja trummidel Dennis Davis.

Tuur oli väga edukas, kuid seda varjutas poliitiline skandaal. Bowie olevat öelnud Stockholmis, et Ühendkuningriigile kuluks ära fašistlik juht, ja [[Venemaa|Vene-Poola piiril peeti ta tollis kinni natsistliku taustaga esemete omamise pärast.[64] Lugu jõudis haripunkti mais, kui muusikaajakiri New Musical Express avaldas foto, kus Bowie viipab Londonis teda tervitama tulnud rahvale lahtisest Mercedesest liigutusega, mida peeti natside tervituse sarnaseks. See vahejuhtum on tuntud Victoria Stationi intsidendina. Bowie enda sõnul oli pilt lihtsalt tehtud poole lehvitamise pealt.[65] Hiljem pani ta oma tookordse käitumise ja fašistlikud väljaütlemised narkosõltuvuse ja Thin White Duke’i tegelaskuju süüks.[66] "Ma olin arust ära, täiesti meeletu. Mulle läks korda ainult mütoloogia […] kogu see Hitleri ja parempoolsuse värk […] Olin avastanud enda jaoks kuningas Arthuri."[67] Näitekirjanik Alan Franks kirjutas hiljem ajalehes The Times, et Bowie oli sel ajal tõepoolest meeltesegaduses ja et ta oli liialdanud kangete narkootikumide tarbimisega.[68]

1976–1979 Berliinis

Bowie esinemas Oslos 5. juunil 1978

1976. aastal kolis Bowie Šveitsi, kus ostis Genfi järve põhjakaldal asuva Vevey lähedale mägedesse Clos des Mésanges'i nimelise maja. Uues elukeskkonnas hakkas ta veelgi rohkem kokaiini tarvitama ning pööras enam tähelepanu harrastustele, mis polnud seotud muusikukarjääriga. Ta hakkas tegelema maalimisega ning lõi mitmed postmodernistlikud kunstiteosed. Turneel olles meeldis talle märkmikusse visandada ja nähtut fotografeerida, et seda hiljem kasutada. Bowie külastas Genfi kunstigaleriisid ja Brücke muuseumit Berliinis ning temast sai fotograaf Christopher Sandfordi sõnul "viljakas kaasaegse kunsti looja ja kollektsionäär. [...] Temast ei saanud mitte ainult tuntud ekspressionistliku kunsti metseen: Clos des Mésanges's n-ö vangis olles hakkas ta end intensiivset täiendama klassikalise muusika ja kirjanduse vallas ning alustas tööd autobiograafia kallal."[69]

Enne 1976. aasta lõppu sundisid huvi tärkava Saksa muusikamaastiku vastu ja narkosõltuvus Bowiet kolima Lääne-Berliini, et vabaneda sõltuvusest ja oma karjäärile taas hoog sisse lükata. Töötades koos Brian Enoga ning jagades Schönebergis korterit Iggy Popiga, keskendus ta minimalistlikule ambientmuusikale. Nii valmis "Low", esimene kolmest koos Tony Viscontiga produtseeritud albumist, mis said tuntuks kui Berliini triloogia.[70] Samal ajal valmisid Iggy Popi kaks esimest soololabumit "The Idiot" ja "Lust for Life", kus Bowie osales nii kaasautori kui ka muusikuna, ja 1977. aasta märtsis ja aprillis tuuritas ta Ühendkuningriigis, Euroopas ja USAs.[71] Osaliselt mõjutatud kraut-rock'ist, mida viljelesid Kraftwerk ja Neu!, märgib "Low" (1977) Bowie laululoomingus eemaldumist jutustavast stiilist ja liikumist abstraktsema muusika poole, kus laulusõnad on katkendlikud ja alati neid polegi. "Low" sai peale väljaandmist märkimisväärset negatiivset kriitikat. RCA, tahtes säilitada saavutatud kommertsedu, ei soosinud "Low" väljalaskmist ja seda üritas takistada ka Bowie endine mänedžer Tony Defries, kes teenis jätkuvalt Bowie tegemistelt tulu. Vaatamata nendele halbadele ennetele, tuli "Low'lt" Ühendkunigriigis kolmandale kohale jõudnud singel "Sound and Vision" ja album ise tõusis Ühendkuningriigi edetabelis kõrgemale kui "Station to Station", teisele kohale. 1992. aastal nimetas tunnustatud nüüdishelilooja Philip Glass "Low'd" meistriteoseks ja lõi selle põhjal oma esimese sümfoonia "Low". Glass kasutas hiljem Bowie järgmist albumit oma 1996. aastal valminud neljandas sümfoonias "Heroes".[72][73] Glass on kiitnud Bowie annet luua küllaltki keerulisi muusikateosed, mis on maskeerunud lihtsateks teosteks.[74]

Korrates "Low" minimalistlikku ja instrumentaalset lähenemist, oli triloogia teisel albumil "Heroes" (1977) siiski rohkem poppi ja rokki. Bowiega ühines kitarrist Robert Fripp. Nagu "Low", oli ka "Heroes" kantud külma sõja aegsest vaimust, mida sümboliseeris müüriga lõhestatud Berliin.[75] Albumil kõlasid erinevad ambientmuusika helid valge müra generaatoritelt, süntesaatoritelt ja kotolt ning "Heroes" oli järjekordne hitt, mis saavutas Ühendkuningriigi edetabelis kolmanda koha. Kuigi albumi nimilugu jõudis Ühendkuningriigi singliedetabelis vaid 24. kohale, jäi see pikakas ajaks populaarseks ja anti vaid mõne kuu pärast välja nii saksa kui ka prantsuse keeles.[76] Aasta lõpus esitas Bowie seda laulu Marc Bolani telesaates "Marc" ja uuesti kaks päeva hiljem Bing Grosby jõuluerisaates, kus nad lausid koos uut versiooni laulust "Väike trummipoiss" ("The Little Drummer Boy") - "Peace on Earth/Little Drummer Boy", kuhu Bowie lisas kontrapunkti. Viis aastat hiljem sai sellest duetist ülemaailmne jõuluhitt, mis saavutas Ühendkuningriigi edetabelis 1982. aasta esimesel jõulupühal kolmanda koha.[77]

Bowie veetis pärast "Low" ja "Heroes'i" lõpetamist suurema osa 1978. aastast maailmaturneel Isolar II, kus esitas 70 kontserdil ja 12 riigis pea miljonile inimesele Berliini triloogia kahe esimese albumi muusikat. Nüüdseks oli ta narkosõltuvusest vabanenud; elulookirjutaja David Buckley kirjutab, et Isolar II oli "Bowie esimene tuur viie aasta jooksul, kus ta ilmselt ei tuimastanud end enne lavale minekut suure koguse kokaiiniga . [...] Ilma narkootikumide hävitava toimeta oli ta nüüd vaimselt piisavalt terve, et tahta taas sõpru leida."[78] Tuuril tehtud salvestustega anti samal aastal välja live-album "Stage".[79]

"Lodger" (1979), viimane album neist kolmest, mida Bowie kutsus oma triptühhoniks, vältis kahe eelmise albumi minimalistlikku ja ambientset laadi, naasis osaliselt Berliini perioodile eelnenud aja trummi- ja kitarripõhise roki ning popi juurde. Tulemuseks oli keeruline segu new wave'st ja maailmamuusikast, kus kasutati kohati euroopalikust erinevat früügia dominandi helirida. Mõned lood komponeeriti kasutades Brian Eno ja Peter Schmidti "Kaudsete strateegiate" ("Oblique Strategies") kaarte: loos "Boys Keep Swinging" vahetasid bändiliikmed omavahel pillid, loos "Move on" kasutati akorde, mis pärinesid Bowie noorpõlves kirjutatud loost "All the Young Dudes", kuid neid mängiti tagurpidi, ja "Red Monkey" taustaheli võeti varem koos Iggy Popiga loodud palalt "Sister Midnight".[80] Album salvestati Šveitsis. Albumi väljaandmise eel ütles Mel Ilberman RCA-st: "Seda võib julgelt nimetada Bowie oma "Sergeant Pepperiks" [...] kontseptuaalne album, mis kujutab üürnikku [lodger - üürnik] kui kodutut rändajat, keda välditakse ning kes on langenud eluraskuste ja tehnoloogia ohvriks." Elulookirjutaja Christopher Sandford kirjutab aga: "Album purustas need kõrged ootused kahtlaste valikutega ning lõpetas Bowie ja Eno koostöö viietesitkümneks aastaks." "Lodger" saavutas Ühendkuningriigi edetabelis 4. ja USA edetabelis 20. koha ning Ühendkuningriigis tulid albumilt hittsinglid "Boys keep swinging" ja "DJ".[81][82] Aasta lõpupoole algatasid Bowie ja Angela lahutusprotsessi ning nende abielu lõppes 1980. aasta alguses pärast mitu kuud kestnud kohtuvaidlusi .[83]

1980–1989 superstaarist megastaariks

Kontsertturnee "Serious Moonlight" 1983. aastal.

1980. aastal ilmunud albumilt “Scary Monsters (and Super Creeps)” tõusis edetabelite tippu singel "Ashes to Ashes", mille muusikalise faktuuri lõi kitarrisünteesaatoril Chuck Hammer ja kus Bowie kasutas taas laulust "Space Oddity" tuntud tegelaskuju Major Tom. See laul tõi rahvusvahelise tuntuse New Romanticismi nimelisele underground popkultuuri voolule. Bowie külastas nende põhilist kohtumispaika, Londoni ööklubi "Blitz" ja kutsus sealt mitmed oma videosse esinema, teiste seas Steve Strange'i bändist Visage. "Ashes to Ashes" videot peetakse üheks kõigi aegade uuenduslikumaks.[84]

Album "Scary monsters" sarnanes küll Berliini triloogia albumitega, kuid kriitikute arvates olid selle muusika ja sõnad vahetumad. Hard rock'iliku noodi andsid albumile Robert Frippi, Pete Townshendi, Chuck Hammeri ja Tom Verlaine'i silmapaistvad kitarripartiid.[85] Samal ajal kui "Ashes to Ashes" tõusis Ühendkuningriigis edetabeli tippu, alustas Bowie mängimist Broadway lavastuses "The Elephant Man". Samal aastal oli Bowie´l ka lühiroll filmis "Christiane F.", mis on tõsieluline lugu noortest uimastisõltlastest 1970. aastate Berliinis. Paari kuu pärast ilmus filmi ''soundtrack'', kus kõlab põhiliselt Bowie muusika.

1981. aastal andsid Bowie ja Queen välja ühise singli "Under Pressure", mida saatis edu ning mis sai Bowie kolmandaks esikohahitiks Ühendkuningriigis. Samal aastal sai Bowie peaosa BBC seriaalis, mis põhines Bertolt Brechti näidendil "Baal". Samal ajal anti välja EP "David Bowie in Bertolt Brecht's Baal", kus Bowie esitab viit sellest näidendist pärit laulu, mis olid juba varem Berliinis salvestatud. 1982. aasta märtsis, enne Paul Schraderi filmi "Cat People" esilinastust, ilmus Bowie samanimeline singel "Cat People (Putting Out Fire)", mille edu USA-s jäi tagasihoidlikuks ja mis Ühendkuningriigi edetabelis jõudis 30 hulka.[86]

1983. aastal sai Bowie tänu albumile "Let's Dance" taas väga populaarseks ja talle sai osaks suur müügiedu. Albumist, mille kaasprodutsent oli bändi Chic kitarrist Nile Rodgers, sai plaatinaplaat nii Ühendkuningriigis kui ka USA-s. Mõlemas riigis jõudis sellelt albumilt kolm singlit edetabelis 20 hulka ning nimiloost sai esikohahitt. "Modern Love" ja "China Girl" tõusid Ühendkuningriigis teisele kohale. Tehti ka mitu menukat muusikavideot. "Let's Dance'i" video, mis jutustas kahe noore Austraalia pärismaalase suhtest, läks noortele hästi peale. "China Girl'i" videos oli küllaltki paljastav rannal armatsemise stseen, mis viitas filmile "Siit igavikku" ja millest tsensuur hiljem osa välja jättis. See provokatsioon kindlustas aga edu MTV muusikakanalil. Selleks ajaks olid Bowie muusikavideod jõunud tolle aja tuntuimate ja menukaimate hulka. Albumile "Let's Dance" järgnes kontsertturnee Serious Moonlight Tour, kus lõid kaasa kitarrist Earl Slick ning taustalauljad Frank ja George Simms. Külalisena mängis Stevie Ray Vaughan soolot loos "Let's Dance". Turnee kestis kuus kuud ja oli väga populaarne.[87]

Kontsertturnee "Glass Spider Tour" 1987. aastal.

1984. aastal ilmus järjekordne tantsumuusika album "Tonight", mille Bowie tegi koos Tina Turneri ja Iggy Popiga. Albumil oli mitmeid kavereid, näiteks The Beach Boysi 1966. aasta hittlugu "God Only Knows". Nii Euroopas kui ka USA-s jõudis esikümnesse "Blue Jean", mille reklaamimiseks vändati lühifilm "Jazzin' for Blue Jean", mis võitis parima lühikese muusika video Grammy. 1985. aastal esines Bowie Wembley staadionil heategevuslikul kontserdil "Live Aid", millega toetati Etioopia näljahädalisi. Sel kontserdil näidati esimest korda heategevusliku singli "Dancing in the Street" videot, kus Bowie laulab duetti Mick Jaggeriga. See singel tõusis kiiresti edetabelites esikohale. Samal aastal lindistas Bowie koos Pat Metheny Groupiga filmi "The Falcon and the Snowman" jaoks loo "This Is Not America". Laul anti välja singlina ja jõudis nii USA kui ka Ühendkuningriigi edetabelis 40 hulka.[88]

1986. aastal sai Bowie rolli filmis "Absolute Beginners". Kriitikud filmist suurt ei pidanud, kuid Bowie kirjutatud tunnuslugu tõusis Ühendkuningriigi edetabelis teisele kohale. Samal aastal mängis ta veel Jim Hensoni filmis "Labyrinth" mäekollide kuningat Jarethit ning kirjutas selle filmi jaoks 5 lugu. 1987. aastal ilmus Bowiel selle kümnendi viimane sooloalbum "Never Let Me Down". Erinevalt eelmise kahe albumi pehmemast helikeelest, pöördus Bowie uuel albumil raskema rokki poole, lisades sellele industraailmuusika ja tekno tantsulisi noote. Album jõudis Ühendkuningriigi edetabelis 6. kohale ning sellelt on pärit hitid "Day-In, Day-Out" (Bowie 60. hittsingel), "Time Will Crawl" ja "Never Let Me Down". Hiljem nimetas Bowie seda albumit "ämbriks" ja ütles, et see on jube. Albumit reklaamis Bowie 30. mail 1987 alanud kontsertturnee "Glass Spider Tour" 86 kontserdil, millele eelnesid väiksemad pressikonverentsid ja -kontserdid üheksas riigis. Saatebändis mängis soolokitarri Peter Frampton. Kriitikud leidsid, et turnee on ülepakutud ja püüab eriefektide ja tantsuga liigselt järgida kaasaegse staadionitel ja suurtel lavadel esitatava rokkmuusika suundumusi.[89]

1989–1991 bändis Tin Machine

1989. aastal katkestas Bowie soolokarjääri ja temast sai taas mõnevõrra anonüümse staatusega bändiliige nagu see oli viimati olnud 1970. aastate alguses. Hard rock’i viljelev nelik nimega Tin Machine sai alguse Bowie ja kitarrist Reeves Gabrelsi eksperimentaalprojektist. Neile lisandusid Tony ja Hunt Sales, keda Bowie teadis juba 1970. aastate lõpust tänu Tony trummipartiidele ja Hunti bassikäikudele Iggy Popi albumil "Lust for Life".[90]

1990. aastal Tšiilis kontsertturneel "Sound+Vision Tour"

Kuigi algselt pidi Tin Machine’is valitsema demokraatia, domineeris bändis siiski Bowie, kes kirjutas suurema osa lugudest ja oli põhiline otsustaja.[91] Bändi 1989. aastal ilmunud debüütalbum "Tin Machine" oli alguses väga populaarne, olgugi et Bowie sügavalt poliitilised laulusõnad kõigile ei meeldinud. Bowie on üht albumi lauludest kirjeldanud kui lihtsat, naiivset, radikaalset, ausat ja otsekohest lugu neonatsistliku liikumise tekkimisest. Bowie elulooraamatu autori Christopher Sandfordi meelest oli Bowiest väga julge astuda narkootikumide, fašismi ja televisiooni vastu välja tekstidega, mille kirjanduslikku taset võib võrrelda koomiksi omaga.[92] Plaadifirma EMI ei olnud rahul albumi lugude jutlusetaoliste sõnade, korduvate meloodiate ega lindistuste kvaliteediga.[93] Sellegipoolest tõusis album Ühendkuningriigi plaadimüügi edetabelis kolmandale kohale.[92] Tin Machine’i esimest maailmaturneed saatis edu, ent nii fännidele kui ka kriitikutele oli üha vastumeelsem, et Bowie esineb lihtsalt bändi ühe liikmena.[94] Mitmed debüütalbumi singlid ei jõudnud edetabelitesse ja peale tõsiseid erimeelsusi EMI juhtkonnaga lõpetas Bowie plaadifirmaga lepingu.[95] Koos kuulajate ja kriitikutega kasvas Bowie enese rahulolematus ning lihtsalt bändiliikme roll teda ei rahuldanud.[96] Tin Machine alustas küll tööd teise albumi kallal, ent üsna pea otsustas Bowie ettevalmistused peatada ning soolokarjääri juurde naasta. Konsterturneel "Sound+Vision Tour" esitas Bowie oma varaseimaid hitte ning peagi saatis teda taas rahvusvaheline edu.[97]

10 aastat peale lahutust abikaasa Angelast, tutvus Bowie 1990. aastal Somaalia päritolu supermodelli Imaniga. Bowie meenutab: "Juba samal õhtul, kui kohtusime, mõtlesin meie tulevastele lastele nimesid... see kõik juhtus silmapilkselt." Paar abiellus 1992. aastal.[98] Samal ajal alustas Tin Machine taas tegutsemist, kuid esimeses albumis pettunud publik ja kriitikud suhtusid ka bändi uude loomingusse leigelt. Albumi "Tin Machine II" müügiletulekut varjutas konflikt albumi kaanekujunduse pärast, millest oli meedias palju juttu. Kui plaat oli juba tootmisse antud, laitis bändi uus plaadifirma Victory Music maha selle kaanepildi, millel oli neli kourost (alasti noormehe skulptuur Vana-Kreekas) meenutavat meest. Plaadifirma leidis, et Bowie meelest ülimalt maitsekas kujundus on ropu alatooniga ja sobimatu, ning nõudis pildi töötlemist, et kujude suguelundeid poleks näha.[99] Tin Machine läks ka uuele turneele, aga peale live-albumi "Tin Machine Live: Oy Vey, Baby" ebaedu läksid bändiliikmete teed lahku ja Bowie, kes küll vahel tegi koostööd ka Gabrielsiga, naases järjekordselt soolokarjääri juurde.[100]

1992–1999 elektrooniline muusika

Bowie Soomes 1997. aastal

1992. aasta aprillis esines Bowie aasta varem surnud Freddie Mercury mälestuskontserdil. Ta astus üles lauludega "Heroes", "All the Young Dudes" ja "Under Pressure", viimase laulu ajaks liitus temaga Annie Lennox, kes võttis enda kanda Mercury vokaalpartii.[101] Neli päeva hiljem abiellusid Bowie ja Iman Šveitsis. Nad kavatsesid asuda elama Los Angelesse ja lendasid sinna sobivat elukohta otsima, kuid olid sunnitud jääma hotelli. Linnas kehtestati komandanditund, sest samal päeval algasid Los Angelese rassirahutused. Paar otsustas end sisse seada hoopis New Yorgis.[102]

1993. aastal ilmus souli, jazzi ja hiphopi mõjutustega album "Black Tie White Noise", mis oli Bowie esimene sooloalbum pärast Tin Machine’ist lahkumist. Album, mis paistis silma sellel kasutatud elektrooniliste instrumentide poolest ning millel Bowie tegi taas koostööd albumi "Let’s Dance" produtsendi Nile Rodgersiga, tegi Bowie uuesti populaarseks. Album tõusis Ühendkuningriigi edetabelis esimesele kohale ja sellelt ilmus kolm singlit, mis jõudsid 40 parima hulka, lugu "Jump They Say" lausa esikümnesse.[103] 1993. aastal ilmunud albumil "The Buddha of Suburbia" asus Bowie jälle uusi suundi avastama. Album sisaldas Hanif Kureishi samanimelise romaani "Äärelinna Buddha" ainetel loodud teleseriaali tarvis kirjutatud muusikat. Bowie kasutas mõningaid uusi, albumilt "Black Tie White Noise" tuttavaid muusikalisi elemente. Ühtlasi oli "The Buddha of Suburbia" märk Bowie liikumisest alternatiivroki suunas. Kriitikud hindasid albumit kõrgelt, kuid seda reklaamiti vähe ja nii jõudis see Ühendkuningriigi edetabelis kõigest 87. kohale.[104]

1995. aastal ilmunud industriaalmuusika sugemetega albumist "Outside", mille Bowie tegi taas koos Enoga, pidi algselt saama kunstist ja mõrvadest jutustava mittelineaarse loo esimene osa. Loos figureerivad tegelaskujud Bowie enda kirjutatud lühijutust. USA ja Ühendkuningriigi edetabelites saatis albumit edu ja Ühendkuningriigi singlimüügiedetabelis jõudis sellelt albumilt 40 parima hulka kolm singlit.[105] Nii fännides kui kriitikuis tekitas vastakaid tundeid see, kui Bowie otsustas esineda kontsertturneel "Outside Tour" koos Nine Inch Nailsiga. Turneel, mille käigus väisati 1995. aasta septembrist 1996. aasta veebruarini erinevaid Euroopa ja Põhja-Ameerika linnu, astus Bowie kitarristina taas üles Reeves Gabrels.[106]

1996. aasta 17. jaanuaril võeti Bowie Rock and Roll Hall of Fame’i. 1997. aastal ilmunud album "Earthling", millel Bowie eksperimenteeris briti jungle’i ja drum'n'bass’iga, sai kriitikutelt kiidusõnu ja oli Ühendkuningriigis ja USA-s edukas ka müüginumbrite poolest. Sellelt albumilt jõudsid Ühendkuningriigi edetabelis 40 hulka kaks singlit. Bowie lugu "I'm Afraid of Americans" Paul Verhoeveni filmist "Showgirls" ilmus albumil uues kuues ja hiljem anti lugu välja ka singlina, mille tarvis oli loost remiksi teinud Trent Reznori. Laulu videot, milles ka Reznor osales, näidati ohtralt telekanalites ning tänu sellele jäi lugu 16 nädalaks USA Billboard Hot 100 edetabelisse. Kontsertturnee "Earthling Tour" Euroopas ja Põhja-Ameerikas kestis 1997. aasta juunist novembrini.[107] 1998. aastal ühendas Bowie uuesti jõud Tony Viscontiga, et salvestada lugu "(Safe in This) Sky Life" täispika multifilmi "Jõmpsikad" jaoks. Laul jäi filmi lõppversioonist siiski välja, kuid ilmus uues versioonis ja uue pealkirjaga "Safe" 2002. aastal singli "Everyone Says 'Hi'" B-poolel.[108] Koostöö Viscontiga ei jäänud ühekordseks, muu hulgas oli Viscont Placebo loo "Without You I'm Nothing" singliversiooni kaasprodutsent. Singel anti välja piiratud koguses ning sellel oli loo originaalversioonile lisatud harmoniseeritud vokaalosa Bowielt.[109]

1999. aastast praeguseni: neoklassikaline Bowie

Bowie (vasakul) esinemas laval koos Sterling Campbell'iga Heathen Tour kontsertturneel aastal 2002.

Bowie lõi soundtrack'i 1999. aasta arvutimängule Omikron, milles olid ka tema ja Imani tegelaskujud. Bowie album "'Hours...'" anti välja samal aastal ja sisaldas uusi versioone Omikroni plaadi lugudest. Ühele laulule kirjutas sõnad internetis korraldatud konkursi "Cyber Song Contest" võitja Alex Grant.[110] Bowie kasutas albumil palju live instrumente ning ühtlasi tähistas see album tema eemaldumist raskest elektroonilisest muusikast.[111] Aastal 2000 asus Bowie salvestama albumit "Toy", millel plaaniti avaldada Bowie varasemate lugude uusversioone ja ka kolm uut laulu, kuid albumit ei antud kunagi välja. Bowie ja Visconti jätkasid koostööd ja produtseerisid hoopis uue albumi täiesti uute lauludega. Koostöö tulemusena sündis 2002. aastal album "Heathen".[112] 2000. aasta 15. augustil sündis Bowie ja Imani tütar Alexandria Zahra Jones.[113]

2001. aasta oktoobris avas Bowie heategevusürituse The Concert for New York City, millega toetati 11. septembri terrorirünnakute ohvreid; Bowie astus üles minimalistliku versiooniga Simon & Garfunkeli laulust "America", millele järgnes laul "Heroes" Bowie kogu bändi esituses.[114] 2002. aastal nägi ilmavalgust album "Heathen" ja aasta teisel poolel toimus kontsertturnee "Heathen Tour", millega mindi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Kontserttuur algas Londoni iga-aastasel "Meltdown" festivalil, kus Bowie oli selleks aastaks määratud kunstiliseks juhiks. Teiste hulgas valis ta festivali esinejate hulka Philip Glassi, Televisioni ja The Dandy Warholsi. Tuuril esitati laule nii uuelt albumilt kui ka albumi "Low" ilmumise ajast.[115] Aastal 2003 järgnes album "Reality" ja ühtlasi ka maailmaturnee "A Reality Tour", mille kontserte külastas hinnanguliselt 722 000 inimest ja mis oli 2004. aasta kõige tulutoovam kontserttuur maailmas. 18. juunil Oslos viskas üks fänn Bowiet pulgakommiga, mis tabas teda silma. Nädal aega hiljem Saksamaal Scheeßelis Hurricane Festivalil esinedes tundis Bowie valu rinnas. Algselt arvati, et tegemist oli õla närvikahjustusega, hiljem diagnoositi tal aga äge arteri ahenemine ning Bowie vajas Hamburgis erakorralist angioplastikat. Tuuri ülejäänud 14 kontserti tühistati.[116]

Bowie koos poja Duncan Jones'iga selle režissööridebüütfilmi Moon esilinastusel 2009. aastal

Pärast südameoperatsioonist toibumist ei ole Bowie muusikaliselt eriti aktiivne olnud, andes vaid üksikuid kontserte ja külastades harva stuudiot. 2004. aasta filmi "Shrek 2" jaoks tegi ta Butterfly Boucheriga duettversiooni oma 1972. aasta laulust "Changes". Suhteliselt vaiksel 2005. aastal salvestas ta Brian Transeau’ga kirjutatud laulu "(She Can) Do That" filmile "Stealth".[117] Bowie naasis lavale 8. septembril 2005. aastal koos Arcade Fireiga USA üleriigilises saates Fashion Rocks ja esines sama Kanada bändiga uuesti nädal aega hiljem CMJ Music Marathonil.[118] Ta laulist tausta TV on the Radio laulule "Province" nende albumil Return to Cookie Mountain,[119] tegi koos Snoop Doggiga reklaami XM Satellite Radio jaoks[120] ja nagu ka Lou Reed, osales Taani alternatiiv-rock'i bändi Kashmir 2005. aasta albumi No Balance Palace ühes laulus.[121]

8. veebruaril 2006 anti Bowiele elutöö Grammy.[122] Aprillis teatas ta, et võtab aasta vabaks sel ajal ei ole tuure ega tule albumeid.[123] Ta astus üllatuskülalisena üles David Gilmouri 29. mai kontserdil Royal Albert Hallis Londonis. See kontsert salvestati ja valik kaasesinejana esitatud laule anti ka välja.[124] Novembris esines ta taas, seekord koos Alicia Keysiga New Yorgi Black Ballis toimunud tuluõhtul Keep a Child Alive.[125] See oli Bowie viimane ülesastumine laval.[126]

Bowie valiti 2007. aastal juhtima High Line Festivali, kus ta valis Manhattani üritusele muusikud ja esinejad.[127] Bowiet võib kuulda Scarlett Johanssoni 2008. aasta albumil "Anywhere I Lay My Head", millel Johansson esitab Tom Waitsi muusikat.[128] Kuumaandumise ja Bowiele kuulsust toonud laulu "Space Oddity" 40. aastapäeval avaldas EMI eraldi radadena selle originaalis kaheksa-rajalise stuudiosalvestise, kutsudes sellega inimesi üles looma laulule remikse 2009. aasta konkursi raames.[129] 2010. aasta jaanuaris anti välja duubelalbum A Reality Tour, mis sisaldas 2003. aasta kontserttuuri salvestusi.[130]

2011. aasta märtsi lõpus lekkis Bowie 2001. aastal tehtud kuid seni avaldamata album "Toy" internetti. Album sisaldas lugusid, mida kasutati plaadil "Heathen", lisaks ka enamike selle singlite B-pooli ning varasema loomingu avaldamata uusversioone.[131][132]

Näitlejakarjäär

Elulookirjutaja David Buckley on öelnud: "Bowie põhiline panus popmuusikasse on tema hämmastav võime analüüsida ja valida ideid väljaspoolt põhivoolu – kunstist, kirjandusest, teatri- ja filmikunstist – ja tuua need ideed popmuusikasse ning võime seeläbi popmuusikat pidevalt muuta."[133] Buckley sõnul tõstis vaid see üks inimene glam rock'i uutesse kõrgustesse ning alustas popmuusikas n-ö rollimängu, liites teatri ja popmuusika ühtseks ja tugevaks tervikuks.[134] Bowie karjääris on olnud olulised ka eri filmi- ja teatrirollid, mille eest on teda vääriliselt tunnustatud.

Tema näitlejakarjääri algus eelneb tema suurele läbimurdele muusikuna. Kui ta õppis Lindsay Kempi õpilasena avangardistlikku teatrikunsti ja pantomiimi, sai ta Kempi 1967. aasta teatritükis "Pierrot in Turquoise" Cloudi rolli. 1970. aastal tehti sellest ka film "The Looking Glass Murders".[135] Lühifilmis "The Image" (1969) mängis ta noort vaimu, kes ilmub kunstniku maalist ja hakkab teda kummitama.[136] Samal aastal oli Bowie statist Leslie Thomase 1966. aasta komöödias "The Virgin Soldiers".[136] 1976. aastal tunnustati teda esimese suure rolli eest, kus ta kehastas filmis "The Man Who Fell to Earth" hävinevalt planeedilt pärit tulnukat. Filmi režissöör oli Nic Roeg. 1979. aasta David Hemmingsi lavastatud anglo-germaani ühisfilmis "Just a Gigolo" mängis Bowie peaosa, kehastades preisi ohvitseri Paul von Przygodskit. Naastes esimesest maailmasõjast, hakkab ohvitser ühe parunessi (Marlene Dietrich) gigoloks.

Bowie mängis Broadway lavastuses "Elevantmees" ("The Elephant Man") nimiosa ning sai ilmeka esinemise eest suurt kiitust. Ta mängis seda osa 1980. aastast kuni 1981. aastani 157 korda.[137] Bowiel oli väike roll ka 1981. aasta eluloofilmis "Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo", mis keskendub noore tüdruku narkosõltuvusele. Tegevus toimub Lääne-Berliinis. Bowie esineb filmis iseendana kontserdil Saksamaal. 1981. aastal ilmunud filmimuusika albumil "Christiane F." (1981) oli palju muusikat Bowie Berliini triloogia albumitelt.[138] Bowie mängis peaosas koos Catherine Deneuve'i ja Susan Sarandoniga revisionistlikus vampiirifilmis "The Hunger" (1983). Samal aastal mängis Bowie ka Nagisa Oshima filmis "Merry Christmas, Mr. Lawrence", mis põhineb Laurens van der Posti romaanil "The Seed and the Sower". Bowie mängis koonduslaagris olevat sõjavangi major Jack Celliersi. Bowiel oli väike roll ka Monty Pythoni liikmete piraadikomöödias "Yellowbeard" (1983) ja filmis "Into the Night" (1985), kus ta mängis palgamõrvar Colinit. Kurikael Max Zorini rollist James Bondi filmis A View to a Kill (1985), ütles ta aga ära.[139]

Colin MacInnesi 1959. aasta Londoni elu kajastaval romaanil põhinevas rock-muusikalis "Absolute Beginners" (1986) kasutati Bowie muusikat ning talle anti muusikalis ka väike roll. Samal aastal mängis ta Jim Hensoni sünges ulmefilmis "Labyrinth" mäekollide kuninga, Jarethi osa.[140] Kahe aasta pärast kehastas ta Martin Scorsese filmis "The Last Temptation of Christ" (1988) Pontius Pilatust. Seejärel mängis Bowie Rosanna Arquette'iga filmis "The Linguini Incident" (1991), kehastades rahulolematut restoranitöötajat. David Lynchi filmis "Twin Peaks: Fire Walk with Me" (1992) mängis ta salapärast FBI-agenti Phillip Jeffriesi. Mõne aja pärast võttis ta vastu väikese, kuid olulise rolli, kus ta kehastas filmis "Basquiat" (1996) Andy Warholi. Tegu on Jean-Michel Basquiat' elust rääkiva filmiga, mille lavastas Julian Schnabel. Järgmisena mängis Bowie teist peaosa Giovanni Veronesi' vesternis "Il Mio West" (1998, USAs linastus film 2005. aastal nime all "Gunslinger's Revenge"). Bowie kehastab filmis piirkonna kõige kardetumat revolvrikeerutajat.[141] 1999. aastal mängis Bowie Andrew Gothi filmis "Everybody Loves Sunshine" vananevat gängsterit Berniet ja esines paaris õudusseriaali "The Hunger" episoodis. Järgmisel aastal mängis ta filmis "Mr. Rice's Secret" (2000) nimiosa, kehastades 12-aastase ravimatult haige lapse naabrit ning 2001. aastal esines iseendana filmis "Zoolander".

2006. aastal mängis Bowie Christopher Nolani filmis "The Prestige" (2006) füüsikut Nikola Teslat. Film räägib kahe mustkunstniku ägedast omavahelisest võistlusest 19. sajandi lõpus. Animafilmis "Arthur ja nähtamatud" ("Arthur and the Invisibles") luges ta peale võimsa kurikaela Maltazardi osa ning televisioonis jooksva multifilmi "Käsna-Kalle Kantpüks" ("SpongeBob SquarePants") episoodis "Atlantis SquarePantis" andis ta oma hääle tegelasele Lord Royal Highnessile. 2008. aasta Austin Chicki lavastatud filmis "August" mängis Bowie kõrvalosa, kehastades Ogilvied. Filmis mängisid ka Josh Hartnett ja Rip Torn, kellest viimasega oli Bowie varem koos töötanud 1976. aastal filmi "The Man Who Fell to Earth" võtetel.[142][143]

Seksuaalne orientatsioon

Buckley on kirjutanud: "Kui Ziggy ajas segadusse oma loojat ja kuulajaskonda, siis suur roll sellel segadusel oli seksuaalsusel."[144] 22. jaanuaril 1972 ajakirjas Melody Maker ilmunud intervjuus[145] väitis Bowie, et ta on gei - see avaldus langes kokku ajaga, mil ta püüdis Ziggy Stardustina kuulsust koguma hakata.[146] Septembris 1976 intervjuus Playboyle sõnas Bowie: "See on tõsi, ma olen biseksuaal. Ma ei saa eitada, et olen seda asjaolu väga hästi ära kasutanud. Ma arvan, et see on parim, mis minuga eales juhtunud on."[147]

1983. aastal intervjuus ajakirjale Rolling Stone ütles Bowie, et biseksuaalsuse avalik tunnistamine oli olnud ta elu suurim viga ja et ta olevat alati olnud kapi-hetero.[148] Hiljem on ta lisanud, et tema huvi homo- ja biseksuaalse kultuuri vastu ei olnud niivõrd tema enda tunnetest tingitud, kuivõrd tollase aja ja olukorra tulemus. Buckley sõnade järgi ei teinud Bowie seda mitte tegeliku bioloogilise ja psühholoogilise eksistentsi tõttu, vaid vastupandamatust soovist eirata moraalinorme.[149][150]

2002. aastal vastas Bowie ajakirja Blender küsimusele, kas ta arvab endiselt, et seksuaalsusest avalikult rääkimine on olnud ta elu suurim viga, järgmiselt:

„ Huvitav. (Pikk paus). Ma arvan, et Euroopas see ei olnud viga, aga olukord Ameerikas oli palju keerulisem. Mind ei häirinud, et mu biseksuaalsus oli avalik. Kuid mul ei olnud mingit soovi loosungeid kanda ega mingi rühma kõneisik olla. Ma teadsin, et ma tahtsin olla muusik ja artist, kuid biseksuaalsus kujunes suureks kõneaineks väga pikaks ajaks. Kuna Ameerika on äärmiselt puritaanlik koht, takistas avameelsus mul palju asju korda saatmast.[151] “

Buckley on arvanud tollaste sündmuste kohta, et Bowie, kes on loomult tabude lõhkuja, tekitas seksuaalse intriigi šokeerimise eesmärgil.[152] Lisaks arvas Buckley, et tõenäoliselt ei ole Bowie olnud kunagi gei ega isegi aktiivselt biseksuaalne; aeg-ajalt ta küll eksperimenteeris, kuid seda ainult uudishimust ja mässumeelsetega ühtekuulumissoovist.[153] Elulookirjutaja Christopher Sandfordi sõnul rääkis Mary Finnigan, kellega Bowiel oli 1969. aastal olnud armusuhe, et mees "elas koos abikaasaga fantaasiamaailmas [...] ning biseksuaalsed fantaasiad olid nende endi välja mõeldud."[154] Sandford meenutab, et "abielus olles tekkis Bowiel fetiš - ta rääkis kõigile, et tutvus oma naisega, kui mõlemad olid olnud samal ajal seksuaalses vahekorras ühe tüübiga [...] Geiseksi üle visati kogu aeg nalja. See, et mehed ei olnud Bowie maitse, oli selge tema arvukatest naisarmukestest."[154]

Laulmis- ja pillimängimisoskus

Bowie kitarr Varssavi Hard Rock Cafés

Bowie on alates 1960ndatest, mil ta salvestas oma esimesed lood, viljelenud mitmeid eri muusikastiile. Tema varajane looming ja esinemised olid lisaks rock'n'rolli suurkujudele nagu Little Richard ja Elvis Presley tugevalt mõjutatud ka meelelahutusmaailma üldistest trendidest. Enim meeldis talle jäljendada Briti muusikaliteatri laulja, laulukirjutaja ja näitleja Anthony Newley laulmisstiili, mida ta valdavalt kasutas ka 1967. aasta debüütalbumil "David Bowie"; Newley, kes jälestas Bowie teguviisi, hävitas Bowie kirjastaja poolt talle saadetud albumi.[155][156] Bowie huvi muusikaliteatrite vastu on mõjutanud ka tema hilisemat loomingut, sealhulgas nii hard rock'i, heavy metal 'it, souli, psühhedeelset folki kui ka popmuusikat.[157]

Muusikateadlane James Perone on uurinud Bowie oktavivahetuse oskust, mida Bowie on kasutanud ühe ja sama meloodia kordustes (näiteks läbimurdesinglil "Space Oddity" ja hiljem laulus "Heroes") ning öelnud, et Bowie kõige madalamal hääletämbril on ballaadilauljale omane värving.[158]

Hääleseadja Jo Thompson on nimetanud Bowie vibraatotehnikat väga mõjuvaks ja omanäoliseks.[159] Schinder ja Schwartz on kirjeldanud Bowiet kui ennenägematu tehnilise oskusega lauljat, kes suudab häälega tekitada kõiksugu eri varjundeid.[160] Sarnaselt esinemisstiilile ja laulukirjutamisoskusele on Bowie suurepärane varieerimisoskus ilmne ka laulmisel - ajaloolane Michael Campbell on öelnud, et lisaks sellele, et Bowie laulusõnad panevad kõiki kuulama, muudab ta ka lauldes pidevalt isiksusi ning ta hääl võib laulu jooksul kardinaalselt muutuda.[161]

Bowie mängib mitmeid muusikainstrumente: elektri-, akustilist ja 12-keelelist kitarri; alt-, tenor- ja baritonsaksofoni; klahvpille, sealhulgas klaverit, süntesaatorit ja mellotroni; suupilli, ksülofoni, vibrafoni, kotot; trumme ja muid löökpille ning keelpille, sealhulgas vioolat ja tšellot.[162][163][164][165]

Pärand

David Bowie täht Hollywood Walk of Fame'il

Bowie uuendusmeelsed laulud ja lavalised oskused tõid 1970ndate alguses popmuusikasse uue mõõtme, mõjutades tugevalt nii juba olemasolevat popmuusikat kui ka selle tulevikku. Muusikaajaloolaste Schinderi ja Schwartzi arvates lõi glam rock'i stiili selle pioneer Bowie koos Marc Bolaniga.[166] Tema muusika inspireeris ka punk rock'i liikumise uuendajaid — ajaloolane Michael Campbell on nimetanud teda „pungi üheks peamiseks mõjutajaks“. Samal ajal kui punkmuusikud lõhkusid popstaariks olemise traditsioone, liikus Bowie jälle edasi — seekord abstraktsema muusikastiili poole, millest sai jälle muudatuste tekitaja. David Buckley on kirjutanud: „Sel ajal kui punk rock nõudis valjuhäälselt rahva hukkamõistu saatel tagasi kolmeminutilist poplaulu, oli Bowie peaaegu täielikult loobunud tavapärasest rocki instrumentidest.“[167][168] Bowie plaadifirma andis tema ainulaadset staatust popmuusikas edasi loosungiga: „On olemas vana laine, on olemas uus laine ja on olemas Bowie…“[169] Muusika asjatundja James Perone kiidab, et ta tõi rokkmuusikasse intelligentsi ja kriitilisi vaatenurki, mis sageli tunnistasid tema töö intellektuaalset sügavust ja mõju.[170][171][172]

Buckley on kirjutanud, et 1970ndate alguses oli popmaailm „täispuhutud, ennasttäis, hahkkattega, enesega rahulolev, ... Bowie kõigutas oma aja rock-muusika peamisi uskumusi“. Nagu on kirjeldanud John Peel: „Varajaste 70ndate progressiivse rock 'i ainuke iseloomulik joon oli see, et see ei arenenud. Enne Bowie ilmumist ei soovinud inimesed eriti muutusi.“ Buckley on lausunud, et Bowie kukutas kogu arusaama sellest, kes on rock-staar, millest tulenevalt ei ole pärast Bowiet olnud temaga võrdset popikooni, sest popkultuur, mis toodaks selliseid rock'i-jumalaid, ei eksisteeri enam… Bowie kultuse pooldamine oli unikaalne — tema mõju kestis kauem ja on olnud loomingulisem kui mistahes mu jõud popi austajate seas. Buckley on kokkuvõtvalt öeldnud: "Bowie on nii staar kui ka ikoon. Tohutu hulk tehtud tööd … ilmselt on ta loonud popkultuuri suurima kultuse … Tema popkultuuri mõjutused on erakordsed — ta on muutnud rohkem elusid kui keegi teine."[173]

Bowie võeti Rock and Roll Hall of Fame'i[174] vastu 1996. aastal. Bowie on ikka ja jälle näinud, kuidas tema mõju laieneb, muusikakriitik Brad Filicky on kirjutanud: "Aastakümnete jooksul on olnud Bowie teada-tuntud kui muusikaline kameeleon, muutes ja dikteerides trende sama palju kui ta on muutnud enda stiili, mõjutanud moemaailma ja popkultuuri.“[175] Biograaf Thomas Forget on lisanud: „Kuna ta on olnud nii paljude erinevate muusikastiilide viljelemisel edukas, on tänapäeval praktiliselt võimatu leida popartisti, keda David Bowie ei oleks mõjutanud.“[176]

Eraelu

Iman ja David Bowie filmi "Moon" esilinastusel

Bowie abiellus Mary Angela Barnettiga 19. märtsil 1970 Londonis. Neil on ühine poeg Zowie Bowie (tuntud nime all Duncan Jones, filmirežissöör), kes sündis 1971. aastal. Bowie ja Barnett lahutasid abielu 8. veebruaril 1980 Šveitsis.[177]

Bowie on alates 1992. aastast olnud abielus somaali-ameerika modelli Imaniga. Neil on ühine tütar Alexandria Zahra Jones, kes sündis 15. augustil 2000. Paar resideerub peamiselt Manhattanil ja Londonis.[178]

2005. aastal kommenteeris Bowie oma usulisi tõekspidamisi järgmiselt: "Mu vaimse maailma kõhklused on alati olnud tihedalt seotud mu loominguga. Alati. Sest ma pole täielikult ateist ja see häirib mind."[179] Aasta varem ajakirjale Esquire antud intervjuus "Mida ma olen õppinud" ütles ta: "Universum tekitab minus aukartust, kuid ma ei usu, et selle taga oleks ilmtingimata mingi intellekt või esindaja. Kuid mulle väga meeldib usurituaali visuaalne külg, kuigi see võib olla täiesti tühi ja sisutu. Viiruk on jõuline ja provokatiivne, olgu siis budismis või katolikus usus."[180]

Auhinnad ja tunnustused

 Pikemalt artiklis David Bowie'le antud auhinnad ja osutatud tunnustused

Bowie võitis läbimurdelauluga "Space Oddity" Ivor Novello originaalsuse eriauhinna (Special Award For Originality).[181] Rolli eest 1976. aasta ulmefilmis "The Man Who Fell to Earth" võitis ta Saturn Awardi parima näitleja auhinna.[182] Järgnevatel kümnenditel on Bowie muusikat ja muusikavideosid pärjatud mitmete auhindadega, sealhulgas kahe Grammy auhinna[183] ja kahe BRIT Awardsiga.[184]

1999. aastal andis Prantsuse valitsus Bowiele kaunite kunstide ja kirjanduse ordeni (Ordre des Arts et des Lettres).[185] Samal aastal nimetati ta Berklee muusikakolledži (Berklee College of Music) audoktoriks.[186] 2000. aastal keeldus Bowie vastu võtmast Briti impeeriumi ordu autiitlit ning 2003. aastal ütles ta ära rüütliseisusest,[187] põhjendades: "Ma ei soovi kunagi midagi sellist vastu võtta. Ma tõesti ei tea, milleks need mõeldud on. See pole midagi, mille poole ma elu jooksul tööd tehes püüelnud oleks."[188]

Bowie on karjääri jooksul müünud umbes 140 miljonit albumit.[189] Ühendkuningriigis on teda pärjatud 9 plaatina-, 11 kuld- ja 8 hõbeplaadiga ning Ameerika Ühendriikides 5 plaatina- ja 7 kuldplaadiga.[190][191] 2002. aastal sai ta BBC saja suurima briti küsitluses (100 Greatest Britons) 29. koha.[189] 2004. aastal paigutas ajakiri Rolling Stone ta kõigi aegade saja suurima rokkartisti nimekirjas 39. kohale[192] ning kõigi aegade parimate lauljate seas 23. kohale.[193] Bowie võeti vastu Rock and Roll Hall of Fame'i 17. jaanuaril 1996.[174]

Diskograafia

 Pikemalt artiklis David Bowie diskograafia

Filmograafia

Näitlejana

Aasta Film Roll Märkus
1969 The Image poiss (vaim) lühifilm
The Virgin Soldiers sõdur statist
1970 Pierrot in Turquoise or The Looking Glass Murders Cloud telefilm
1976 The Man Who Fell to Earth Thomas Jerome Newton Saturni parima näitleja auhind (Saturn Award for Best Actor)
1978 Just a Gigolo Paul Ambrosius von Przygodski
1981 Christiane F. (Wir Kinder vom Bahnhof Zoo) mängis iseennast kamee
1982 The Snowman jutustaja uuesti linastatud versioonis
Baal (film) Baal telefilm
1983 Merry Christmas, Mr. Lawrence major Jack 'Strafer' Celliers
The Hunger John
Yellowbeard The Shark kamee (uncredited)
1985 Into the Night Colin Morris kamee
1986 Labyrinth Jareth the Goblin King
Absolute Beginners Vendice Partners
1988 The Last Temptation of Christ Pontius Pilatus
1991 The Linguini Incident Monte
1991 Twin Peaks: Fire Walk with Me Phillip Jeffries kamee
1996 Basquiat Andy Warhol
1998 Gunslinger's Revenge (Il mio West) Jack Sikora
1999 Everybody Loves Sunshine Bernie
2000 Mr. Rice's Secret William Rice
2001 Zoolander mängis iseennast kamee (MTV filmiauhinna nominent)
2006 The Prestige Nikola Tesla
2007 Arthur and the Invisibles Emperor Maltazard pealelugeja ingliskeelses versioonis
2008 August Cyrus Ogilvie kamee
2008 Spongebob Squarepants L.R.H külalispealelugeja
2009 Bandslam mängis iseennast kamee

Muusikuna

Produtsendina

Dokumentaalfilmid

Viited

  1. ↑ Hume, John; et al. (2008). Britain & Ireland: Lives Entwined III. British Council. Lk 127. ISBN 978-0-86355-612-8. {{cite book}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |first= (juhend)
  2. ↑ Sandford (1997): lk 9–16
  3. ↑ 3,0 3,1 Sandford (1997): lk 18–19
  4. ↑ Buckley (2000): lk 21.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Sandford (1997): lk 19–20
  6. ↑ Doggett, Peter (jaanuar 2007). "Teenage Wildlife". Mojo Classic (60 Years of Bowie): 8–9. {{cite journal}}: |work= ja |journal= dubleerivad üksteist (juhend)
  7. ↑ 7,0 7,1 Sandford (1997): lk 21–22
  8. ↑ Sandford (1997): lk 25
  9. ↑ Evans, Mike (2006). Rock 'n' Roll's Strangest Moments: Extraordinary Tales from Over Fifty Years. Anova Books. Lk 57. ISBN 978-1-86105-923-9.
  10. ↑ Heterochromia Central – What Is Central Heterochromia?
  11. ↑ Buckley (2005): lk 19
  12. ↑ Sandford (1997): lk 28
  13. ↑ Sandford (1997): lk 29–30
  14. ↑ Sandford (1997): lk 29–30
  15. ↑ Sandford (1997): lk 35–39
  16. ↑ Buckley (2000): lk 33
  17. ↑ Sandford (1997): lk 41–42
  18. ↑ Buckley (2005): lk 41–42
  19. ↑ Buckley (2005): lk 41–42
  20. ↑ Buckley (2005): lk 46
  21. ↑ Buckley (2005): lk 49–52
  22. ↑ Sandford (1997): lk 49–50
  23. ↑ Sandford (1997): lk 49–50
  24. ↑ Sandford (1997): lk 53
  25. ↑ McKay, George (1996). Senseless Acts of Beauty: Cultures of Resistance. Verso. lk 188. ISBN 978-1-85984-908-8
  26. ↑ Sandford (1997): lk 60
  27. ↑ Sandford (1997): lk 54–60
  28. ↑ Sandford (1997): lk 62–63
  29. ↑ Sandford (1997): lk 62–63
  30. ↑ Sandford (1997): lk 62–63
  31. ↑ Buckley (2000): lk 89–90
  32. ↑ Sandford (1997): lk 67
  33. ↑ Sandford (1997): lk 67
  34. ↑ Sandford (1997): lk 73–74
  35. ↑ Pegg (2000): lk 260–65
  36. ↑ Sandford (1997): lk 73–74
  37. ↑ Sandford (1997): lk 73–74
  38. ↑ Buckley (2005): lk 95–99
  39. ↑ Buckley (2005): lk 95–99
  40. ↑ Sandford (1997): lk 85–86
  41. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega buckley_legacy on ilma tekstita.
  42. ↑ 42,0 42,1 Buckley (2005): lk 135–36
  43. ↑ Sandford (1997): lk 93–95
  44. ↑ Buckley (2000): lk 156
  45. ↑ Pegg (2004): lk 281–83
  46. ↑ Sandford (1997): lk 108
  47. ↑ Sandford (1997): lk 106–7
  48. ↑ Carr & Murray (1981): lk 7
  49. ↑ Carr & Murray (1981): lk 116
  50. ↑ Buckley (2005): lk 163
  51. ↑ Sandford (1997): lk 115
  52. ↑ Buckley (2000): lk 3.
  53. ↑ Buckley (2000): lk 180–83.
  54. ↑ Buckley (2000): lk 204–205.
  55. ↑ Sandford (1997): lk 128.
  56. ↑ Sandford (1997): lk 138.
  57. ↑ Carr & Murray (1981): lk 68–74
  58. ↑ Buckley, 2003, lk 130
  59. ↑ Sandford (1997): lk 146
  60. ↑ Roberts, David (ed.) (2001). Guinness World Records: British Hit Singles. Guinness World Records Ltd. lk 120. ISBN 0-85156-156-X.
  61. ↑ Sandford (1997): lk 137, 153
  62. ↑ Buckley (2005): lk 244.
  63. ↑ Sandford (1997): lk 128 ja 158.
  64. ↑ Buckley (2000): lk 289–91
  65. ↑ Paytress, Mark (jaanuar 2007). "The Controversial Homecoming". Mojo (60 Years of Bowie): lk 64.
  66. ↑ Carr & Murray (1981): lk 11.
  67. ↑ Sandford (1997): lk 158
  68. ↑ Buckley (2005): lk 252.
  69. ↑ Sandford (1997): lk 154-55.
  70. ↑ Sandford (1997): lk 149.
  71. ↑ Needs, Kris (jaanuar 2007). "The Passenger". Mojo Classic (60 Years of Bowie): 65. {{cite journal}}: |work= ja |journal= dubleerivad üksteist (juhend)
  72. ↑ Sandford (1997): lk 166–68.
  73. ↑ Perone (2007): lk 175.
  74. ↑ Thomson (1993): lk xiii.
  75. ↑ Pegg (2000): lk 90–92.
  76. ↑ Sandford (1997): lk 181–82.
  77. ↑ Bronson, Fred (1990). The Billboard Book of Number 1 Hits. Billboard Books. Lk 572. ISBN 0-8230-7677-6.
  78. ↑ Buckley (2005): lk 293.
  79. ↑ Sandford (1997): lk 189.
  80. ↑ Carr & Murray (1981): lk 102–107.
  81. ↑ Buckley (2005): lk 281.
  82. ↑ Sandford (1997): lk 191–92.
  83. ↑ Sandford (1997): lk 197.
  84. ↑ Pegg (2000): lk 29.
  85. ↑ Carr & Murray (1981): lk 108–114.
  86. ↑ Sandford (1997): lk 208, 211–212.
  87. ↑ Buckley (2005): lk 335–55.
  88. ↑ Buckley (2005): lk 165–166.
  89. ↑ Fyfe, Andy (2007). – "Too Dizzy". Mojo (60 Years of Bowie), jaanuar 2007, lk 88–91.
  90. ↑ Buckley (2005): lk 387.
  91. ↑ Sandford (1997): lk 274.
  92. ↑ 92,0 92,1 Sandford (1997): lk 275.
  93. ↑ Sandford (1997): lk 273.
  94. ↑ Buckley (2005): lk 394.
  95. ↑ Sandford (1997): lk 278–279.
  96. ↑ Sandford (1997): lk 278
  97. ↑ Sandford (1997): lk 280–286.
  98. ↑ Sandford (1997): lk 289.
  99. ↑ Sandford (1997): lk 292.
  100. ↑ Sandford (1997): lk 294–295.
  101. ↑ Sandford (1997): lk 298–299.
  102. ↑ Buckley (2005): lk 413–414.
  103. ↑ Sandford (1997): lk 301–308.
  104. ↑ Buckley (2000): lk 494–495, 623.
  105. ↑ Buckley (2000): lk 623–624.
  106. ↑ Buckley (2000): lk 512–513.
  107. ↑ Buckley (2000): lk 533–534.
  108. ↑ Thompson (2006): lk 203.
  109. ↑ Thompson (2006): lk 203, 212.
  110. ↑ Buckley (2005): lk 466
  111. ↑ Perone (2007): lk 125
  112. ↑ Buckley (2005): lk 488–89
  113. ↑ Buckley (2005): lk 485
  114. ↑ Buckley (2005): lk 491
  115. ↑ Buckley (2005): lk 493–95
  116. ↑ Buckley (2005): lk 504–5
  117. ↑ Perone (2007): lk 142
  118. ↑ Thompson (2006): lk 291–92
  119. ↑ "Space Is the Place: Innovative Brooklyn rockers blast off to the future". Spin (Spin Media LLC): 1. juuni 2006
  120. ↑ Lamb, Charles W.; Hair, Joseph F.; McDaniel, Carl (2007). Marketing. South-Western College Pub. lk 472. ISBN 978-0-324-36208-4.
  121. ↑ Stone, Andrew (2008). Denmark. Lonely Planet. lk 46. ISBN 978-1-74104-669-4.
  122. ↑ Thompson (2006): lk 293
  123. ↑ Yuan, Jada (1 May 2006). "David Bowie Takes Time Off, Sneaks Into Movies". New York Magazine. Retrieved 16 September 2010
  124. ↑ Gulla, Bob (2008). Guitar Gods: The 25 Players Who Made Rock History. Greenwood. lk 95. ISBN 978-0-313-35806-7.
  125. ↑ Mitchell, Gail (November 2009). "The Elements of Style". Billboard: 22
  126. ↑ Gilmore, Mikal (2 February 2012), "How Ziggy Stardust Fell to Earth", Rolling Stone magazine (1149): 36–43, 68
  127. ↑ Schinder & Schwartz (2007): lk 500
  128. ↑ Marchese, David (May 2008). "The Inquisition: Scarlett Johansson". Spin (Spin Media LLC): 40
  129. ↑ "David Bowie to release "Space Oddity" multi-tracks to celebrate moon landing". NME News. 6 juuli 2009.
  130. ↑ Diver, Mike (5 February 2010). "David Bowie A Reality Tour Review". BBC.
  131. ↑ Perpetua, Matthew (22 March 2011). "Unreleased David Bowie LP 'Toy' Leaks Online". Rolling Stone.
  132. ↑ Michaels, Sean (23 March 2011). "David Bowie's unreleased album Toy leaks online". The Guardian (UK).
  133. ↑ Buckley (2005): lk 526
  134. ↑ Buckley (2005): lk 2
  135. ↑ Sandford (1997): lk 43
  136. ↑ 136,0 136,1 Buckley (2005): lk 49
  137. ↑ Sandford (1997): lk 205–7
  138. ↑ Sandford (1997); lk 208
  139. ↑ Pegg (2004) lk 561
  140. ↑ Sandford (1997): lk 252–53
  141. ↑ Thompson (2006): lk 195
  142. ↑ "August". imdb.com. Vaadatud 14. septembril 2010.
  143. ↑ "The Man Who Fell to Earth". imdb.com. Vaadatud 14. septembril 2010.
  144. ↑ Buckley (2005): lk 140
  145. ↑ Michael Watts (22. jaanuar 2006) "On the cusp of fame, Bowie tells Melody Maker he's gay - and changes pop for ever." The Observer, 6. november 2012
  146. ↑ Carr & Murray (1981): lk 7
  147. ↑ "David Bowie: Playboy Interview" (September 1976) Playboy, 6. november 2012
  148. ↑ "David Bowie Calls Himself 'A Closet Heterosexual'" orlandosentinel.com (Orlando Sentinel, 30. mai 1993), 6. november 2012
  149. ↑ Buckley (2000): lk 401
  150. ↑ Buckley (2005): lk 106
  151. ↑ Clark Collis (august 2002) "Dear Superstar: David Bowie" bowiewonderworld.com, 6. november 2012
  152. ↑ Buckley (2005): lk 141
  153. ↑ Buckley (2005): lk 147
  154. ↑ 154,0 154,1 Sandford (1997): lk 48
  155. ↑ Sandford (1997): lk 41–42
  156. ↑ Perone (2007): lk 4
  157. ↑ Perone (2007): lk 22, 36–37
  158. ↑ Perone (2007) lk 12
  159. ↑ Thompson, Jo (2004). Find Your Voice: A Self-Help Manual for Singers. Artemis Editions. Lk 76. ISBN 978-0-634-07435-6.
  160. ↑ Schinder & Schwartz (2007): lk 483
  161. ↑ Campbell (2008): lk 254
  162. ↑ Thompson (2006): lk 346
  163. ↑ Hopkins, Jerry (1985). Bowie. MacMillan. Lk 239. ISBN 978-0-02-553730-9.
  164. ↑ Perone (2007): lk 17–44, 152–60
  165. ↑ Buckley (2004): lk 48
  166. ↑ Schinder & Schwartz (2007): lk 482
  167. ↑ Campbell (2008) lk 304
  168. ↑ Buckley (2004): lk 45
  169. ↑ Thomson (1993): lk 217
  170. ↑ Schinder & Schwartz (2007): lk 482
  171. ↑ Perone (2007): lk 183
  172. ↑ Paytress, Mark (2003). Bolan: The Rise and Fall of a 20th Century Superstar. Omnibus Press. lk 218. ISBN 978-0-7119-9293-1.
  173. ↑ Buckley (2005): lk 516–17, 524, 529
  174. ↑ 174,0 174,1 "David Bowie: Rock and Roll Hall of Fame Induction" rockhall.com. Rock and Roll Hall of Fame, 6. november 2012
  175. ↑ Filicky, Brad (10 June 2002). "Reviews; David Bowie: Heathen". CMJ New Music Report (CMJ) 71 (766): 13
  176. ↑ Forget, Thomas (2002). David Bowie (Rock & Roll Hall of Famers). Rosen Publishing Group. lk 7. ISBN 978-0-8239-3523-9.
  177. ↑ Doggett (2011): lk 114
  178. ↑ Iman Fashion Model Directory, 5. november 2012
  179. ↑ Anthony DeCurtis (5. mai 2005). "In Other Words: Artists Talk About Life And Work" Hal Leonard Corporation. Lk 262-263
  180. ↑ "What I've Learned" Ajakiri Esquire. Hearst Communications, 29. veebruar 2004. 5. november 2012
  181. ↑ Ivor Novello Awards buckmusicgroup.com. Bucks Music Group, 6. november 2012
  182. ↑ Nominees And Winners Grammy.com. National Academy of Recording Arts & Sciences, Inc., 6. november 2012
  183. ↑ Lifetime Achievement Award: Past Recipients Grammy.com. National Academy of Recording Arts & Sciences, Inc., 6. november 2012
  184. ↑ David Bowie brits.co.uk. Brit Awards Ltd., 6. november 2012
  185. ↑ John Lichfield (8. mai 2009) "The Big Question: How does the French honours system work, and why has Kylie been decorated?" The Independent (UK), 6. november 2012
  186. ↑ Honorary Degree Recipients berklee.edu. Berklee College of Music, 6. november 2012
  187. ↑ Jody Thompson (8. jaanuar 2007) "Sixty things about David Bowie" Nr. 35: BBC News, 6. november 2012
  188. ↑ Dominic Mohan (12. september 2003) "Bowie refuses knighthood" The Sun, 6. november 2012
  189. ↑ 189,0 189,1 Ben Todd (27. november 2009) "David Bowie asked to play at Glastonbury for third time to mark 40th anniversary" Daily Mail (UK), 6. november 2012
  190. ↑ "Gold and Platinum: Search Results" riaa.com. Recording Industry Association of America, 6. november 2012
  191. ↑ "Certified Awards Search" bpi.co.uk. British Phonographic Industry, 6. november 2012
  192. ↑ "100 Greatest Artists" Rolling Stone (15. aprill 2004), 6. november 2012
  193. ↑ "100 Greatest Singers" Rolling Stone, 6. november 2012

Välislingid

Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=David_Bowie&oldid=3314957"